Eesti toidu ja Belgia õlle kohting Euroopa südames

Nende kahe armulugu sai alguse sombuses novembris, kui 24 restoranis ja pubis üle Eesti toimus sealihale pühendatud kuu, mille raames valmistatud road sobitati erinevate õlledega. Juba tookord sai kokku lepitud vastukülaskäik Belgiasse, et sealne õlu saaks Eesti toitu ka kodumaal tutvustada.

Sügisese sealihakuu toite hindas kaks žüriid: üks Eesti ja teine välismaa toiduajakirjanikest ja -kriitikutest koosnev. Toidu maitselt, välimuselt ja õllega sobivuselt parimaks tunnistatud me­nüüd viidigi nüüd Belgia restoranidesse, kus neid sai maitsta 31. märtsist 2. aprillini. Toitude juur­de sobitati neidsamu õllesid, mida pakuti ka Eestis.

Eesti kokki Belgias vastuvõtvatest restoranidest olid mitu teinud ära suure eeltöö: tellinud meie kokkade roogade valmimiseks vajaliku tooraine, trükkinud erimenüüd ning pannud välja Eestit tutvustavaid materjale.

Eestlaste sealihalembus ei pannud belglasi ahhetama, sealiha on ka seal populaarne. Kui Eestis on sealiha läbi aegade kõige söödum liha ja kartul armastatuim köögivili, siis Belgia populaarseimate toorainete edetabeli tipus on hoopis veise- ja lambaliha, kala ja mereannid ning väga mitmekesine köögiviljavalik. Parajalt niiske pehmete talvede ja soojade suvedega kliima ning viljakas maa on karjakasvatusele ja põllumajandusele soodsad. Peamiselt Prantsuse ja Hollandi köögist mõjutatud Belgia kööki iseloomustavadki hooajalised värsked köögiviljad (praegu näiteks spargel, artišokk, spinat, salatsigur), kala ja mereannid, eriti laialt levinud on sinimere- ja kammkarbid. Tänavatoitudest on tuntuimad ja populaarseimad mitmesuguste kastmetega friikartulid ja vahvlid, mille lõhnast ei saa vanalinna tänavail jalutades üle ega ümber. Mööda ei saa vaadata Belgia šokolaadist, mida pakutakse armsates poekestes tohutus valikus ja mille kvaliteet on tuntud kogu maailmas.

Omaette teema on muidugi Belgia õlu. Oma umbes 130 pruulikoja ja ligi 800 püsiva õllesordiga väärib Belgia igati õllemaa nimetust. Kui arvesse võtta ka eksperimentaalsed õllesordid, mis igal aastal tulevad ja lähevad, on erinevaid õllesid Belgias mitmetes tuhandetes. Õllepruulimise ajalugu ulatub keskaega, kui sellega tegelesid mungakloostrid. Ehkki tänapäeval on õlletootmine mungakloostritest välja kolinud, valmistatakse ka suurtes tehastes osa õllest vanal nn kloostrimeetodil.

Õllejoomine on osa miljonite belglaste igapäevaelust. Tuleb muidugi öelda seda, et suhtumine õllesse on belglastel meist erinev: õllejoomine on selgelt sotsiaalne tegevus, mida iseloomustab kvantiteedi asemel kvaliteet. Õlut selle sõna kõige otsesemas tähenduses tõepoolest nauditakse, mitte lihtsalt ei kummutata purju jäämise eesmärgil pudelite kaupa sisse. Õlleklaasegi tundub belglastel olevat lõputu valik: igal tootjal ja õllesordil oma kujuga. Ei ole vale võrrelda belglaste õllejoomiskultuuri meie veininautimisega. Täiesti tavaline on näha pärast tööpäeva ja enne õhtusööki Belgia lugematutes õlletubades istumas igasuguses vanuses sõpruskondi, paarikesi jne, õlleklaas ees ja taldrikul tavapärane õlle kõrvale ampsatav juust. Tavaline on, et igas õlletoas on oma majaõlu, näiteks pubi A la Mort Subite majaõlu ongi Mort Subite oma kõigi sortidega, heledatest märjukestest trappisti ja puuviljaõlledeni, aga osta on võimalik loomulikult teistegi pruulikodade toodangut.

Õlut kasutatakse julgelt ja palju ka toiduvalmistamise juures: õllekastmetes, suppides, isegi magustoitudes! Liha ja kala peal on tavaline paks kaste, mis keedetakse kokku vastavalt põhitoiduainele heledamast või tumedamast õllest, tomatipastast ja koorest. Belgia vanahärrast toiduajakirjanik jagas meilegi oma õllesorbeti retsepti: löö kastrulisse lahti üks muna, mõõda tühjadesse munakoore poolikutesse suhkur, seejärel sama palju kirsiõlut ja sega hoolikalt. Kuumuta 60 kraadi juures seni, kuni segu pakseneb, külmuta. Tasub proovida, õllesorbett maitseb üllatavalt hästi!

Tervet artiklit loe siit

(Eesti Päevaleht)

Vaata lisaks:
http://www.virbum.com/current/
Õlu ja toit