21.5.12

Uued õlled Pulsi sarjas

Sellel kevadel jõudis poe lettidele kaks uut ja erilist õlut Pulsi sarjast. Uute õllede maitsetega viib Puls teid mõtetest rändama Saksamaale ja Inglismaale. Nimelt on uuteks õlledeks Saksa stiilis nisuõlu ja traditsiooniline ale.

Puls Saksa stiilis nisuõlu on hele filtreerimata saksapärane nisuõlu, mis on valminud pinnakääritusmeetodil. Ehtne nisuõlu, mis on valmistatud Euroopa õllepruulijate parimate nisuõlle retseptitavade järgi. Nagu traditsioonilisele nisuõllele kohane on ka Pulsi nisuõlu hästi tasakaalustatud maitsega õlu.

Puls traditsiooniline ale on midagi tõelistele õllenautijatele! Kuldne, kergelt punaka varjundiga ale-tüüpi ehtne pinnakääritatud õlu. Erinevate linnaste ja aroomihumalate kooslus annavad õllele pehme ja kergelt karamellise maitse.

(Viru Õlu)

Vaata lisaks:
Viru Õlu

Gurmeeõlu jõudis ka Eesti poodide lettidele

Alates 2011 aasta suvest on Viru Õlu on tootnud  erimaitselisi gurmeeõllesid Euroopa turu jaoks. Õllenautijate rõõmuks on 2012 aasta kevadest GB gurmeeõllesid võimalik leida ka Eesti poodidest.

Gurmeeõllede retseptid ja tootmisspetsiifika on välja töötatud Taani õllemeistrite poolt. Lisaks käis Ameerika õllemeister Haljalas tootmist käivitamas. 

GB Piney on ale-tüüpi pinnakääritusmeetodil pruulitud kuldne gurmeeõlu. Elegantne ja harmooniline täiuslikkus erinevate linnaste kooslusest annavad õllele kerge ja siidise loomuse. 

GB FinAle on vaskse värvusega gurmeeõlu, mis on pruulitud pinnakäärituse meetodil. Hoolikalt valitud linnased annavad õllelele pehme, leivase ja kergelt vürtsise maitse.

Bock² on sügavpunase kõrvaltooniga kangem gurmeeõlu. Õlle lõhnas on tunda rikkalikku ja jõulist tumedate linnaste valikut. Õllel on peen ja tasakaalustatud humalabukett, mis ei too liigsetkibedust õlle järelmaitsesse.

(Viru Õlu)

Vaata lisaks:
Viru Õlu
Haljalas tehakse taanlastele gurmeeõlut
Eesti gurmeeõlut ei pea välismaalt ostma

20.5.12

Uued tooted 2012 - Saku Õlletehas

Saku Stuttgart

Das echte hefeweizen Stuttgart ehk lühidalt Saku Stuttgart on Saksa meistrite eeskujul pruulitud ehtne nisuõlu – filtreerimata sudune märjuke kogenud õllesõbrale. Just sellist mahedamaitselist, ent hapuka alatooni ja rikkaliku aroomiga õlut armastavad enim Lõuna-Saksamaa Baierimaa mehed. Kes on kord õppinud nisuõlle erilist maitset hindama, võib end julgelt lugeda õllesõprade koorekihti.

Ainuomase maitse kõrval on nisuõlle eripäraks see, et klassikaline nisuõlu on reeglina filtreerimata. Seetõttu sisaldab nisuõlu tavalise lager tüüpi õllega võrreldes rohkem teraviljaosakesi, mis annavad õllele erilise suduse väljanägemise ja mahedama maitse. Enne nisuõlle serveerimist tuleb õllepudelit õrnalt loksutada, et õlleklaasi jõuaks välja kõik see, mis nisuõlle juures nautimist väärib.

Range saksa aktsendiga klassikaline nisuõlu

Saku 2,8%

Saku 2,8% on vähese alkoholi ja rohke humalaga ehtne õlu. Just nimelt ehtne õlu, mitte õrna õlle mekiga allikavesi. Sellesse õllesse on pandud mehine annus humalat, võitlusvalmis iseloom ja õllemeistri parimad oskused, mistõttu on sündinud täiesti võrdväärne tegijaga kangemate ametivendade kõrvale.

Maitsenaudingu poolest võib Saku 2,8% julgelt liigitada samasse klassi kerge pilsneriga. Tänu madalamale alkoholisisaldusele saavad aga kergema kaalukategooria mehed nüüd pärast trenni nautida mõne õlle rohkem. Vähese alkoholisisalduse tõttu sobib Saku 2,8% eriti hästi janukustutamiseks pärast karmi trenni, kergeks värskenduseks saunas või siis pärastlõunasele grillipeole, kust iga mees viisakalt omal jalal koju ära läheb.

Vähese alkoholi ja rohke humalaga ehtne õlu

(EBG / Saku Õlletehas)

Uued tooted 2012 - A. Le Coq

A. Le Coq on asunud tootma 0,33L pudelites turustatavaid õllesid Premium Extra ja Premium Extra Lemon.
Järgnev tekst pärineb tehase kodulehelt:

Premium Extra
Pehmemaitseline hele õlu
Kangus: 4,5%
Premium Extra on elegantne hele kvaliteetõlu, milles on täiuslikult tasakaalus õllele iseloomulik värske humal ja eriliselt kerge maitse. Premium Extra ühes pudelis on vaid 98 kcal.


Premium Extra Lemon
Kangus: 4,5 %
Premium Extra Lemon on eriti kerge ja elegantne hele kvaliteetõlu, milles on tunda värskendavat sidrunimaitset ja õllele iseloomulikku humalast kargust.Premium Extra Lemoni ühes pudelis on vaid 98 kcal.

Varasemalt vaid pisikestes purkides ja valdavalt kohvritesse pakitud Saaremaa Tuulik on kolinud nüüd 0,5L klaaspudelisse ja  pindisesse purki. Kirjeldus tehase lehelt:

Saaremaa Tuulik
Kangus: 4,7%
Hele õlu
Saaremaa Tuulik on erilise mekiga hele ja mehine õlu, mis on ühtviisi meeltmööda nii saarlastele kui ka mandrimeestele. Eks sellepärast mandrimehed seda juba Suure Tõllu aegadel tündrite kaupa koju kaasa tõidki. Hää õlu see Saaremaa Tuulik. 

Saaremaa Tuulik − joodud Saaremaal mäletamatutest aegadest.

Alexander pakendati ka pindisesse klaaspudelisse ja see kannab nime "Alexander Suur". Tehas:

Alexander Suur
Kangus: 5,2%
1-pindine pudel = 0,568 l
Alexander Suur on õlu, milles on veidi rohkem iseloomu, maitset ja jõudu. Uhkema hoiakuga pudelis on suurt Alexandrit ka pisut rohkem – selle ühe sõõmu jagu, mis lahutab poolt liitrit pindist.

A. Le Coq on asunud turustama ka kuulsat Austria nisuõlut Edelweiss (0,5L pudel):

Edelweiss
Hele nisuõlu
Kangus 5.3%
Edelweiss on weissbier'i põlisaladelt Baieri Alpidest pärit hele, kohevalt vahune ja ehedalt selitamata nisuõlu, mida pruulitakse traditsioonilisel pinnakääritamise meetodil. Tõelist õllesõpra rõõmustava Edelweissi vürtsikas maitsebuketis on mõndagi üllatavat, näiteks kerge banaaninüanss. Puhtast alpiveest, naturaalsetest nisu- ja odralinnastest ning kvaliteetsest humalast ja pärmist valmistatud Edelweiss on oma kodumaal Austrias saanud rohkem kui 500-aastase ajaloo jooksul samasuguseks kvaliteetõlle sümboliks, nagu seda on Eestis A. Le Coqi õlled.

(EBG / A. Le Coq)

Eesti võitis Leedut õllemaavõistusel Helsingis


Eesti ja Leedu võtsid mõõtu teisipäeval (15.05) Helsingis toimunud mängulisel õllemaavõistlusel. Tihedas konkurentsis võitis parima õlle tiitli Eesti.

Eesti suursaadiku Mart Tarmaku poolt kokku kutsutud žürii koosnes Soome õlleasjatundjatest. Žürii oli üllatunud võistluse tugeva taseme üle, sest sellel ei osalenud praktiliselt ühtegi eriti nõrka õlut.

Žürii valis võitjaks Eesti õlle A. Le Coq Pils. Sama õlu võttis võidu ka aasta tagasi toimunud Eesti-Läti maavõistlusel. Hõbemedal tuli jagada kolme erineva õlle vahel. Teiseks jäid Leedu Volfas Engelman Pilzeno ning Eesti õlled Saku Kuld ja Saku Karl Friedrich. Viies oli Volfas Engelman 1410.

Eesti saatkonna poolt korraldatud õllemaavõistlus oli järjekorras juba kolmas. Varasematel maavõistlustel on  Eesti võitnud Lätit ja kaotanud Poolale. Mäng on sündinud Soome õlleseltsi  Olutsilta (Õllesild) algatusel. Konkursi eesmärgiks on edendada õllekultuuri.

Konkursi žüriisse kuulusid sel korral Tapio Mäkeläinen, Seija Heinola, Pertti Nyberg, Mariaana Nelimarkka ja Heikki Kähkönen.

Tulemused:
1. A. Le Coq Pils, Eesti, 118 punkti
2.-4. Volfas Engelman Pilzeno, Leedu, 96 punkti
Saku Kuld, Eesti, 96 punkti
Saku Karl Friedrich, Eesti, 96 punkti
5. Volfas Engelman 1410, Leedu, 90 punkti
6. Volfas Engelman Rinktinis, Leedu, 88 punkti
7. Fortase Extra Šviesusis, Leedu, 84 punkti
8. Volfas Engelman Stalo, Leedu, 81 punkti
9. A. Le Coq Organic, Eesti, 79 punkti.
10. Karksi Hele, Eesti, 64 punkti.

