31.1.12

Haljalas tehakse taanlastele gurmeeõlut

Eelmisel suvel alustas Viru Õlu Haljalas taanlaste jaoks eriõllede tootmist, firma juhatuse esimehe Ott Lichti sõnul paigaldati selleks ka uus tootmisliin.

Aktsiaseltsi Viru Õlu juhatuse esimees Ott Licht rääkis, et õlletehase omanikfirma Harboe otsustas sulgeda oma eriõllesid tootva tehase Taanis Roskildes ja kuna Viru Õlu omas toiduohutuse ISO-sertifikaati, leidsid taanlased, et Roskilde tootmise võiks Haljalasse tuua.

Eelmise aasta esimene pool kulges Haljalas ehitustööde tähe all, esimene partii uut toodangut, mis praegu läheb sajaprotsendiliselt ekspordiks Taani, saadi villitud enne jaanipäeva.

“Kümmekond uut toodet tähendas meie jaoks sama palju uusi väljakutseid,” ütles Ott Licht, kinnitades, et taanlased on tulemusega väga rahul. “Meie toodetuna pidavat õlled olema oluliselt paremad kui Roskildes tehtud, aga meie vee kvaliteet on ka õllekeeduks palju sobivam,” lausus õlletehase juht.

Uute õllede tootmist käis käivitamas ameeriklasest õllemeister, kes ka proovikeedud tegi.

“Meie jaoks on tõsine tunnustus, et sellises suures õlleriigis nagu Taani meid usaldatakse,” ütles Ott Licht.

GB ehk Gourmet Bryggeriet kaubamärgi all toodetavad uued õlled on ale- või stout-tüüpi ehk pinnakäärituse meetodil valminud õlled. “Eestis sellist tüüpi õllesid pidevalt ei toodeta, maailmas on need aga väga populaarsed ja nõutud,” märkis Licht.

Viru Õlle turundusjuht Piret Sauter ütles, et kõik kümme uut toodet on teistsugused, kui eestlased seni harjunud on. “Meie jaoks oli kõik väga huvitav, sest oli palju õppimist,” sõnas Sauter.

GB õlledele on omane erinevate maitselisandite kasutamine – ingver, kohv, šokolaad. “Aga need on pigem selleks, et mingit kerget nüanssi anda, ja kindlasti on lisatud ained pigem maitse täiendajad kui varjutajad,” lausus Piret Sauter, lisades, et omanäoline on seegi, et mõne õlle puhul kasutatakse kolme sorti linnast, kahte sorti humalat või kahte sorti pärmi.

Kui seni on kogu GB toodang viidud Taani, siis sel aastal tahab Viru Õlu jõuda uute õlledega mujalegi. “Otsime ekspordijuhti ja tahame uusi turge leida,” sõnas Ott Licht, lisades, et Viru Õlu on madalat profiili hoidnud, sest päris hästi ei oldud ka ise kindlad, milleks suutelised ollakse.

“Venemaalt on meie toodangu vastu päris suurt huvi tuntud, aga seni oleme ise tagasi hoidnud,” tõi Licht näite.

Eestis ei ole GB õlled veel poelettidele jõudnud. “Mõtteid on olnud, aga ei ole selge, kuidas ja mis nime all,” ütles Piret Sauter.

Ott Lichti sõnul ei olegi Eesti tarbijad Viru Õlle jaoks GB õllede puhul prioriteediks. “Eestis on tarbijaskond väike, välisturult saab ka paremat hinda,” põhjendas ta.

Ja eestlane on väga ühes maitses kinni – õlletüüpe on 70, meil müüdava lager’i kõrval on veel 69,” märkis ta.

Kõiki GB õllesid ei saakski Eestis müüa, sest kangeim, Barley Brew, sisaldab koguni 10,5% alkoholi ja veel kaks on enam kui seitsmeprotsendilise alkoholisisaldusega.

Ott Licht lubas, et Haljalas ei jääda mullustele loorberitele puhkama ja uusi suuri investeeringuid on tulemas ka tänavu. “Aga lähemalt ei tahaks sellest veel rääkida,” sõnas ta konkurentsile viidates.

Ott Lichtil on mõte muuta Haljala õllekülaks, sest õlletehas on praktiliselt aleviku keskel.

“Külaelu tahaks aktiviseerimist ja meie saaksime sellesse oma panuse anda,” mõtiskles õllefirma juht.

Lichti arvates võiksid Haljalas toimuda õllefestivalid, tehas võiks abistada õllemuuseumi rajamisel ja ka näiteks aeg-ajalt tehases ekskursioone korraldada. “Oleme erinevate huvigruppidega rääkinud, aga mõte vajab veel pisut küpsemist,” sõnas Licht.

Paar fotot asub siin

(Virumaa Teataja)

Vaata lisaks:
Balti mere piraadid
Oluline on ilmaprognoos
Tooted, mis müüvad hästi ka 20 aastat hiljem
Toorme kallinemine õhutab hinnarallit
Eripruul punklaulupeo tarvis
Gourmet Bryggeriet

30.1.12

Saku: Tarbija valib õlut poes pakendi järgi

Saku Õlletehase turundusdirektor Kadri Ärm rääkis väljaandele Best Marketing, et tarbija valib esiteks õlut poes pakendi järgi ja teisel kohal on valik õlle tüübi vahel.

"Uuringute kohaselt vaatab vaatab tarbija poes kõigepealt pakendit (on see plekkpurk, klaas- või plastpudel). Tähtsuselt teisel kohal on valik õlle tüübi vahel. Kolmas valiku mõjutaja on õlle kangus. Hind on neljandal kohal. Alles viiendal kohal on tähtsuselt bränd ehk see, mille kallal turundajad kõvasti vaeva näevad. Päritolumaa ehk riik, kus õlu toodetud on, on viimasel kohal," sõnas Ärm.

"Saku Õlletehasel on tihedas konkurentsisituatsioonis mitmeid väljakutseid – müügimahud, turuosa, uudsete toodete osakaal, speed-to-market jne. Samuti tegeletakse Eesti õllekultuuri hoidmise ja arendamisega, õlleportfelli värske ja huvitavana hoidmisega. Eestimaisus on kõigile tootjatele omane, kuigi Saku kuulub taanlastele, A. Le Coq soomlastele ja Viru õlu hollandlastele," lisas Ärm.

"Samuti on väljakutseks alkoholiaktsiis, mis just tõusis ja on praegu Eestis üle 28 eurosendi liitri kohta. Euroopa kõrgeim alkoholiaktsiis on aga naaberriigis Soomes - 1,3 eurot liitri kohta," mainis turundusjuht.

"Private label moodustab praegu umbkaudu 10% õlleturust ja selle kasvutrend on mõistlik. Kaupmehed toimetavad oma private label toodete ja nende hinnapoliitikaga õllekategoorias täna küllaltki targalt,” kinnitas Ärm.

Originaalartiklit, pilte ja videot näed siin

(Delfi)

Vaata lisaks:
Printreklaam on muljetavaldav
Massimeedia digitaalajastul
Saku eeloleva aasta suhtes optimistlik
Kas süsteemi või mõtlemise vangid?

Jalgpallifännid nõuavad Putinilt õlut

Venemaa jalgpallifännid palusid peaminister Vladimir Putinilt, et too tühistaks seaduse, mille põhjal ei tohi spordirajatistes müüa alkohoolseid jooke, ka õlut.

Jalgpallirahvas on raevus, sest jäähokimängudel võib õlut rahulikult rüübata ning sellest pole probleeme tekkinud. Nimelt ei toimu hokimängud spordirajatistes, vaid universaalkompleksides, nagu jäähalle nimetatakse ning kompleksis tohib õlut müüa.

Venemaa peaarst Gennadi Oništšenko on aga õllemüügi vastu, sest see oleks pühaduse ehk spordi rüvetamine.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: FIFA president: õlu on rahvajook, Femen shokeeris poolakaid, Poola võimud ei luba õlut müüa, Venemaal kuulutati õlu alkoholiks, Vene karskus tümitab Carlsbergi, Kaunitarid tegid Medvedevi toetuseks striptiisi, Presidendiks pürgijaid pahandab vähene eetrivõimalus

Kartuliaasta toidutrendid

Mitmed toidutrendide ennustajad on alanud aasta kartuliaastaks tituleerinud. Pärast valgurikaste ja süsivesikuid pelgavate dieetide võidukäiku on kartuli väärtustamiseks ka viimane aeg.

Restoraniäris tähendab see aina suuremat kartuliroogade sortimenti, samuti valikuvabadust oma koduste friikartulite osas. Kas soovite searasvas või taimeõlis friteeritud kartuleid? Äkki hoopis pardirasvas? 2012. aasta hitt-näksiks tõotavadki kujuneda dippidega serveeritud mitmesugused friikad.

Pelgalt kartulist ei ela aga isegi eestlane ära. Seepärast olgu järgnevalt veel mõned küll teie rahakoti, küll talje, küll kõhu rõõmuks kogutud prognoosid alanud aastaks ...

Koduõlu

Teatud-tuntud maailmaavastajad ameeriklased on nüüd, 2012. aastal enda jaoks taasavastamas koduõlut. Õlul on ju igati tervislik jook, see mõjub hästi neerudele, sisaldab vitamiine ja kiudaineid ning suurendab väidetavalt organismis hea kolesterooli taset. Koduõlle puhul on taas kord teada, millest see tehtud on. Pealegi saab meister seda alati just endale meelepäraseks timmida, lisades midagi unikaalset, alates kanepiseemnetest ja šokolaadist kuni rosinate, kohvi, sidrunheina ja koriandrini ...

Sooline ebavõrdsus

Toredate trendide kõrval ei puudu ka kurvastav tendents ehk täpsemalt aina suurenev sugudevaheline erinevus selles, mis puudutab tervist ja heaolu. Kui naised püüavad jätkuvalt üha tervislikumalt süüa ja end aktiivsemalt liigutada, siis mehed – eriti just nooremad – jäävad jätkuvalt truuks oma pelmeeni- ja õlledieedile.

(lüh. Õhtuleht)

Vaata lisaks: Estonian Beer Guide, Koduõlut tehakse maitse pärast, Õllemeister sai suu vahuseks 6-aastasena, Pruulide õlletraditsioon elab edasi, Kuidas teha koduõlut?, Uued sordid vallutavad Eesti põlde, Hobiõllepruulija Ilmar Räni

Maksuvaba 300 euro eest kaupa

Peale sihtkohariigi tax-free-tingimuste uurimisel tuleb end kurssi viia ka Eestis kehtivate tolli sisseveoeeskirjadega. Eestisse võib maksuvabalt tuua 300 euro väärtuses kaupa, lennukiga või meritsi saabudes ulatub see summa 430 euroni.