Tekst: Heikki Kähkönen
Fotod: Heikki Kähkönen ja Leedu suursaatkond

      Piltidel: 

    
1       1. ja 2. Leedu suursaadik Arūnas Jievaltas (vasakul) ja Eesti suursaadik Mart Tarmak.
2       3. Tagareas: Leedu suursaadik Arūnas Jievaltas (vasakul), Eesti suursaadik Mart Tarmak, sekretär Sandra Brikaite ja Pekka Linnainen, Olutsilta. Esireas: konkursi kohtunikud Heikki Kähkönen (vasakul), Tapio Mäkeläinen, Seija Heinola, Mariaana Nelimarkka ja Pertti Nyberg.
3       3. Konkursi neli parimat õlut: A. Le Coq Pils (vasakul), Volfas Engelman Pilzeno, Saku Karl Friedrich ja Saku Kuld.

      (EBG)

      Vaata lisaks:
      Eesti võitis õllemaavõistluse Soomes
      Poola võitis Eesit õllemaavõistlusel Helsingis
      A. Le Coq Pils - eelmise aasta edukaim toode

18.5.12

Saku Õlletehas viis koju 7 reklaamiauhinda

Eesti juhtiv joogitööstus Saku Õlletehas viis neljapäeva (17.05) õhtul Pärnu klubis Sunset toimunud Kuldmuna galalt koju kokku 7 auhinda, lisaks aasta parima kliendi tiitlile jagus Saku rikkalikku tooteportfelli üks kuldmuna, kaks hõbemuna ning kolm pronksmuna. Kõige enam auhindu – kokku 3 reklaamimuna – võitis Saku ROCK.

Reklaamikonkursi Kuldmuna 2012 aasta parim klient on Saku Õlletehas.
Digitaalse reklaami valdkonnas, kategoorias „Kodulehed“ pälvis KULDMUNA Saku Õlletehase uus koduleht. Pika ajalooga Eesti suurima ja vanima õlletootja uue kodulehe eesmärk oli võimalikult selgelt ja isuäratavalt esitleda kogu Saku tootevalik, tuua välja vanad head Saku reklaamklipid ning esitada illustratiivne ülevaade Saku Õlletehase ajaloost ja õllekultuurist.

Kategoorias „Välireklaam, poster / Toiduained“ võitis HÕBEMUNA alkoholivaba õlu Rock reklaamiga Zero 2 Hero ehk Rock kiiretele ja vihastele.

Kategoorias „Kampaania / Eelarve üle 30 k€““ sai HÕBEMUNA Rock Reality ehk lugu sellest, kuidas luua sponsorlustegevusele sisulist lisaväärtust ja kaasata oma brändi fänne täiesti uuel moel. Tagajärgedeks Rabarocki publiku- ja õllejoogirekord, lisaks loodi rahva abil uus bänd, mis esines edukalt Rabarocki festivalil.

Kategoorias „Trükireklaam / Toiduained“ pälvis PRONKSMUNA Saku Originaali jaanipäeva reklaam, kus ettevõte andis visuaalselt efektsel moel teada selles, et iga mees võib jaanipäeval arvestada vihmasaju ja hea kodumaise õllega.

Kategoorias „Postitatud“ võitis PRONKSMUNA Saku Punapea. Tegemist oli spetsiaalselt Saku Õlletehase 191. sünnipäevaks valmistatud pakendi-kutsega.

Disaini valdkonnas ning kategoorias „Pakend“ sai PRONKSMUNA Rock õlu oma põhjaliku uuenduskuuri eest. Rock on nüüd noorem kui kunagi varem.

Lisaks Kuldmuna konkursile pälvis Saku Õlletehas Best Marketingi iga-aastasel turundussündmusel Password 2012 aasta turundustiimi tiitli.

Saku Õlletehas on 190-aastase ajalooga Eesti vanim ja suurim järjepidev õlletööstus, mille eesmärk on pakkuda tarbijatele kvaliteetsete jookidega mõnusat värskendust ja uudseid elamusi. Aastast 2008 on Saku Õlletehas rahvusvahelise õllekontserni Carlsbergi täieõiguslik liige, kuuludes seeläbi rahvusvahelisse õlletootjate kõrgliigasse.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Selgusid Kuldmuna 2011 võitjad
Aasta turundustiim 2011

Tartu õlletehas kavandab suveniiripoodi

A. Le Coqi Tartu õlletehas kavatseb avada järgmiseks kevadeks tehase praeguse pääsla juures eeskätt turistidele mõeldud suveniiripoe. Enne seda tuleb aga koostada detailplaneering.

Tartu linnavolikogu teatest detailplaneeringu algatamise kohta jääb mulje, et õlletehase enam kui nelja hektari suurusel kinnistul on kavas ulatuslikud ehitustööd: tootmis- ja laohoonete laiendamine ning peavärava kõrvale uue kauplusehoone püstitamine.

Planeeringualale ulatub kinnismälestisena arvel oleva Tähtvere 39 puitelamu kaitsevöönd, märgitakse linnavolikogu nimel avaldatud teadaandes. Tartu õlletehase juht Tarmo Noop täpsustas, et tehast ja ladusid suuremaks ehitada A. Le Coq siiski ei soovi.

«Tahame teha väravasse väikest kauplust, mis on ennekõike mõeldud turistidele,» rääkis Noop. «Oleme küll Tähtvere tänavas andnud rendile oma vana müügipunkti, aga sinna on keeruline pääseda ja turiste sinna saata on võimatu.»

Noop kinnitas, et aastas külastab Tartu õlletehast ja tehase muuseumi peaaegu 10 000 inimest. «Enamik neist sooviks ka mingit nänni kaasa osta, kas või meie toodangut,» lisas ta.

Ta rõhutas, et kindlasti ei pea A. Le Coq silmas soodsat õllepoodi koos taara tagasitoomise võimalusega. Kauplus tehase pääslas pakuks vaid valitud sorte kesvamärjukest.

«Sortimenti me paika pannud veel pole, aga plastpudeliõlled seal kindlasti müüki ei lähe,» täpsustas Noop.

Miks on planeeringuteates räägitud ka, et kaalutakse tootmis- ja laohoonete laiendamise võimalust, Tarmo Noop selgitada ei osanud.

«Põhimõtteliselt on meil territoorium täis ehitatud, meil pole võimalik kuhugi midagi rohkem ehitada,» sedastas Noop. «Ehitame madalhoone, väravahoonele umbes sajaruutmeetrise juurdeehitise, mis kindlasti ei varja vaadet millelegi muule.»

(Tartu Postimees)

Vaata lisaks:
A. Le Coq kavandab kauplust
A. Le Coq

16.5.12

Läti võttegrupp varastas avariipaigast õlut

Läti TV3+ võttegrupi liikmed käisid eile Riias filmimas ümberläinud õlleveokit ning nii operaator kui ka ajakirjanik kasutasid võimalust ja võtsid sündmuskohalt õlut kaasa.

 «Ma varastasin ja mul on piinlik,» vahendab TVNET Läti telesaates kõlanud TV 3+ krimisaate operaatori Juris Teivansi ülestunnistust. Nii Teivansit kui ka tema kolleegi, ajakirjanik Andrejs Hramcovsi filmis Läti telesaate «Panorama» tegijaid õnnetuspaigal terveks jäänud õllepudeleid võtmas. Kui operaator tunnistas oma tegu, siis krimisaatejuht Hramcovs eitab seda.

Krimisaate produtsent tunnistas, et nii ajakirjanik kui ka operaator on üks meeskond ning neid karistatakse samamoodi. Mehi ootab ees palga vähendamine ja noomitus. Tegu on kerge karistusega, sest Läti seadused näevad varguse korral ette rahalist karistust või kuni kaheaastast vangistust.

TVNETi portaalis olevast uudisloost on võimalik näha, kuidas ajakirjanik ja operaator korjavad terveks jäänud õllepudeleid kasti. Ühelt õllesõbralt uurib aga ajakirjanik, miks ta nii vähe võttis. Noormees kurdab, et võttis liiga väikse koti kaasa, millepeale ajakirjanik lõpetab intervjuu sõnadega.«Tubli».

(Postimees)

Vaata lisaks:
Naine üritas jalgevahel resti õlut varastada
Purjus lätlane üritas Cesise jõulukuuse otsa ronida
Õllevaras veetis sünnipäeva arestikambris
Pisivaras saadeti tööle
Rumalus hävitas 25000 pudelit õlut
Õnnetus õlleautoga!

Alkoholi tarbimine kasvas eelmisel aastal 11%

TNS Emori analüüsist selgub, et Eestis 2011. aastal müüdud alkoholikogused on 2010. aastaga võrreldes mõnevõrra kasvanud. Suurenes nii kohalik alkoholitarbimine kui ka turistide poolt kaasa ostetud alkoholikogused.

Eestis 2011. aastal müüdud alkoholist (absoluutalkoholi arvestatuna) ostsid umbes 28 protsenti turistid. Seega kujuneb ühe Eesti elaniku arvestuslikuks absoluutalkoholi tarbimismahuks 10,6 liitrit, mis on umbes 11 protsenti võrra enam kui 2010. aastal. Alkoholi tarbimise kasvu on mõjutanud sissetulekute kasv ning vähenenud tööpuudus.

Suurima osa ehk ligikaudu pool tarbitavast absoluutalkoholist moodustab kange alkohol, mille osakaal võrreldes eelmise aastaga on kasvanud.

Lahjade alkoholide seas tarbiti peamiselt õlut. Õlle sagedaste tarbijate osakaal on kõrgem ning ühel tarbimiskorral joodavad kogused on suuremad kui teiste lahjade alkohoolsete jookide puhul.
2011. aastal kasvas enim muude lahjade alkohoolsete jookide (siider, alkoholikokteilid jms) ning veinide tarbimine. Alkoholi kogutarbimisest moodustavad lahjad alkohoolsed joogid ja veinid kumbki vähem kui kümnendiku.

Turistide kaasaostud mängisid kõige olulisemat rolli lahjade alkohoolsete jookide puhul – Eestis müüdud kogustest liikus piiri taha umbes pool. Veini puhul kasvas kohalik tarbimine siiski kiiremas tempos kui müük turistidele.

Kuigi alkoholi hinnad näitavad läbi aastate kasvavat trendi, jäävad olulisemad hinnatõusud enamiku alkoholi puhul paari eelnevasse aastasse. 2011. aastal kasvas suhteliselt kiiremini siidri hinnatase.