Kui inimene on väljastpoolt ELi riike ostnud kaupu suurema summa eest, peab ta need tollis deklareerima ning need kuuluvad maksustamisele.

Lisaks kehtivad teatud kaupadele ka koguselised piirangud.

Tubakatooteid (reisija peab olema vähemalt 18aastane) võib tuua:

Alkoholi (reisija peab olema vähemalt 18aastane) võib tuua:

kuni 4 liitrit veini (v. a vahuveini, liköörveini)

kuni 16 liitrit õlut

kuni 2 liitrit alkohoolseid jooke alkoholisisaldusega kuni 22% või 1 liitri suurema alkoholisisaldusega jooki

Koguseid on lubatud omavahel ka kombineerida.

Kui reisilt väljapoole ELi saabutakse ümberistumisega läbi mõne teise ELi riigi lennuvälja, ei pea seal kaupa tollile esitama ega deklareerima, kui reisija seal transiittsoonist ei välju.

Narva teel Eesti tax-free pealinnaks

Detsembris 2010 hakkas Narvas asuv Rimi esimese supermarketina tax-free võimalust pakkuma ja peagi järgisid tema eeskuju ka konkurendid. Nüüd on enamik suuremaid Narva kauplusi süsteemiga liitunud.

«Vene turistide hulk meie kaupluses kasvas kõvasti pärast tax-free-teenuse kasutuselevõttu,» ütleb Rimi Baltic kommunikatsioonijuht Katrin Bats. Kui Rimi alustas tax-free võimalusega, kasutati seda umbes 15 korda nädalas, poole aastaga kasvas mainitud arv aga seitse ja pool korda. Eelmise aasta lõpuks kasutas Rimi kaupluses tax-free’d juba 230 inimest nädalas.

Batsi sõnul oli keskmine tax-free ostusumma Narva Rimis eelmisel aastal 80 euro kandis, rekordsumma – 411 eurot – jäi jõuluaega. Kõige rohkem läheb Vene turistile kaubaks kallis alkohol. Samas ostetakse ka tavalist toidukraami: juustu, kohupiima, hapukoort, teed, kohvi, saia ja leiba.

Global Blue Eesti esinduse juhataja Kati Aru sõnul on Eestis tax-free-süsteemiga liitunud 600 kaupluse ringis. «Kõige rohkem on selliseid poode Tallinnas, Narvas ja Tartus – ikka seal, kus turistegi,» märgib Aru. Kuid paaril viimasel aastal on tax-free-poode tekkinud ka Rakverre, Põlvasse ja Võrru.

Kõige rohkem kasutavad tax-free võimalust Eestis venelased, ameeriklased ja norralased.

Tax-free ja duty-free

Kui tihti arvatakse, et tax-free ja duty-free on samad asjad, siis päris nii see siiski pole. Tax-free tähendab käibemaksutagastust turistidele. Duty-free (ing. k. tollivaba) mõistega tähistatakse aga sadamates ja lennujaamades rahvusvahelises tsoonis, samuti osal laevadel ja lennukitel tegutsevaid kauplusi, samuti teatud eristaatusega piirkondades (näiteks Ahvenamaa ja Kanaari saared) olevaid kauplusi.

Ostes tax-free-kauplusest, tuleb küsida vastav kviitung ja riigist lahkudes saate kohalikult tax-free-operaatorilt käibemaksu tagasi.

Duty-free-poest ostes mingit kviitungit ei saa, seal on hind juba käibe- ja aktsiisimaksu võrra odavam.

Eestile lähim eristaatusega piirkond on Ahvenamaa, tänu sellele saavad ka eestlased Tallinki ja Silja Line laevade poodides maksuvabalt ostelda. Soodustuse saamiseks peab laev peatuma ühes Ahvenamaa sadamas, kuid soodustus kehtib siiski kogu reisi vältel

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Soomes tõuseb õlle hind, Kui suur peaks olema turisti päevaraha?, Venelased käivad Soomes õlut ostmas, Soomlaste viinaralli hoogustub, Toidukraam Helsingi kauplustes, Kus on kallim elada?, Eesti kauplustes Soomest odavamad juurvili, piimatooted ja õlu, Külapoodide müüjad vestsid lugusid

Veiseliha õlle sisse

Kui mitte argiõhtul, siis nädalalõpul on ikka mahti liha mitmeks tunniks õlle sisse podisema panna – nii sünnib toekas ja imemaitsev hautis.

Belgiast, õieti Flandriast pärit õllene veisehautis, mille retseptist palju eri variante, on just see roog, mille järele külmadel ja pimedatel päevadel isutama hakkab. Või mis pärast talvist õueretke mõnusalt keha kosutab.

See õrnalt magushapu maitse ja talupoegliku loomuga liharoog käib hästi kokku ka eestlase lemmikjuurvilja kartuliga, olgu see siis keedetud, pudruks tehtud või ahjuküps. Muidugi sobivad ka ahjuköögiviljad, porgandid, pastinaak jm. Roa kodumaal eelistatakse hautise kõrvale süüa pöidlajämedusi ja rammusaid friikartuleid.

Olgu öeldud, et sama retsepti võib proovida ka jaanalinnulihaga, mis tegelikult on veisega üpris sarnane – just nii tehti mu sõpruskonnas, kui kingiks saadud jaanalinnulihaga suurt midagi peale ei osatud hakata. Roog igatahes õnnestus. Õllest tasub potti panna ale-tüüpi õlut. Ning veel parem, kui see on Belgia oma.

Õlles hautatud veisepada

Kuuele
• u 1,5 kilo veiseliha
• värskelt jahvatatud soola ja pipart
• maitseks 1 tüümianioks,
1–2 loorberilehte ja mõned petersellivarred
• toekas viilakas (u 100 g) saia või mõni sl jahu
• 2 sl kanget sinepit
• 1 sl toiduõli
• 25 g võid
• 400 g viilutatud sibulat
• 1 sl fariinsuhkrut
• 2 sl punaveiniäädikat
• 5 dl tumedamat õlut
• vajadusel veise- või kanapuljongit või vett

Lõika liha u 5 x 6 cm tükkideks, maitsesta soola ja pipraga. Seo maitsetaimed puuvillase niidiga kimpu. Lõika saialt koor ja määri sinepiga kokku.

Pane ahi 180 kraadi juurde sooja. Kuumuta sügavas kastrulis õli ja pruunista liha paar minutit mõlemalt poolt. Tõsta liha kõrvale. Sulata samas kastrulis või, lisa sibul ja prae pidevalt segades kuldkollaseks. Lisa fariinsuhkur ja kuumuta edasi, kuni sibul hakkab karamellistuma. Lisa ka veiniäädikas ja keeda see maha.

Lao liha vaheldumisi sibulaseguga haudepotti või kaanega ahjuvormi (vähemalt 4 l mahutavusega). Kui pool on potis, lisa sinna ka maitseained ja sai, seejärel jätka liha ja sibulaga. Vala õlu kastrulisse, kuumuta ja lisa siis haudepotti. Jälgi, et vedelik kataks liha, vajadusel lisa puljongit või ka vett. Kata pott kaanega ja pane neljaks tunniks ahju. Segada pole vaja.

Enne serveerimist tõsta liha korraks välja, eemalda maitsekimp ja püreeri sibul-sai soovi korral sametiseks kastmeks. Saia asemel jahu kasutades pole seda vaja. Siis uuesti liha potti – kui hautis on veidike jahtunud, pane veel korraks ahju.

(Postimees)

Vaata lisaks:
Sügisene maitsespikker Euroopas reisijale
Tumedast õllest köögis ja klaasis
Veiseribid ... kakaoga
Kasta küülikut õllega
Eesti toidu ja Belgia õlle kohting
Eesti kokad tutvustasid Belgias oma toite
Noa ja kahvliga õlle kallale
Retseptid: põder patta
Kanamaksa kiituseks

27.1.12

Eesti joogiturg 2012?

Vaadates tagasi möödunud aastale võib joogiturul toimunuga igati rahule jääda – tarbijad ei hoidnud eurosid rahakotis ja olid tarbimislainel; joogitootjad panustasid kõvasti tootearendusse ning poelettidele ilmusid mitmed täiesti uued tooted ja pakendid, joogiturg kasvas tervikuna 5%.

Kuidas näeb Eesti suurim joogitootja alanud aastat? Mis toimub joogisektoris, milliseks kujuneb tarbimine ning millega suudavad üllatada tootjad joogilettidel, kus juba praegu on väga rikkalik valik?

Allpool püüan lühidalt kokku võtta märksõnad, mis iseloomustavad käesoleva aasta arenguid.

Kindel on see, et Eesti joogiturul jätkub 2012. aastal väga tihe konkurents, ehkki tootjaid on antud kategoorias vähe. Iseloomulik on ka see, et tootja, kes pakuks ainult paari-kolme üksikut toodet, ellu ei jää – sortiment tuleb hoida äärmiselt lai. Omapäraks on ka asjaolu, et igas tootesegmendis liigub areng nö nishistumise suunas – näiteks laager tüüpi õllede segmendis on maitsete valik muutunud väga mitmekesiseks, mängitakse humala jt maitsenüansside timmimisega tarbijale meelepärases suunas. See on kindlasti tarbijale meeltmööda ning mõjutab igati positiivselt Eesti õllekultuuri tervikuna.

Kui räägime joogituru trendidest, siis selge on see, et trendid ei teki iseenesest – trende loovad ja suunavad ikkagi tootjad, kelle jaoks on olulisim tarbijate ja turu tagasiside ning ostukäitumine – olgu siis tegemist õlle, vee, mahla või mõne muu tootekategooriaga. Turuarengut suunav tootjate aktiivsus väljendub pidevas arendustöös toote, maitse, pakendi ja hinnaga, mis peab olema tarbijale vastuvõetav. Sellel lisandub tarbija kõnetamine keeles, mis peab inimesele meeldima ja kohale jõudma – kõik nimetatud komponendid peavad olema paigas, vastasel juhul pole turul edu loota.

A. Le Coq on investeerinud tootearendusse viimastel aastatel järjepidevalt vähemalt miljon eurot aastas ja erandiks pole ka käesolev. Selle aasta investeeringute fookus on sihitud õlle, vee, mahla ja karastusjookide sektorisse, kus plaanime üllatada uute maitse ja pakenditega.

Rääkides jookide hindadest võib öelda, et suurem hinnatõus jäi 2011. aasta lõppu. Kõige enam puudutas see mahlasid ja mahlajooke, sest toorme hinnad tõusid aastaga ca 30%. Arvan, et 2012. a teises pooles võivad hinnad pigem veidi langeda.