Põllumajandusministeeriumi tellimusel koostatud «Eesti alkoholituru ülevaade 2011» tugineb statistikaameti, rahandusministeeriumi, maksu- ja tolliameti andmetele, TNS Emori hinnavaatlustele, TNS Emori Agriseire uuringu raames tehtud kohalikku alkoholitarbimist ning turistide alkoholitarbimist ja alkoholi kaasaoste puudutavatele uuringutele.

(Postimees)

Vaata lisaks: Põhjamaades joodi eelmisel aastal (2010) enim Eestis, Jesse: alkoholitarbimise kasvule tuleb kohe reageerida

15.5.12

Ropud õllehinnad Tallinna kesklinnas

Kevad-suvisel hooajal on õlu kahtlemata üks populaarsemaid jooke. Isegi mitteõllesõbral käivad teinekord kuumal päikesepaistelisel päeval neelud külma õlle järele.
Nelli püüdis põgusalt uurida, millised on õlle praegused keskmised hinnad Tallinna pubides/baarides ja alles hiljuti avatud vabaõhukohvikutes Raekoja platsil.


Kui healt sõbralt sai küsitud, kus tema õlletamas käib, oli vastus kiire tulema. Vana Willemi ketti kuuluvas baaris, mille nime ta ei mäleta, kuid mis asub enne Club Hollywoodi, seal, kus kunagi olnud söökla "Võit". Koht on küll teinekord rahvast pungil täis juba kella seitsme ajal ja näiteks tunnustatud ja kvaliteetne Newcastle tume õlu maksnud vaid 2, 5 või 3 eurot.

Hiiu Pubis kogunevad jalgpallifännid
Hiiu pubi on aastaid olnud jalgpallisõpradest õllenautijate või vastupidi kogunemiskoht. Seal on saadaval kolme sorti vaadiõlut, A Le Coq Premium, Saku Originaal ja Saku Rock. Kõik kolm on võrdselt popid ja hind on kah sama, pool liitrit maksab 2, 60 eurot.
Pudeliõllede valik on tunduvalt rikkalikum, kokku kakskümmend sorti. Esindatud on Saku (Tume, Dublin, Kuld jt), erinevad Tšehhi õlled (Budweiser), lisaks Corona, Newcastle ning ka alkoholivaba õlu. Alkoholivaba õlu Baltika pudel maksab 1, 90.
Pudeliõllede esirinnas on Saku omad ja tšehhi õlled, pooleliitrise pudeli hind nende mõlema puhul reeglina 2, 90.
Kõige kallimaks õluks on Budweiser ja Krusovice, pool liitrit ja rahakott 3,50 euro võrra kergem.
Hiiu Pubi plussiks on ka "happy hour", esmaspäevast reedeni kella 16:00 - 19:00 on kogu menüü, sealhulgas õlled, 25 protsenti odavam.

Raekoja platsis hinnad laes
Kuid sellest hoolimata soojal kevadpäevalgi raske välikohvikutes kohta leida, kuigi neid on platsil vähemalt viis. Tavalisel kohalikul tööinimesel siia asja pole, selle raha eest, mis siin kulub 0,33 liitrise väikese õlle kinnimaksmiseks, saab poest 4-5 pudelit pooleliitrist korralikku õlut.
Kohvik-restorani "Vana Toomas" esine on praktiliselt rahvast täis, mõni üksik vaba laud siiski leidub. Sõbralik teenindajanna ütleb, et täna on venelasi hästi palju, muidu pidavat soomlaste ülekaal olema.
Joogikaartilt leiab õlled lahja alkoholi alt. Valik just suur ei ole, kuid see-eest hinnad on. Vaadiõlledest saab A Le Coq Premiumi. Kolm kogust: 33 cl maksab 4, 50; 50 cl 6, 50; 100 cl 11, 00.
Pudeliõlledest on ainult A Le Coq Porter, 50 cl maksab 6,50.
Ja kujutage ette, isegi alkoholivaba õlu, Buckler, on ropumast ropu hinnaga - 33 cl maksab viieka! Aga lolle ilmselt leidub, sest muidu oleks hind ehk odavamaks tõmmatud.
Mida rikas välismaarahvas eelistab? Kinnitatakse, et vaadi­õlu läheb paremini.

Restoran Kaerajaan veidi odavam
Raekoja platsi külje peal asuv rahvuslik "Kaerajaan" on mahaistumiseks ja õlle libistamiseks natuke odavam koht. Käivad sealgi peamiselt vene ja soome turistid, teisipäeva pärastlõunal märkab peamiselt keskealisi soomlasi.
Vaadiõluks on Saku Kuld, 5,2%. 50 cl maksab 4,80 ja 33 cl 3,60.
Pudeliõlledest on saadaval umbes seitse sorti. Saku Tume, 50 cl, maksab 4, 80, sama kogus Saku Mõdu kuuskümmend eurosenti vähem. Kõige odavamaks õlleks on Saku Originaal non-alco ehk alkoholivaba ja selle eest tuleb rahakotti kergendada 2,90 euro võrra.
"Pisikesed" väljamaa õlled, Tuborg, Carlsberg, Newcastle Brown Ale, on kõik ühe hinnaga, 3,60. Sama 0,33 liitrist mõõtu ja hinda annab välja ka Saku On Ice.
Kena noor ettekandja teab, et eelistatakse vaadiõlut, Saku Kulda.

Belgia õlu teeb hinnarekordi
Viru tänaval, täpselt lillekioskite vastas on vabas õhus avatud restorani "Kaljas" välikohvik, või kuidas seda nüüd täpselt sõnastada. Kena, stiilne ja kui üks erand välja arvata, polegi nii kallis. Kõvaks plussiks juurde, et ettekandjateks on väga ilusad noored naised.
Sellegipoolest pole päevasel ajal täituvus kuigi suur, vabu laudu on rohkem kui neid, kuhu keegi ennast sättinud.
Silma hakkavad põhiliselt nooremate soomlaste seltskonnad ja üksik keskea kanti paarike, kuid teenindaja väidab hoopis teise kontingendi olemasolu. Sakslased, venelased, hispaanlased pidavat siin rohkem käima, soomlasi mitte nii palju.
Õlut pakutakse koguni 22 sorti, palju on just Belgia õllesid. Kusjuures üks belgia õlu püstitab ka hinnarekordi. Gouden Carolus Classic, eripärase formaadiga 0,75 liitrit, maksab õlle kohta uskumatu hinna 14,5 eurot.
Vaadiõlledest pakutakse siin A Le Coq Premiumi. Traditsiooniline pool liitrit maksab 3, 90 ja kolmandik liitrit 3,20 eurot.
Alkoholivabadest õludest on kirjas selline mark nagu Beck´s. 0,33 liitrit maksab 3,2 eurot.

Von Krahli baar pakub ­kolmekümmend sorti õlut
Vanalinnas, piltlikult "kolme sammu kaugusel Raekoja platsist eemal", on üks soodsamaid kohti  Von Krahli baar. Ja vahest veelgi tähtsam, et sealt leiab hästi laia õllevaliku. Rekordarv? Esindatud on vähemalt kolmkümmend sorti ja valik täieneb kogu aeg.
Saadaval on nii vaadiõlu kui pudeli­õlu, vaadiõlu läheb paremini. Ostetuimad on kindlasti Saku õlled, Saku Originaal ja Saku Rock. Hinnapoliitika on seejuures huvitavalt, või õigemini öeldes detailideni läbimõeldult kujundatud.
Argipäeva päeval ja nädalalõppudel maksavad pooleliitrised "Sakud" 2,50 eurot, argipäeva õhtul peale kella 18:00-i aga ainult kaks eurot.
Välismaistest õlledest eelistatakse hetkel Krusovicet, pooleliitrine seda vaadiõlut maksab 2,50. Eri õlled muutuvad aga iga päev popimaks, saan Von Krahlist täpsustava kindla vastuse.

The Lost Continent on Saku õlle välja tõrjunud
Narva maanteel asub noorte seas küllaltki populaarne baar & restoran The Lost Continent, mis on iga päev avatud.
Vaadiõlledest pakutakse kolme, A Le Coq, Heineken ja Newcastle. Esimese kahe puhul on poole liitri hind 2,70 eurot, viimase puhul 3,10.
Pudeliõlut on saadaval 12 sorti. Hinnad kõiguvad täpselt samas vahemikus mis vaadiõlled, tšehhi õlled on kodumaisest kallimad.
Pudeliõlut on ka 0,33 formaadis, maksab 2,35.
Rahvas eelistab vaadiõlledest A Le Coq Premiumi, pudeliõlledest A Le Coq Speciali ja Tshehhi õllesid.
The Lost Continendi eripäraks on vahest see, et Saku õlut sealt ei saa, mitte ühtegi marki. Baarmani sõnul ongi õige pubiõlu just ja ainult A Le Coq.
Õllesõbral tasub The Lost Continenti võimalusel asja teha pärastlõunal kella neljast kuueni, siis on "õnnelik tund" ja kolm õlut saab kahe hinnaga.

Odavaimad õlled leiab Kopli sügavustest
Kust aga leiab Tallinna odavaimad baariõlled? Ilmselt Kopli tagasoppidest, kust mujalt...Kopli trammide lõpp-peatuses Kopli tänava lõpus on selline pealtnäha tagasihoidlik baar nagu "Derevyashka".
Ka interjöör pole teab mis luksuslik, kuid mugavat äraistumist võimaldav. Mängib popmuusika, koht on pärastlõunasel ajal tühi.
Suureks plussiks on baari lahtioleku ajad. Juba kell kaheksa-pool üheksa hommikul saab seal õllejoomisega algust teha ja argipäeviti tahtmisel protseduuriga venitada südaööni välja. Puhkepäevadel veelgi kauem, siis läheb koht kinni alles kell viis hommikul.
Kusjuures nädalalõppudel saab õhtuti lisaks tantsu üles võtta, seda muidugi juhul, kui naisi on...
Kui joogikaart ette võtta, siis sealt leiab kümmet sorti õlut pluss üks alkoholivaba õlu. Õllehinnad on aga lihtsalt soodsamast soodsamad, kuigi lahke baaridaami sõnul leidub vahel ikkagi mõni, kes neidki hindu kalliks peab.
Aga kujutage ette, 50 cl (ehk pool liitrit) Palmse tumedat vaadiõlut saab kätte vaid 1,50 euroga ja A Le Coq Premium ja Alexander (samuti vaadiõlled) on vaid kümme eurosenti kallimad!
Pudeliõlledest maksab A Le Coq Porter, Saku Rock ja Lidskoe 1,80.
Kõige kallimad õlled on Kozel ja Guinness vastavalt kaks ja kolm eurot, viimse formaat on 44 cl.
Ei kujuta ette, kes Koplis küll alkoholivaba õlut pruugiks, kuid sedagi on saadaval. Alkoholivaba Baltika eest küsitakse seal 1,60.