Kindlasti on üheks arenevaks segmendiks vesi, pudelivee tarbimine muutub trendikamaks ning antud kategoorias ennustan vähemalt 5% tõusu.

Õlu ja lahja alkoholi kategooria kasvab 2-3%, mittealkohoolsete jookide segmendis märksõnadeks naturaalsus ja tervislikkus

Rääkides õlleturust ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et Eesti õlleturgu iseloomustab väga lai tootevalik ning teatav niššistumine – tootjad pakuvad pidevalt uusi võimalusi ning tarbijad lähevad pakutavaga kiiresti kaasa. A. Coq on õlleturul nö niššide loomisel olnud väga aktiivne – olgu tegemist siis eri rahvuste õllede turuletoomisega (mullu tšehhi tüüpi õlu Pils, venelastele suunatud õlu Lidskoe Pivo jne) või täiesti uue, väga lahja alkoholisisaldusega õllesegmendi loomisega. 2,9%ne lahja õlu A. Le Coq I võeti väga hästi vastu ning võib öelda, et lahja alkoholi segmendis toimub liikumine üha lahjema alkoholisisaldusega toodete suunas.

Rääkides lahja alkoholi segmendist tuleb lisada, et Eesti joogituru eripäraks nö vana Euroopaga võrreldes on brändide ja sortide rohkus ning suur väljapanekupind jaekaubanduses. Eesti on selgelt joogitarbija suunitlusega maa ning selle üle võib suurima joogitootjana kindlasti rõõmustada – seevastu näiteks Saksamaal või Hollandis on poeletil ainult 3-4 kohaliku tootja õlu ning 4-5- importtoodet.

Lahja alkoholi turgu on mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi kõige enam aktsiisi ja teraviljahindade tõus, mis lõi mullu sügisel hinnarekordi. Samas pole enamus tootjatest hindu muutnud. Veebruaris tõuseb alkoholiaktsiis, mis tähendab, et märtsist võib oodata alkoholi segmendis 2-3% hinnatõusu.

Ennustan, et lahja alkoholi, eeskätt õllede segmendis, tõuseb pakendi osas klaasi ja purgi osakaal plastpudeli arvelt, sest toote innovatsioon liigub klaasi ja purgi suunas. Õllekultuuri aspektist muutub tootjatele üha olulisemaks, kuidas väärindavad õlle pakkumist restoranid, kohvikud ja pubid. Näiteks A. Le Coqi eestvedamisel koolitasime eelmisel aastal Eestis üle 40 pubi ja baari teenindaja õlle serveerimise aspektist – kuidas õigesti serveerida ,millisest klaasist, millise temperatuuri, ja vahuga. Olen veendunud, et kõik nimetatud detailid on olulised – Eesti on tarbimist arvestades ikkagi õllemaa – küsimus pole selles, kui palju me õlut joome, vaid kuidas me seda teeme ja kui kõrgelt õiget serveerimist hindame.

Mittealkohoolsete jookide sektoris on endiselt kõige paremini müüvaks kaubaks tervislik ja naturaalne. Tootjad loobuvad aso-värvidest, säilitusainetevaba tehnoloogia muutub üha olulisemaks.

Traditsioonilise karastusjoogi segment tõenäoliselt ei kasva.

Ja lõpetuseks – soovin, et eestimaalased valivad janukustutamiseks ikka kohaliku toote, sest põhjust selleks on küllaga - uued tooted ja maitsed vajavad järgiproovimist ning hindamist!

(A. Le Coq)

Vaata lisaks: Joogituru arengutest 2011. aastal, A. Le Coqi müük kasvas 18%, eksport 73%, A. Le Coqi aasta kogumüük kasvas 7%, Margus Kastein - Saku Õlletehase uus juht, Saku on eeloleva aasta suhtes optimistlik

25.1.12

A. Le Coq'i 2011 aasta kogumüük kasvas 7%

Eesti suurima joogitootja A. Le Coq’i kogumüük kasvas eelmisel aastal 7%, 133,4 miljoni liitrini. Müük sisemaal kasvas 5% ja eksport 20%. Suurim müügikasv Eestis oli õlle (+5%), vee (+8%), mahlade (+19%), spordijoogi (+10%) ning long-drinki (+10%) kategoorias.

A. Le Coq’i juhi Tarmo Noobi sõnul tegi mahuliselt suurima tõusu (kasv 3 miljonit liitrit) A. Le Coq’i õllede segment, kasvades aastaga 5%. Uuringufirma Nielseni andmetel oli eelmise aasta õlleturu kasv jaemüügis 3,2%.

„Eelmise aasta seisuga on A. Le Coq’i poolt müüdud brändiõllede keskmine turuosa jaemüügis 40%, millega edastasime kõiki konkurente,“ ütles Noop. Suure kasvu õllede kategoorias on andnud A. Le Coq Premiumi ja Alexandri jätkuv müügiedu ning oma panuse andsid ka eelmisel aastal turule toodud eeskätt vene elanikkonnale mõeldud Lidskoe Pivo, lahja õlu A. Le Coq I ning Tšehhi traditsioonide järgi valmistatud tugevamaitseline A. Le Coq Pils.

Noobi sõnul on jätkuvalt edukas olnud ettevõtte eksport, kasvades aastaga 20%. “Põhilised eksporditurud olid Taani, Soome ja Leedu ning peamised tootekategooriad õlu, siider ja longero,” täpsustas Noop. Ta lisas, et Skandinaavia on ettevõttele oluline ekspordipiirkond, mille puhul on tegemist majanduslikult stabiilse keskkonna ja suure turuga, mida eestlased hästi tunnevad ning kus logistikakulud on suhteliselt madalad. “Sel aastal plaanime siseneda Kanada ja Ungari turule, kus läbirääkimised on jõudnud juba lõpukorrale,” valgustas ta edasisi ekspordiplaane.

(A. Le Coq)

Vaata lisaks:
Ingvar Kampradil suur osalus A. Le Coq'is
Jõulukuul eelistati A. Le Coq'i
Õllesommeljee toob kultuuri muutusi
A. Le Coq teenib Sakust rohkem
A. Le Coq'i I poolaasta müük kasvas 14%
Joogituru arengutest aastal 2011
Tarmo Noop: inimesed tarbivad üle meie ootuste
A. Le Coq andis poole Olvi kvartalikasumist
Müük kasvas 18%, eksport 73%
Jaanuaris toodeti 39% enam õlut kui mullu

24.1.12

Briti pubisid langeb kui loogu

Läinud aasta teises pooles läks Suurbritannias hingusele keskmiselt 16 pubi nädalas. Eriti nutune on pubide saatus ees- ja äärelinnades.

2011. aasta esimeses pooles oli pubide sulgemiste tempo 14 nädalas.

Õlletootjate ja pubipidajate survegrupi Campaign for Real Ale (Camra) suhtekorraldusjuht Jon Mail ütles, et pubisid on tabanud «kolmikneedus»: õllemaksu tõus, ostukeskuste konkurents ning tõsiasi, et suured pubifirmad müüvad õlut oma rentnikele üle turuhinna.

«Lootsime, et olukord paraneb, aga viimaste numbrite valguses läheb pubidel üha hapramini,» ütles ta. «Peatänavate pubid saavad siiani hakkama – tänu inimestele, kes seal pärast tööd joomas käivad. Aga eeslinnade ja äärelinnadega on teised lood. Seal on inimestel odavam astuda läbi ostukeskustest.»

Viimase kahe aastaga on igaveseks uksed sulgenud 1078 ees- ja äärelinnapubi.
Maapubide kinnipaneku tempo oli viimases poolaastas kuus nädalas, linnade peatänavail aga kaks nädalas.

Kõige kiiremas tempos pandi Britannias pubisid kinni 2009. aasta esimeses pooles – 52 nädalas. Rick Muir uuringufirmast Institute for Public Policy Research ütles: «Pubide sulgemised on jätkuvalt suur probleem, tegemist on ajalooliselt kõrgete tasemetega.»

Möödunud nädalal teatas «peatänavate» pubikett JD Wetherspoon, et peab ilmselt loobuma tänavuseks plaanitud laiendustest, kuna tänu maksukergitustele on õllejoomine vähenenud.

Suurbritannia Õlle ja Pubide Assotsiatsiooni (BBPA) andmetel kahanes õlle müük pubides mullu 3,4 protsenti, 2010. aastal aga 7,6 protsenti.

BBPA tegevjuhi Brigid Simmondsi sõnutsi on eriti kurb trend pubide sulgemine eeslinnades ja elurajoonides.

«Valitsus peaks selle reeglite ja piirangute üliküllusega midagi ette võtma, sest kodudes juuakse samal ajal üha rohkem ja rohkem alkoholi,» ütles Simmonds.

Õllemaks tõusis viimases eelarves 7,2 protsendi võrra, seda tänu leiboristide poolt 2008. aastal juurutatud seadusele, mis sätestas, et alkoholimaksud tõusevad igal aastal vähemalt 2 protsenti inflatsioonist rohkem.

Copyright The Financial Times Limited 2012

(Postimees)

Vaata lisaks:
Iiri pubide pidu läbi
Briti suurpank müüs 918 pubi
Facebook kisub pubisid põhja

23.1.12

Jonah Hill ei suuda õllest loobuda

Näitleja Jonah Hill on viimase aasta jooksul kõvasti kaalu kaotanud.

Mees tunnistas, et on küll muutnud oma toitumisharjumusi, kuid ei suuda loobuda joomisest, vahendavad kõmuportaalid.

Näitleja rääkis väljaandele Metro: «Proovin igasuguseid suvalisi asju enam mitte süüa, aga ei suuda loobuda õllest. See on küll üks, mida ma soovin, aga lihtsalt ei saa.»

Küsimusele, kas kaalukaotus on aidanud tal saada ka uusi ning erinevaid rolle, vastas mees: «Arvan, et meil on väga palju erinevas suuruses ja kaalukategoorias talendikaid näitlejaid.»

«Ma olin üsna matsakas «Moneyballis», kuid sain selle rolli ees kõige rohkem kiita. Usun, et heasse vormi saamine on ka üks täiskasvanumaks saamise märke. Võtan asju tõsisemalt ja arenen nii inimese kui näitlejana. Pluss, tunnen end ikka väga palju paremini,» avameelitses mees.

(Postimees)

Vaata lisaks:
Alkohol ja dieet: kui palju on liiga palju?
Toitumise muutmine aitas võiduseeriani
Väravavaht paastukuurile
Drunkorexia - uus ohtlik trend

Grüne Woche partnerlus maksab miljon eurot

Eesti saab 2014. aastal maailma suurima toidumessi Grüne Woche ehk «Roheline nädal» partnerriigiks, mis läheb riigile maksma kuni miljon eurot ...