Derevyashka ­rahvusvaheline seltskond
Ah jaa. Kes õllest vähe(m) hoolib, kuid õllemaitset ikka suhu saada tahab, võib võtta ka minikoguse õlut, 0,33 liitrit. Hind peaaegu sama, mis karastusjoogil Coca-Cola - vaid 1, 10 eurot. Valida saab kahe sordi vahel, A Le Coq Premium ja Alexander.
Raske küll uskuda, kuid baaridaami sõnul ei käi neil õlletamas sugugi mitte ainult kohalikud venelased. Odava baari on üles leidnud nii eestlased, ukrainlased, soomlased kui isegi norrakad. Õhkkond pidavat olema "mirnõi" ehk rahulik, tülinorijaid karta ei maksa ja lisaks on baaril oma korralik turva­mees(kond).
Baaridaam ise soovitab õlle asemel juua hoopis dzinni. Gin Grape pidavat olema väga hea...

Kontserdiklubi Rock Cafe pakub püsikliendile ­soodustust
Vähemalt nii võiks nende koduleheküljelt välja lugeda. Nemadki pakuvad õlut ainult siis, kui mingid üritused toimuvad. Reedeti-laupäeviti alati, muudel päevadel tuleks täpselt kava jälgida, kas midagi ikka toimub...
Õlut on seal saadaval üheksa sorti ja ka alkoholivaba õlu.
Domineerib jälle Saku, kuue sordiga. hele, tume, kuld, on ice jne.
Üllataval kombel on kõige odavam Lapin Kulta, soomlaste õlu, mis enamusele Saku toodangule iga kell ära tegema peaks...
Omamoodi humoristid on nad ka seal Rock Cafe rokikohvikus - pool liitrit Lapin Kulta´t on täpselt samas hinnas alkoholivaba õluga, 2,50.
0,5 liitrised "Sakud" maksavad kõik kolmeka. 0,33 Saku On Ice ja Tuborg 2, 50, kuid sama kogus Newcastle Brown Ale´t 3,00.

(Nelli Teataja)

Vaata lisaks:
Valitsus tõstab õlle hinda, aga ei kuku
Viinajoomine on tunduvalt kallimaks läinud
Raekoja platsil küündib õlle hind 6 euroni

12.5.12

Tšehhid jagasid Pärnus tasuta õlut

Esmaspäeval nimeka Tšehhi lasteteatri Drak etendusega alanud Tšehhi nädal Pärnus kulmineerus eile pärastlõunal Tšehhimaad tutvustava esitlusega Pärnu Keskuse ja Port Arturi vahelisel platsil.

Kohal olid Tšehhi saatkonna ja sealse riikliku turismiarenduse agentuuri esindajad, kes jagasid infot suve- ja talvepuhkuse veetmise kohta.

Kohapeal said huvilised maitsta kuulsat Tšehhi õlut ja kaks kokka valmistasid Tšehhi rahvusroogasid. Pakuti hapukapsast, sealiha ja Tšehhimaale nii omaseid jahu-kartuli klimpisid. Proovida sai meelikööri. Ja kõike seda tasuta.

Muusikalist meeleolu lõid Tšehhi pillimehed.

Pärnus tšehhe võõrustanud Pärnu linnavalitsuse välissuhete- ja protokollinõunik Anu Juurma-Saksa sõnutsi olid pärnakad üsna tagasihoidlikud ega kiirustanud infot pärima ja toitu maitsma. „Üks härra, kes oli kogu melu hulk aega jälginud ja keda kutsuti Tšehhi õlut maitsma, ei suutnud ära imestada, et Eesti Vabariigis midagi tasuta saab,“ kirjeldas Juurma-Saks.

Galeriid näed siin

(Pärnu Postimees)

Vaata lisaks: 
Praha nr. 1 õlu nüüd ka saku portfellis
Tšehhi õlu tungis Facebooki ja Twitterisse
Nüüd müügil Tšehhi õlu Zlatopramen
Tšehhi õlletootmine on suures madalseisus

5.5.12

Pärnu mehe pudelikogu teeks muuseumilegi au

Pärnakas Mati Valberg naljatab, et legendaarne Pudeli-Vovka on ta ametivend: mõlemad korjavad pudeleid, ainus vahe kahe mehe vahel seisneb selles, et kui Vova müüb pudeleid, siis Valberg ostab neid.

Vanu õlle- ja limonaadipudeleid hakkas Valberg kollektsioneerima 15 aastat tagasi. Nagu tihtilugu hobidega juhtub – puhtjuhuslikult.

Aidanud hankida tuttavale paar vana A.Le Coqi tahulist õllepudelit, leidis mees, et võiks mõne, näiteks sama firma Gladiaatori marki õllepudeli oma koju viia.

Paarist pudelist sai peagi riiulitäis, siis juba teine, kolmas ja nii edasi. Nüüdseks on kogu kasvanud nii suureks, et eluruumidesse kõik ei mahu ja muist on kolitud garaaži.

Kogu on muuseumivääriline, sest peale õlle- ja limonaadipudelite sisaldab see sadu muid klaasanumaid alates vanadest tindipottidest ja lõpetades apteegipurkidega. Kollektsionäär ise peab olulisimaks just vanu õlle- ja limonaadipudeleid ning nende silte-korke.

Klaastaara on süstematiseeritud tootjate ja perioodide kaupa. Vanimad eksemplarid pärinevad 19. sajandi lõpust, noorimad, kui nii võib öelda, 1930ndatest. Osa pudeleid-korke on seotud Eestiga, teine osa laiemalt kunagise Tsaari-Venemaa ja Lätiga.

“Nõukogude aeg mulle huvi ei paku ja ma ei taha ka tänapäeva pudeleid, sest siis elamises endale enam ruumi ei jääkski,” räägib Valberg. Ja lisab, et kui korjamist alustas, võttis suure hurraaga vastu kõike: vanaaegseid pudeleid, silte-korke tervest ilmast. Mõne aja pärast tuli arusaam, et päris kõike koguda ei jõua ega ole mõtetki.

Iga nüanss loeb

Igal juhul äratab Valbergi kogu aukartust: õlle- ja limonaadipudelite hulk küünib üle 200. Palju on peenemaid napsu- ja viinapudeleid, peale selle muud klaasanumad. Valberg pakub, et kokku võib tal olla pool tuhat eri klaaseset.

Kui silmadel üle pudeliriiulite lasta, võtab Eesti klaasi- ja joogitööstuse ajalugu pupillid pudelikujuliseks ja ega giidi abita ekspositsioonist õiget sotti saakski.

Õnneks on kollektsionäär varmas iga pudeli ja korgi juurde selgitusi jagama. Jutt on põnev ja põhjusega: ei saa ju vanavara korjata ilma möödanikku uurimata.

Mida kollektsioon sisaldab?

Sõjaeelse vabariigi aegsetest pudelitest näiteks palju Livonia õlletehase, Talko ehk Tallinna Karastusjookide Osaühisuse, tuntud tootjate Saku Õlletehase ja A.Le Coqi kunagist toodangut ja Pärnus tegutsenud Bliebernichti pudeleid. Viimasena mainituid on Valbergil ka impeeriumiaegseid.
Tegelikult on klaasanumaid märksa enamatelt tootjatelt kui siin nimetatud, kuid kõiki neid üles lugeda ei jõua.

Samuti on Valbergil ühelt ja samalt pruulijalt pudelinäidiseid rohkem kui üks. Ainuüksi Livonia omi 18–19.

Kui võhikule paistab riiulitäis sääraseid ühesugustena, pole nad teps mitte identsed.
Igaühel on mingi nüanss, mis teda ülejäänutest eristab. Olgu selleks logo klaasil, pudelikaela kuju, pudelisuu kumerus, põhjamärgistus või midagi muud.

Valberg toob näiteks kaks Saku õllepudelit, mis esmapilgul näivad kui kaksikud. “Mõlemal on peal kiri “Saku õlletehas”, aga kui lähemalt uurida, näeb, et šrift on veidi erinev,” juhib koguja tähelepanu. “On nad nüüd eri klaasivabrikutes tehtud või siis ühes, kuid eri klaasivaluvormiga, kes seda enam tagantjärele teab.”

Või hulk tahulisi A.Le Coqe, mis eemalt tunduvad samased, ent igaüks on oma väikse erisusega.
Tsaariajal tegutses palju väiketootjaid ning limonaadi ja mineraalvett villisid vabrikantide kõrval apteekridki.

Mõningaid Vene päriolu pudeleid ehib keisririigi vapp. Kahepäine kotkas pressiti pudeliklaasile nende markide puhul, mida võis müüa riigipea õukonnas.

Sääraseid oma ajastu kvaliteedimärgiga pudeleid on Valbergi kogus mitu ühelt suuremalt tsaariajal Sankt-Peterburgis tegutsenud Kalinkini õlletööstuselt. Vahvad on omaaegse Heinrich Pulsi õllevabriku saksa- ja venekeelsete kirjadega pudelid.

Kust saada?

Et klaastaara on kogumisobjekt, mida ei kategoriseerita, nagu näiteks marke ja münte, käib pudelite väärtuse mõõtmine kõhutunde pealt, see tähendab jälgides vanavaraturul toimuvat.
Odavamad on A.Le Coqi tahukapudelid, Bliebernichti toodang ja Saku ussikujutise ja õllekapaga pudelid. Neid liigub antikvariaatides, internetis ja vanavaralaatadel rohkem.