... Mööda ei saa minna ka A. Le Coqi õllest. Seda pakkuva Urmas Palgi sõnul on
lausa välja kujunenud oma fännid, kes igal aastal märjukest rüüpamas käivad. Üks seltskond saksa mehi tõstis igal juhul sõrmed püsti, sõnades vastavalt oma keeleoskusele «good» ja «krassivo».

Mullu müüs meie õlletehas Grüne Wochel 2000 liitrit õlut ja sama palju on nüüdki varuks võetud ...

Loe artiklit siit

(lüh. Postimees)

Vaata lisaks:
GW galerii 2012
Euro, karud ja õlu tõmbavad kliendi Eesti boksi
Eesti tutvustab Grüne Wochel ulukiliha ja metsaande
Eesti plaanib minna Berliini toidumessile e-riigina
GW-l söödi ära 8000 eestlaste tehtud tikuvõileiba

FIFA president: õlu on rahvajook

Peterburis peetud FIFA presidendi Sepp Blatteri ja Venemaa jalgpalliliidu juhi Sergei Fursenko kohtumisejärgsel pressikonverentsil, märkis rahvusvahelise jalgpalliliidu juht, et tal ei ole midagi selle vastu kui Venemaal 2018. aastal toimuva jalgpalli MMi ajal staadionitel pealtvaatajaile õlut müüakse.

«Isiklikult ma leian, et õlu on rahvajook,» tsiteerib sovsport.ru Blatterit, «Seega – kui inimesed tahavad seda juua, las joovad, mina selle vastu ei ole.»

(Postimees)

Vaata lisaks:
Femen shokeeris poolakaid
Poola võimid ei luba õlut müüa
Venemaal kuulutati õlu alkoholiks
Jalgpall ja alkohol alustasid sõda
MM-il õlle müümise küsimus ...

19.1.12

Muistne sumeri õlu võis olla alkoholivaba

Kääritatud teraviljapõhine rüübe, mida omal ajal nautisid sumerlased, ehk nn sumeri õlu, võis olla alkoholivaba, annab mõista muistsetele sumeri tavadele keskendunud hiljutine ülevaateuuring.

Ehkki iidsed kirjutised ja väljakaevamistel leitud anumakillud näitavad, et Mesopotaamia elanikud armastasid kääritatud teraviljajooki, pole endiselt selge, kuidas märjukest tegelikult valmistati, vahendab Live Science.

Pruulimistehnoloogiate uurimise eesmärgil analüüsis Saksamaa Max Plancki instituudi ajaloolane ja kiilkirjaspetsialist Peter Damerow nii muinasaegse õlletootmise ja -tarbimisega seotud arheoloogilisi leide kui ka nelja tuhande aasta vanuseid kiilkirjas kirjutatud tekste, nende hulgas sumerite administratiivse iseloomuga dokumente ning müüte ja seadusandlust käsitlevaid kirjanduslikke ülestähendusi.

Vaatamata teabe kogumisele ohtratest allikatest järeldas Damerow viimaks, et Mesopotaamiast leitu heidab vähe valgust sumerlaste pruulimistehnikatele, väljendades kahtlust, kas toonast populaarset jooki saab üldse õlleks pidada.

„Arvestades meie piiratud teadmisi sumeri pruulimisprotsessist, ei saa me kindlalt öelda, kas selle lõppsaadus sisaldas alkoholi,” kirjutas Damerow.

(Delfi)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Sumerlased jõid alkoholivaba õlut?
Õllepärmi esiisa reisis kohale Argentiinast
Prantsusmaal pruuliti õlut juba 2500 aastat tagasi
Õlletegemise ideele tulid naised?
Tudengite eksperiment viib nad ajas tagasi
Õllest ja õllejoomisest muistses Sumeris ja Akkadis

Jootraha teeb kelnerist prostituudi?

Paljud meist jätavad restoranis kelnerile jootraha. Kuid rootslasest restoraniomanik Carl Jan Granqvist võrdleb Expresseni veergudel seda kommet prostitutsiooniga.

Endise kelnerina toob Granqvist kelneri ja prostituudi ameti vahel paralleeli, sest mõlema puhul maksab klient hea suhtluse eest peale. „Kelnerina ma tundsin ennast räpasena, kui keegi tahtis mulle ekstra maksta töö eest, mille eest ma niigi palka sain,” rääkis Granqvist.

Näiteks Ühendriikides ja Kanadas on klientide jootraha arvestatudki kelneri palga osaks, seevastu Rootsis pole tipi jätmine kombeks. Kui mõni purjus klient jootraha jätabki, jagavad ettekandjad ja köögipersonal selle omavahel ära, kirjutab Expressen.

(Äripäev)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Anekdoodid/huumor 1
Anekdoodid/huumor 2
Anekdoodid/huumor 3
Mobiilne ettekandja Ordimo

17.1.12

Festivalikalendrist 2012

EBG pakub oma lugejatele järgnevalt väikese ülevaate tänavu meile veidi lähemal toimuvatest õllefestivalidest. Täiendava info saamiseks tasub jälgida ürituste veebilehti. Need täienevad/muutuvad ilmselt pidevalt. Rohkelt lisainfot ja ehk ka inspiratsiooni leiad siit.