Mahajäetud majadest pole enam lootustki miskit põnevat leida, need on läbi tuustitud.
Valbergil aga on peale ostetu ja sõprade-tuttavate käest saadu isegi prügimäelt korjatud pudeleid. “Aastaid tagasi, kui Pärnu prügimägi tegutses, oli seal üks elanik, kes mulle rämpsust korjatud pudeleid müüs. Nii mõnegi päris huvitava pudeli sain nii. Ajalugu on kindlasti kaotanud sellest, et prügimägi kinni pandi.”

Hobikaaslasi arvab Valberg endal Eesti olevat paarkümmend. Eraldi pudelikorjajate klubisse pole nad koondunud.

Küll kuulub Valberg ühendusse Club Baltica, mille liikmed kollektsioneerivad kõike õllega seonduvat: korke, etikette, joogiklaase ja kanne, klaasialuseid. “Pudelikorjajaid peale minu seal eriti ei ole, klubi liige olen ma sellegipoolest,” märgib pärnakas. Ja tunnistab, et eks kipu tal vahel harrastusest tüdimuski peale tulema. Nõuab ju kollektsiooni täitmine antikvariaate ja laatu pidi käimist. “Aga ma olen laisk ja alati ei viitsi,” muigab mees.

Samal ajal pole Valbergil “täiusliku kollektsioonini” pikk maa: puudu on vaid 20 pudelit.
Niisama rikkalik kui pudelikogu on Valbergi portselankorkide kollektsioon.
Küllap ei ütle kirjad-nimed J. Nirk, AHTO, K. Riik või O.S. korkidel asjatundmatule midagi, küll aga kollektsionääridele.

Pärnuga on korkidest seotud mitu. Peale Bliebernichti omade näiteks G. Nuuma nimelised. Nuuma villis 1930ndatel Pärnus eri rüüpeid Aia tänavas, praeguse Kesklinna lasteaia asukohas.

Peened napsud

Üks eakamaid pudeleid tema kogus võib olla 1880ndatel Riias toodetud mineraalveepudel, millel on klaasivabriku tempel valmispudelile peale sulatatud. Tollal eraldi joogitehase märgistusega pudeleid ei tehtud.

Ehkki niisama arvukat, kui mitte arvukamat pudelite ja purkide kogu, mis kunagi pole mahutanud õlut ega limonaadi, peab Valberg teisejärguliseks, on tegu ääretult huvitava osaga tema kollektsioonist.
Mida kõike siin ei näe! Apteegi-, ravimi, essentsi-, äädika-, õmblusmasinaõli- ja napsupudelid, tindipotid, likööriekstraktipudelid, pudelikesed, kus kunagi on olnud küüne-, kübara-, kalossi- või munalakk, oranžid savist joogipudelid, haprad viinakarahvinid, meremeeste silmatilkade potsikud.
Ja kõik ikka 1940. aasta eelsest ajast.

Pruunist klaasist apteegipudelite komplektis seisab 11 pudelit, kuid peaks olema 12 – mõõdus 500 milliliitrist viieni. Toda kõige väiksemat, viiemilliliitrist, Valbergil pole.

Äädikapudeleidki on terve rodu. Nende eristamist hõlbustavad kolmeks või viieks jaotatud mõõteosad pudeli kerel. Nii oli täpselt näha, kui palju äädikat välja valati ja kui palju alles jäi.
Õmblusmasinaõlipudelitest on olemas nii tsaariaegne Singeri masinale mõeldud kui üks ingliskeelsete kirjadega purgike, samuti eestiaegne aktsiaseltsi Odor lansseeritud õlipudel.

Silma torkab lapik kahe näoga pudel, mida Valbergi jutu järgi kutsuti teatripudeliks. Mis siin sees kunagi loksus, on teadmata. Ehk mõni teatrinaps?

Suurematest esemetest püüavad pilku piima- ja veinipudelid. Viimasena mainitud on pealtnäha täiesti tavalised, ühegi märgistustega, kuid lähedalt uurides selgub, et mõnel on põhja all venekeelne kiri, mis viitab sõjaväekorpusele. Tegu on spetsiaalselt tsaariarmee ohvitseridele valmistatud veiniga.

Piima- ja veinipudelite kõrval on võtnud sisse koha koonusjad, imekerged ja läbipaistvad pudelid, mille sees müüdi 100 aastat tagasi viina.

Nagu öeldud, on Valberg pühendunud eeskätt õlle- ja limonaadipudelitele, kuid tal on umbkaudu sada eestiaegset peenema napsu pudelitki ja paks album pudelite etikettidega.

Albumisse on talletatud näiteks Tallinnas tegutsenud Luscheri & Mathieseni veinitööstuse marjajookide ja veinide, Tartu Aiavilja Ühisuse, Valga Likööri ja Napsi Vabriku ning Viljandi ALKO vabriku pudelite silte.

Päris mitme pudeli sildil on kujutatud kukke, ent tegu pole ühe tootja joogiga, sest peale Kännu Kuke tehti sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kukesildiga napse, nagu Küla Kukk ja Joo-Joo. Kogumikku lapates võtaks sildigalerii kõige paadunumal karsklaselgi keele kuivaks: omal ajal valmistati Eestis väga isuäratavaid napse.

Galeriid näed siin

(Pärnu Postimees)

Vaata lisaks:
Kirg õlle vastu täitis terve toa, Peetri kogus on 1125 erinevat õllepurki, Spordimuuseumis avatakse kannunäitus, Uljaste õlleait särab muuseumina, Muuseumiöö toob vanad kannud kodumaakonda, Aare Külaotsa kogus on 1000 erinevat õllepudelit, Kuidas eksponeerida 2000 õllepurki?

Zavoodi juht avas Pirogovi lokaali

17 aastat Tartus legendaarset Zavoodi baari pidanud Mario Pizzolanti avas Rüütli tänavas endise türgi restorani Istanbul ruumides lokaali Pirogov, mis pakub joogi ja suupistetega õhtust ajaveetmist.

Koht sarnaneb mõnevõrra nii Veini ja Vine, Möku, Il­le­gaardi, Trepi kui Notiga, kuid ei kopeeri lokaali omaniku Mario Piz­zolanti kinnitusel kedagi, lisades omanäolisust Tartu baaride ja lokaalide valikusse.

Ka Zavoodi pole mõtet Pirogovist otsima tulla.

«Kui olime läinud nädalavahetusel esimest korda lahti, arvas nii mõnigi, et siin on teine Za­vood, aga uksest sisse astudes kadusid sellised seosed kohe ära,» ütles Mario Pizzo­lanti.
Pirogov on Zavoodist viisakam, väljapeetum, valgem, avaram, ent siiski vabameelse õhkkonnaga ning tagaruumi laest ei puudu diskokeragi.

Klientide teha

«Oleme mõelnud, et Pi­rogov võiks meeldida neile, kes olid 17 aastat tagasi Zavoodi esimesed kliendid ja tunnevad, et nad on Zavoodist välja kasvanud, kuid tahavad ikkagi vabamas õhkkonnas mõnusat istumiskohta,» rääkis Pizzo­lan­ti.

Niisamuti võiks Pirogov olla Pizzolanti oletusel meelt mööda neile, kes tudengipõlves istusid hea meelega Piro­govil märjal murul ja jõid poest ostetud sooja õlut, kuid enam sinna väga ei kipu.

«Pirogovis istumine on mugavam alternatiiv Pirogovil istumisele,» naljatas Mario Piz­zolanti.
Lokaali põhirõhk lasub laial joogivalikul – Saksa ja Tšehhi õlu, Inglise siider, ise Itaaliast maale toodud veinid ning tõenäoliselt ei puudu uuest kohast ka Zavoodist tuntud naps Sipsik.

Oma kööki Pirogovis pole. Nii saab joogi kõrvale tellida vaid kergemaid suupisteid ja kuumi võileibu. Edaspidi, võib-olla kuu aja pärast, oletab Pizzo­lan­ti, hakkab Pirogov pakkuma ka ungaripäraseid päevasuppe, mis tehakse valmis Zavoodi köögis.

Koha selgem omapära kujuneb aga Pirogovi ungarlasest tegevjuhi Balázs Herczegi sõnul välja ajaga. «Me võime algse kontseptsiooni välja mõelda, kuid lokaalist teevad lokaali lõpuks inimesed, kes seal käivad,» märkis ta.

Baaride buum

Uusi boheemlaslikke baare, lokaale ja söögikohti on Tartu kesklinna lisandunud jõudsasti just viimaste aastatega – Möku, Vein ja Vine, Nälg, Trepp, Nott, peagi avatav Kivi baar, äsja avatud Pirogov.

«Ilmselt vaadatakse, et baari pidamine tundub olevat tulus äri. Neid tehakse juurde, kuni turg lõpuks küllastub ja nõrgemad välja langevad,» lausus 17 aastat baari pidanud Piz­zolanti.

Praegu Mario Pizzolanti hinnangul Tartus üleküllastust baaridest ja lokaalidest veel ei ole.

«Esmapilgul tundub, et kesklinnas on väga palju baare, aga kui võrrelda Tartut mõne välismaa linnaga või vaadata tudengite suhtarvu, siis pole Tartus neid midagi nii palju,» lausus ta.

 (Tartu Postimees)


3.5.12

Lahtine õlu bürokraatidel hambus

«Ei jõudnud lahendust ära oodata, mõtlesin, et alustame ja siis lahendame,» räägib Aleks Verner sellest, kuidas ta käib juba rohkem kui kaks kuud ametkondade vahet ning üritab selgust saada, kas ja kuidas ta võib Eestis lahtist õlut müüa.

Probleem on nimelt selles, et Verneri õlleäri on Eesti mõistes ainulaadne. Maardu ja Muuga vahel Altmetsa tee mändide vahel asuvas Maxima kaubanduskeskuses avas ta ligi kaks nädalat tagasi õllemüügileti. Sortimendis on kümmekond Läti ja Leedu elavat, see tähendab pastöriseerimata ja filtreerimata õlut.

Tegevus näeb välja natuke nagu baaris: seina külge on kinnitatud õllekraanid, letil on hinnakiri, kuid konks on selles, et õlut ei lasta siin klaasi, vaid pudelisse. Klienti valib sordi ja pudeli suuruse, müüja laseb pudeli õlut täis, keerab korgi peale, silt ka pudelile («Parim enne: 48 tundi pärast villimist» – tegu on ikkagi elava õllega) ja annab üle leti ostjale.

See tegevus on aga pannud Eesti ametnikud kukalt kratsima, sest ehkki see pole justkui otseselt keelatud, pole see kusagil ka selgelt lubatud. Niisiis – mida teha? Pigem ikkagi keelame, on ametkonnad lõpuks järeldusele jõudnud.

Milles seisneb juriidiline probleem? Õlut võib Eestis müüa praegu kahte moodi: baaris klaasiga ja poes pudeliga. Verneril on mõlemaks – nii toitlustuseks kui ka jaemüügiks – load olemas. Tema praeguse tegevuse komistuskivi on aga see, et pudelitele keeratakse kohapeal kork peale ja see on juba villimine ehk õlle tootmine. «Aga ma ju ei tooda, ma ostan õlle sisse,» selgitab ettevõtja.

Asi pole aga pelgalt selles, kuidas tegevust defineerida, vaid konkreetsetes tagajärgedes. Alkoholi saab toota ainult aktsiisilao territooriumil väga spetsiifiliste nõuete järgi ja loomulikult tuleb sellisel juhul ka aktsiisi maksta.

«Minu müüdavalt õllelt on aktsiis juba ära tasutud. Kui ma teen siia veel oma aktsiisilao, siis pean aktsiisi maksma ka teist korda,» protesteerib Verner. «Isegi maksuamet ütles mulle, et kaks korda aktsiisi maksmine pole õige.»

Suurtootjad eelisseisus

Lisaks juriidilisele nüansile tuleb mängu ka puhttehniline. Aktsiisilaole on kindlad nõudmised, see peab olema eraldatud territoorium, palju spetsiifilist paberimajandust, muu hulgas iga väljaminev kaubasaadetis saatekirjaga varustatud.

Kujutage ette, kuidas müügikohas iga pooleliitrine õllepudel kusagilt läbi vaheseina saatekirjaga ostja kätte jõuab. See pole lihtsalt võimalik, eriti siis, kui aastaga on plaanis avada 20–30 sellist müügipunkti, nagu Verner räägib. Kas tõesti tuleb igaühe juurde teha oma aktsiisiladu...

«Eesti seadused on tehtud suurte õlletootjate näo järgi,» kommenteerib tekkinud konflikti õllekoolitaja Ilmar Räni. «Ametnikud aga lähtuvad standardist ja kui miski standardile ei vasta, siis ametnikud oma mugavustsoonist välja tulla ei taha.»

Räni sõnul on see tegevus (kraanist pudelisse õlle laskmine – toim) mujal maailmas suur ja kasvav osa õlleäris. Ameerikas tähistatakse sellist lahtise õlle müümist terminiga growler. See on populaarne ka Suurbritannias ja Saksamaal.

Õlu kui käsitöö

Verner tunnistab, et ka tema idee tuli Lätist, kus selliseid õllemüügipunkte on tekkinud hästi palju. Eestis on aga kõik ametkonnad – majandusministeerium, veterinaar- ja toiduamet ning maksuamet – jõudnud järeldusele, et siin niimoodi tegutseda ei või. Kuigi tuleb lisada, et vähemalt veterinaarameti ja maksuameti vastustest kõlab inimlik mõistmine stiilis «midagi kriminaalselt pole, saame aru, aga mis teha, seadus on seadus».

«Tundub, et tegu on lihtsalt reguleerimata alaga,» möönab näiteks veterinaar- ja toiduameti vanemspetsialist Kertu Vint.

Lõpuks ei ole asi vaid ühe ettevõtja käekäigus ega isegi mitte suhtumises – lubatud on vaid see, mis on seaduses kirjas, ja mis ei ole, see on keelatud –, vaid ka selles, kuidas õlleturule uusi tulijaid tuua.

Eesti Ekspress vahendas mullu kuulsat Briti õlleeksperti Tim Webbi, kelle sõnul on Läti ja Leedu õlletootmine Eestiga võrreldes palju-palju rohkem arenenud. Võib-olla on üks põhjusi muu hulgas just see, et seal on lahtise õlle müük lubatud ning näiteks Lätis on ainuüksi viimastel aastatel juurde tulnud kümmekond elavat õlut pruulivat väiketootjat, kes on oma müügiväljundi leidnud just sellistes müügipunktides.

Seda arvamust kinnitab ka Räni: «Eestis on kõige enam puudu nn käsitööõllest, väiketootjatest ja väikepartiidest. Meie ametnikud ja seadused ei soosi seda.»

Mõned fotod asuvad siin

(Postimees)

Vaata lisaks:
Väiketootjad vallutavad varsti poed ja pubid
Pihtla taluõlu ja Jaagu taluvein lubati müügile
Kas VTA lööb ökofestivalile hingekella?
Maaettevõtjad heitlevad euronormidega
Visa mees võitleb veinimüügi õiguse eest
Talunik soovib oma veini seaduslikult müüa

28.4.12

Valitsus tõstab õlle hinda, aga ei kuku

Riigi eelarve­strateegia aastateks 2013–2016 näeb ette alkoholiaktsiisi tõusu viis protsenti aastas. Eesti kultuuriruumis on käibeväide, et valitsus, mis tõstab õlle hinda, ei püsi kaua pukis. Praktika seda väidet siiski ei kinnita.

Põhjus on küllap inimeste (loe: valijate) kahepalgeline suhtumine alkoholi. Tegu on üldinimliku omadusega, millel siiski võib olla eestilikke nüansse. Ühelt poolt oleme Eestis olnud pikka aega ühed Euroopa kõige janusemad alkoholitarbijad. Teiselt poolt toetavad Eesti inimesed alkoholi kättesaadavuse piiramist.

Selle taga on reaalsusest hälbiv arvamus, et meie, korralikud keskmised inimesed, tarvitame alkoholi mõõdukalt ja mõistuse piirides ning suurte koguarvude tekitajad on «pahad teised», kelle halbu harjumusi tuleb kahtlemata piirata. Lihtne arvutus näitab aga seda, et vähesed päris alkohoolikud oleks ammu surnud, kui oleksid üritanud kogu Eesti alkoholitarbimist oma vaevatud õlgadele võtta.

Võib vabalt öelda, et alkoholiaktsiisi tõstmise maksab siiski kinni tavaline Eesti inimene, saades ühe euro eest vähem joovastavaid promille, ning on sellega veel rahul ka, sest maksutõus on ju ometi suunatud «pahade teiste» ohjeldamisele.

Alkoholiaktsiis on suhteliselt väike element eelarvestrateegias. Praegu annavad aktsiisid kokku kuuendiku ja alkoholiaktsiis neli protsenti riigieelarve tuludest. Tänavuses riigieelarves on alkoholiaktsiisi summa 192 miljonit eurot.

Maksupoliitika esimene näitaja on see, kui palju sisemajanduse kogutoodangust avalikesse eelarvetesse kogutakse – üldine maksukoormus. Värske eelarvestrateegia lubab, et maksukoormus alaneb 2016. aastaks 32,3 protsendini SKTst.

Järgmine tase on maksude struktuur ehk inimlikult öeldes see, kes ja millega seoses makse maksab. Praegused valitsusparteid pole varjanud, et nende siht on palgaga seotud maksude alandamine ja tarbimismaksude osakaalu tõstmine – makse maksad pigem raha kulutades, aga mitte siis, kui seda teenid. Kolmas tase on, et kodanikke ei huvita pelgalt maksukoormus, vaid ka see, mida kogutud maksudega tehakse ning kes neid veel maksavad – poliitika tulemused ja õiglus.

Igal tasemel tuleb silmas pidada nii maksude otstarbekust (sh nende kogumise efektiivsust) kui ka moraaliküsimusi. Alkoholitootjad väidavad alati, et aktsiisitõus kasvatab salaalkoholi turuosa – maksud jäävad saamata ja rahva tervis saab veelgi enam kahju. Selle vältimine on maksuameti ja politsei töö.

Igikestev moraalirisk seisneb aga selles, et valitsustel on kiusatus rahva tervist ettekäändeks tuues mõelda eelkõige ikkagi aktsiisitulust. Selle kahtluse vastu aitab üksnes tervikliku alkoholipoliitika järjekindel elluviimine.

(Postimees)

Vaata lisaks:
Aktsiis on vähendanud õlleostmist Soomes
Õlu on odavamaks läinud
Inimesi tuleb harida, mitte hinda tõsta 

27.4.12

Klaas õlut päevas on kasulik?

Paar aastat tagasi viis Suurbritannia Õlleakadeemia läbi uuringu, mis kinnitab, et õlle kasulikes omadustes ei tasu kahelda – klaas õlut on isegi tervislikum kui pokaal punast veini. Veelgi enam, akadeemia eksperdid väidavad, et õlu on üks kõige tervislikumaid alkohoolseid jooke kogu maailmas.

Uuringu tulemustest selgus, et õlle tervislikkus seisneb selles sisalduvates kasulikes kiud- ja mineraalainetes, vitamiinides ja antioksüdantides. Kuna õlu sisaldab vähe alkoholi ja 95% ulatuses vett, annab see jook ka vähem kaloreid kui mitmed teised alkohoolsed joogid. Näiteks 0,3 liitrit 4%-list laager-tüüpi õlut sisaldab ca 94 kcal, seevastu keskmine pokaal punast veini annab 119 kalorit ning valget 131 kcal. 0,33-liitrine suhkruga magustatud alkohoolne kokteilijook annab keskmiselt lausa 179 kcal.

Uuring toob välja, et õlles sisalduvad B-grupi vitamiinid kaitsevad südameveresoonkonna haiguste eest. Samas joogis leidub ka räni, mis on kasulik eeskätt naistele. Näiteks on mitmes varasemas uuringus seostatud just räni naiste osteoporoosi haigestumisriski vähendamisega. Lisaks on õlles südametööle olulist kaaliumi. Linnastes, pärmist, humalast ja veest valmistatud naturaalses joogis pole grammikestki rasva ega kolesterooli ning ka humalal, mida kasutakse õlle pruulimisel, on tervislikke ja kasulikke omadusi.
 

Kindlasti kehtib aga õlle kasulikkusest rääkides reegel, et selle tervislikud omadused tulevad esile ainult siis kui õlut tarvitada mõõdukates kogustes. Siinkohal tuletavad uuringu läbiviijad ka meelde, et naistele tähendab see maksimaalselt kuni 0,5 liitrit ning meeste puhul kuni 1,5 liitrit lahjat õlut päevas.
 

Suurbritannia Õlleakadeemia uuring viidi läbi 2010 aasta märtsis.
 

Põhjaliku raportiga saad tutvuda siin
 

(Delfi)
 

Vaata lisaks:
Alkoholivaba nisuõlu kaitseb immuunsust
Professor: klaas õlut päevas tuleb tervisele kasuks
Kas õlu on tervislikum kui punane vein?
Pint õlut päevas on terviseks
Õlu päästab rasvumisest

Väike kogus alkoholi teritab vaimu 

A. Le Coq I - aasta parim telereklaam?

Loovkommunikatsiooni konkursi Kuldmuna 2012 finalistid on selgunud. 125-st telereklaami kategoorias esitatud tööst jõudis finaali 16 tööd.

Nende seas kandideerib parima telereklaami auhinnale eelmisel aastal turule toodud lahja õlle A. Le Coq I reklaamiklipp.


Vaata klippi siin
(Delfi)


Vaata lisaks:
Selgusid Kuldmuna 2011 võitjad
A. Le Coq I
Noop: lahja õlu sobib ka autojuhile

Kevadpäevade pubiralli uhkeldas kostüümidega

Kokku 20 võistkonda lubasid korraldajad eile õhtul Tartu kevadpäevade raames maha peetud pubirallile. Jooks Tartu tänavail oli meeleolukas, sest kostüümide teemaks oli sel korral «tsirkus».

Võistlus ei tähenda sugugi üksnes ülemeelikut jooksu pubide vahet, vaid lisaks kiiretele jalgadele ja õllejanusele kõrile on vaja ka teravat mõistust ja raudset tasakaalu. Nii mõnigi etteantud ülesanne eeldas lausa võimlejameisterlikkust.

Pildigaleriid näed siin

(Tartu Postimees)

Vaata lisaks: Pubirallil tuli kostüüme ka seljast võtta, Kastironimise võistlus tõi uue rekordi

24.4.12

A. Le Coq kavandab kauplust

Tähtveres paiknev A. Le Coq-i õlletehas soovib laiendada tootmisruume ning rajada peavärava kõrvale uue kaupluse.

Linnavalitsus otsustas saata volikokku Laulupeo pst 15 krundi detailplaneeringu algatamise ja lähteseisukohtade kinnitamise eelnõu.

Joogitootja on esitanud taotluse ka Tähtvere 56/62 krundi detailplaneeringu algatamiseks eesmärgiga laiendada olemasolevaid tootmis- ja laopindu. Koos kaupluseruumidega ulatub täiendav ehitusalune pind 5330 ruutmeetrini.

Ettevõtte haldusjuhi Kaarel Müürsepa kinnitusel tahab A. Le Coq laiendada peaväravahoonet ja rajada Laulupeo puiesteele 90-ruutmeetrise pinnaga firma esinduskaupluse.

(Tartu Postimees)

Vaata lisaks:
A. Le Coq

Mida arvavad ...

... mehed õlut joovast naisest?

Millegipärast on meie ühiskonnas sisse juurdunud arusaam, et mehed ja õlu sobivad kokku kui valatult, kuid vaadata naist õllekannu taga tundub paljudele veider. Suure tõenäosusega on selle teooria autoriteks aga naised ise, sest meeste arvamus on risti vastupidine.

Paar aastat tagasi Suurbritannias 2000 mehe seas läbiviidud uuringust* selgus, et tegelikult avaldab meestele hoopis muljet, kui naine julgeb peenema joogi asemel kohtingul valida just õlle. Kuigi tegelikkuses eelistab kohtingu ajal õlut juua ainult üks naine kümnest, siis meeste arvamuse järgi mõjub õlleklaas naise käes seksikalt ning näitab naise iseseisvust ja enesekindlust. Lisaks arvavad mehed, et õlut telliva naisega möödub õhtu lõbusamini. Naised aga leiavad vastupidiselt, et õlleklaas teeb nad mehelikeks ja mitteatraktiivseteks.

Võimalik, et just selline naiste poolt pähe võetud arusaam on põhjuseks, miks näiteks Eestis on naiste osatähtsus kogu õllejoojate seas üsna väike ning seda peetakse pigem meeste joogiks. Mitmetes teistes Euroopa riikides on aga üsna tavaline, et naised joovad õlut. Seega ehk oleks aeg meilgi siin seda arusaama muuta? 

* Uuringu viis läbi Inglismaa ettevõte BitterSweet Partnership 2010. aastal. Uuringu eesmärk oli uurida naiste suhtumist erinevatesse õlledesse ja õlle kui joogi rolli naise elus. 


... õllest naised?

 Õlleteemalisest vestlusest võttis osa 10 naist kus uuriti, mis neile õlle juures meeldib, millal nad seda joovad ning mis ajendab neid valima veini, siidri või kokteili asemel hoopis õlle.
Vestluse käigus selgus, et osad naised ostavad õlut koju selleks, et mees oleks õnnelik, sest talle maitseb õlu ning see teeb talle heameelt. Ometigi leidub üha enam ka neid naisi, kes naudivad õlle karget maitset ja karastavat efekti.

Selgus, et naised peavad lugu õllest kui heast kaaslasest grilltoitude ja vürtsikama aasia- ja mehhiko roogade kõrvale. Lisaks seostub naistele õllega hea seltskond ja chill olemine, mõnusalt külmahigine pudel, suvi, aiapeod ja loomulikult saun. Juba pelgalt sauna pärast hoitakse paar pudelit õlut kapis. Samuti pruugitakse õlut meelsasti ka välisreisidel, kus õlu on üks osa kultuurist ja kohalikust menüüvalikust.

Erinevalt meestest, meeldib naistele õlu, mis on lahja, maheda maitsega, paraja mulli ning pisikese maitsenüansiga, mille annab õllele lisatud sidruni- või laimiviil. Ka õlle välimusel on väga oluline roll – naine tarbib õlut, mis on villitud väikesesse, elegantsesse pudelisse. Suured plastpudelid ja pooleliitrised klaaspudelid ning purgid on nende arvates pigem meeste pärusmaa. Põhjus lihtne – naised ei ole suutelised korraga sellist hulka õlut ära jooma ning õlu jõuab enne pudelis ära lahtuda ja soojaks minna.

Alljärgnevalt mõned arvamused naistelt õlle kohta:

„Tarbin õlut kuidas kunagi – vahel ei joo üldse, teinekord tuleb õlleisu ning ostan seda koju ja joon ka mehe õlled ära. Suvel joon õlut kindlasti rohkem kui talvel ning õlu käib ka sauna kõrvale.” Naine, 39 a
„Viimati, kui ma õlut tarbisin, olin välismaal. Käisin Mehhikos ja seal oli juba selline kultuur, kus õlut tarbiti. Sellisesse kliimasse ja konteksti sobis õlu väga hästi.” Naine, 29 a

„Minu meelest on õlut tarbiv naine vabameelne ja mitte n-ö daamilik. Ma arvan, et kui õllepudel on käes, on naine vabameelsem, avatum, sõbralik suhtleja. Natuke grungelik ja ta saab meestega hästi läbi ka.” Naine, 32

„Mida vanemaks naine saab, seda enam ta õlut aktsepteerib maitse poolest. Siis hakatakse õlle maitset hindama. Kui oled noor, siis jood ikka magusaid jooke – siidrit või kokteili. Vanemast peast oskad hinnata ka head õlut.” Naine, 39

„Naise õlu on sellises ilusas pisikeses klaaspudelis väikese laimiviiluga, mitte suur ja higine Rock või kaheliitrised plastpudelid.” Naine, 26

“Tavaliselt näen ma õlut juues välja punetava näoga, käterätt ümber, peas mingi mögin rätiku all, sauna värk noh”. Naine, 40 a

(A. Le Coq)

Vaata lisaks:
 Naine üritas jalgevahel resti õlut varastada
Õllemeister sai suu vahuseks juba 6-aastasena
Millne on ideaalne naine?
Kust otsida meest?
Õllereklaamidest praktikas
Õlu ja naised - ...
Õlu on parem kui naine
Õlu on naistejook
Naised õlle ajaloos

Saku Õlletehasel uus kommunikatsioonijuht

Juulis asub Saku Õlletehase kommunikatsioonijuhi ja juhtkonna liikmena tööle Kristiina Tamberg, praegune Swedbanki korporatiivsuhete juht.

„Mul on siiras heameel tervitada meie võimekas meeskonnas uut liiget ja oma valdkonna tunnustatud professionaali, kelle juhtimisel viia ellu Saku Õlletehase kommunikatsiooniplaane,“ ütles Margus Kastein.

Saku Õlletehasesse siirdumise kohta ütles Kristiina Tamberg: „Toidu- ja joogisektor on minu jaoks paeluv ja erialaselt väljakutseid pakkuv valdkond. See on sõna otseses mõttes inimestele veelgi lähemal kui pangaasjad.“

 „Kahe ametiaja peale kokku olen töötanud Swedbankis juba kümme aastat, olgugi vahepealse põikega meedia valdkonda. Praegusesse kolmeaastasesse tööaega jääb eelkõige mahukas eurole ülemineku kommunikatsiooniprojekt, kuid ka mitmed panga ettevõtmised klientide ja laiema avalikkuse finantskirjaoskuse arendamiseks,“ rääkis Tamberg.

Kristiina Tamberg on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ning täiendanud ennast mitmetel kommunikatsiooni- ja ajakirjanduse alastel koolitustel, viimasena neist Berliini ajakirjanduskoolis. Enne Swedbanki korporatiivsuhete juhi ametit on ta töötanud samas kommunikatsioonijuhina, samuti ajalehes Vooremaa, Eesti Päevalehe majandustoimetuses ja ajakirja Ärielu peatoimetajana.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Aasta turundustiim 2011
Margus Kastein - Saku Õlletehase uus juht
Saku saab taas eestlasest juhi
Saku peaõllemeistriks saab Marika Tungel

23.4.12

EBG küsitlustulemused (veidi hilinenult)

Üritasime välja selgitada parimat hooajatoodet meie turul. Lugejad andsid kokku 16 häält. Võitis A. Le Coq'i Chocolate Porter, teise koha sai Saku Mõdu Jõulupruul, kolmandat kohta jagasid Saku Pühadeporter ja Karksi Porter. Tulemused olid järgmised:

Viru Jõulusokk
 0 (0%)
Chocolate Porter
 7 (43%)
Saku Pühadeporter
 2 (12%)
Karksi Porter
 2 (12%)
Mõdu Jõulupruul
 5 (31%)
Puls Jõululegend
 0 (0%)

Suured tänud kõigile, kes vaevaks võtsid vastata! Endiselt on oodatud igasugune koostöö (eriti uudiste osas): news@beerguide.ee

NB! Nüüd üleval ka uus küsitlus, milles uurime tarbijate ostukäitumist. Lisakommentaarid võib kirjutada käesoleva uudise juurde.

(EBG)

Vaata lisaks:
A. Le Coq toob turule šokolaadiporteri
EBG ajaveebi esimene küsitlus lõppenud
EBG ajaveebi küsitlus taas lõppenud

20.4.12

Maailma eksklusiivseimad õlled!

Kui meie poodides maksab tavapärane õlu keskmiselt natuke alla 1 euro, siis mõni õlletootja läheb lausa nii kaugele, et toob turule selliseid õllepruule, mille hind kerkib 600 euroni. Ulmelise hinna taga on tihti õlle unikaalsed koostised ja pruulimisviisid.

Veel mõni aasta tagasi oli maailma kalleimaks õlleks 100 dollarit ehk 75 eurot maksev Samuel Adamsi toodetud magusapoolsema maitsega õlu Utopias, kuid lühikese ajaga on Austraalia ja Šotimaa tootjad sellegi üle trumbanud. Eksklusiivsed Utopiase gaseerimata õlled võivad olla küll kallatud vasega kaetud pruulimisnõusse ja pakkuda ainulaadset maitseelamust, kuid Austraalia õlletootja Australia’s Nail Brewing Company on läinud nii kaugele, et kasutas ale-tüüpi õlle valmistamisel päris Antarktika jääd. Limiteeritud koguses (kõigest 30 pudelit) Antarctic Nail Ale‘i müüdi oksjonil 800 dollari eest ning see tõusis maailma kõige kallima õlle staatusesse.

Varasemalt kõige kallima õllepudeli tiitlit kandev šotlaste BrewDogi õlletehase ale-tüüpi õlu The End on History šokeerib aga nii oma välimuse kui ka sisu poolest. 765 dollarit ehk natuke alla 600 euro maksva õllepudeli ümbriseks on maantee äärest üles korjatud surnud orava või nirgi (nn roadkill’i) keha! Kui sellestki väheseks jääb, siis võtke teadmiseks, et selle õlle alkoholisisaldus on 55%.

Kodumaised õlletootjad õnneks sellistesse pöörasustesse ei pürgi. Pigem keskendutakse toote eripärasusele: maitsele, tootmisprotsessile, toorainele.

Näiteks pakub A. Le Coq eksklusiivsust hoopis Eesti ainukese maheõllega Organic Beer, mis on esimene sellelaadne Eestis ning millel on kodumaal ainsana maheõlle tootmiseks vajalik sertifikaat. Kodumaine õlletootja on varemgi silma paistnud erilisemat laadi õlledega – olgu nimetatud näiteks šokolaadiporter šokolaadilinnastest  või Eestis vähetuntud  pinnakääritamisprotsessiga ale õlu English Ale. A. Le Coqi Tšehhi-tüüpi õlle Pilsi valmistamine nägi aga ette keerukat aroomhumala valimisprotsessi ning soovitud õlle värvuse ja maitsetäidluse saavutamine käis karamelllinase ja meskimisprotsessiga, mis ei kuulu  tehase teiste sortide  tootmise juurde. Tehase kõige eksklusiivseim ja hindamatu õllepudel pärineb aga aastast 1869. Tegemist on täielikult säilinud A. Le Coq stout õllepudeliga, mis toodi hiljaaegu üles 1869. aastal Norra lähistel põhja läinud suurelt purje- ja aurulaevalt Oliva.

Olgu veel teada, et Eestis müügil olevatest õlledest on üheks kalleimaks õlleks Champagne-stiilis Belgia õlu Deus, mille saab soetada omale 20 euro eest. Champagne-stiilis õlled  on kõik ale’id, mis toodetakse ja vormistatakse klassikalist šampanjameetodit kasutades ehk teisisõnu “à la méthode originale”.

Seega püütakse Eestis turul teistest eristuda pigem eripära ja ainulaadsuse kui hullumeelse hinnaga.

(A. Le Coq)

Vaata lisaks:
Kaua meres olnud pudel jõudis kodutehasesse
Kuidas maitseb 150 aastat meres lebanud õlu?
Samuel Adams Utopias
BrewDog The End of History
Deus Champagne Beer
Antarctic Nail Ale
Saku: tarbija valib õlut pakendi järgi

17.4.12

Millised on erinevad õllesordid?

Kas hele või tume? Pilsner või porter? Üldjuhul piisab paarist-kolmest küsimusest, et õlu tellitud saaks. Mida aga teha siis, kui süda ja kõht ihkab midagi erilisemat? Siis võiks avastada mõnda uut õllesorti, kuid millist? Aitame siinkohal kirevas õllemaailmas orienteeruda.

Kõige üldisemas plaanis jagunevad õlled selle järgi, kuidas nad on kääritatud. Madalamal temperatuuril (8–12 kraadi) toimuva põhjakääritamise tulemusel valmib niinimetatud toores õlu, mis pärast kääritamist jääb laagerduma ning mille puhul lõpptulemuseks on lager-tüüpi õlu. Tuntuimad laagriõlled on kerged ja vahutavad pilsnerid ning kangemad bock’id. Enamik eestis müüdavatest õlledest on põhjakääritamismeetodil valmistatud.

Teine kääritamismeetod – pinnapärmiga kääritamine – toimub temperatuuril 15–25 kraadi ning on populaarseks saanud just Inglismaal, kus valmistatakse sel viisil ale-õllesid. Veel on sellisel meetodil valmistatud õlledest tuntud tugevama maitsega tumedad porterid ja stout’id ning peamiselt Austrias ja Saksamaal pruulitavad nisuõlled.

Pinnapärmiga kääritatakse ka nisuõllesid, mille nimetus tulebki sellest, et see on tehtud vähemalt 50% ulatuses nisulinnastest ja ülejäänud osa moodustavad odralinnased. Weißbier’i nime all tuntud nisuõllesid on nii heledaid kui ka tumedatest linnastest valmistatud tumedaid. Nisuõlledest võib leida ka nii pärmisisaldusega häguseid selitamata ja selgeid filtreeritud selitatud sorte. Tihtipeale võrreldakse nisuõlle maitset just koduõlle omaga.

Lisaks kääritusmeetodile, tulevad peamiste õllesortide erinevad variandid sellistest omadustest nagu kasutatavad toorained, kääritamisaeg, humalasisaldus ja õlle valmistamise piirkond. Nii valmivadki õlle erinevad alamsordid, nagu pinnapärmiga kääritatud kuiv stout, kreem või iiri punane ale ning põhjapärmiga kääritatud Müncheni hele.

Lisaks loetletud õllesortidele leidub iga jaotuse taga terve hulk keerulisi õllenimesid: põhjapärmiga kääritatud lager-tüüpi Dortmund’ist Maibock’ini ning ning pinnapärmiga kääritatud nisuõlledest Framboise’i, Lambic’u.

Kliki pildil, et seda suuremana näha!

(A. Le Coq)

Vaata lisaks:
Estonian Beer Guide (sõnastik)
Õlu oma mitmekesisuses

Carlsberg viib jalgpalli EM-ile

Saku Õlletehase omanik ning UEFA EURO 2012 ametlik partner (sponsor) Carlsberg Group valmistub sel suvel toimuvaks jalgpalli Euroopa meistrivõistlusteks ning paiskas müüki jalgpallimuru sümboliseeriva pooleliitrise õllepurgi ning 6-paki, mis viib ... õnnelikku jalgpalli EM-finaali vaatama.

Saku Õlletehase turundusdirektor Kadri Ärm ütles, et Carlsbergi innukus ja järjepidevus toetada Euroopa tippjalgpalli pakub tänavu palju rõõmu ka Eesti tarbijale.

„Äsja poelettidele jõudnud uue kujundusega jalgpalliõlu pakub eestimaalastele erakordselt heldeid võimalusi istuda tribüünil ja vaadata tänavust EM-finaali kohapeal. Lisaks pakub Carlsbergi murupurk terve hulga teisi toredaid üllatusi, mis võiksid igat jalgpallist lugupidavat inimest rõõmustada. Ühtlasi on murupurk ilusaks alguseks ka Eestis ametlikult alanud jalgpallihooajale,“ rääkis Ärm.

Põhja- ja Ida-Euroopa suurim ning maailmas suuruselt neljas õllehiid Carlsberg Group on toetanud jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri seitsmel järjestikusel korral, tänaseks kokku 24 aastat. Tänavuse UEFA EURO 2012 finaalturniiri teeb eriliseks see, et esmakordselt jalgpalli EM-i ajaloos toimub see Ida-Euroopas.

Saku Õlletehas on 190-aastase ajalooga Eesti vanim ja suurim järjepidev õlletööstus, mille eesmärk on pakkuda tarbijatele kvaliteetsete jookidega mõnusat värskendust ja uudseid elamusi. Aastast 2008 on Saku Õlletehas rahvusvahelise õllekontserni Carlsberg täieõiguslik liige, kuuludes seeläbi rahvusvahelisse õlletootjate kõrgliigasse.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks: Carlsberg kaasab turundusse tippjalgpallurid, Vene karskus tümitab Carlsbergi, Femen šokeeris poolakaid, Poola võimud ei luba õlut müüa