Künnipäevapidu õllega
L 14. aprill kell 20.00

Valgjärve võimlas
Kavas: Õlle-, leiva- ja sõirameistrite konkurss, kultuuriprogramm.
Tantsuks mängib Audru Jõelaevanduse Punt Pilet 5 eurot (eelmüügist) või 7 eurot (kohapeal)


Helsinki Beer Festival (?)
Tõenäoliselt kunagi aprilli alguses 15. korda Helsingi kaablitehase merekaablihallis (Kaapelitehtaan Merikaapelihalli).
Vaata lisaks: Helsinki Beer Festival

Tšehhi Õllefestival Prahas
17.05-02.06.2012
17 päeva on Prahas esindatud Tšehhi õllemeistrid, kokad ja pagarid. Proovida on võimalik enam kui 70 sorti õlut. Õlletelgid on avatud esmaspäevast pühapäevani 12.00-00.00.
Järjekorras 5. festival toimub Praha messikeskuses Holešovices.
Vaata lisaks: Czech Beer Festival

Õllesummer 2012 04.-07.07.2012
Eesti suurim "kogupereüritus" Tallinna Lauluväljakul juba 19. korda.
Vaata lisaks: Õllesummer

Õlletoober (?)
Loodame, et "In Memoriam" ei saa veel öelda Saaremaal toimunud festivalile, mis teatas pankrotistumisest möödunud aastal.
Vaata lisaks: Õlletoober

Latviabeerfest (?)
Loodetavasti ei jää möödunud aasta esimene pääsuke viimaseks ja festival toimub ka tänavu.
Vaata lisaks: Latviabeerfest

Stockholm Beer & WHisky Festival 27.-29.09.2012 ja 04.-06.10.2012

Kaks üritust - üks pilet!
20. korda Nackastrandmässanis Stockholmis.
Vaata lisaks: Stockholm Beer & Whisky Festival

Oktoberfest 22.09-07.10.2012
Ilmselt maailma tuntuim ja traditsioonilisim üritus Münchenis. Saanud õllefestivali sünonüümiks.
Vaata lisaks: Oktoberfest

Kirjuta SIIA, kas lähed tänavu mõnele festivalile/messile, täienda ülaltoodud infot, meenuta möödunud aegu või anna teada uuest üritusest! Võid endiselt kirjutada aadressil news@beerguide.ee

Vaata lisaks:
Eesti tutvustab Grüne Wochel ulukiliha ja metsaande

16.1.12

Demjanov: gastronoomia olgu lihtne ja turvaline

"Minu kreedo on, et uus on hästi unustatud vana, ja selles mõttes on Gloria üsna vanamoodne, kuid samas parimates aastates väärikas daam, kes suudab erutada ka noori," kirjeldab täna 65. sünnipäeva tähistav Eesti restoranikultuuri grand old man Dimitri Demjanov teist tänavust juubilari – peagi 75aastaseks saavat restorani Gloria.

"Suur kunst on 75 aastat turul olla, aga traditsiooniline köök on ka elujõulisem kui trendikas köök, sest igal trendil on oma algus ja lõpp," ütleb viimased 30 aastast restorani juhtinud Dimitri Demjanov.

Kui meenutada aega 20 aasta tagasi, siis võiks Gloriat nagu kogu tollast Eesti kööki Demjanovi sõnul iseloomustada kahe asjaga – need on külm seljanka ja soe saku õlu. "Olid ajad, kus polnud võid ja liha asemel toodi Gloria hoovi terve lehm. Nagu kuuendikul planeedist, kehtis meilgi gastronoomiline piibel ehk retseptikogumik," kirjeldab Demjanov 90ndate alguse restoranielu. Kui toona oli Tallinnas tema sõnul 60 restorani, siis nüüd on 600.

"Kui aastaid tagasi oli tooraine väga piiratud ja kokkadel puudus võimalus end välismaal täiendamas käia, siis nüüd – vastupidi – tuleb neil teha keerulisi valikuid. Kokk, kes üritab kogu maailma ühele taldrikule panna, teeb sellega karuteene nii endale kui kliendile," märgib Demjanov, et läbi aegade on gastronoomia kaks tähtsat märksõna olnud lihtsus ja turvalisus.

Gloria turvalisust on aastate jooksul kogenud enamik meie riigi tähtsamaid külalisi alates Soome presidendist Urho Kaleva Kekkonenist ja paavst Johannes Paulus II. Eriti rõõmustab Demjanov aga Jaapani suursaadiku hiljutise külaskäigu üle, kes ei tulnud mitte lihtsalt sööma, vaid kindla eesmärgiga tutvuda eesti köögiga. Viimase tutvustamise ongi Demjanov oma südameasjaks võtnud. "Suursaadik tutvus kulinaria instituudiga ja degusteeris Tallinna menüüd. Sõime koos lõunat ja arutasime eesti ja jaapani köögi püsiväärtuste üle. "

Kõik algab toorainest

"Kogu gastronoomia ongi üles ehitatud toorainele ja minu kreedo on, et toorainet ei tohi ära rikkuda. Seepärast ma valin toorainet hoolega ja vahel juhtub koduski, et mul kulub poes neli korda rohkem aega kui naisel," tunnistab Demjanov.

Kui tooraine olemas, pole heal kokal juurde vaja midagi rohkem kui lahtist tuld ja korralikku panni. "Hea panniga saab nii keeta, hautada kui ka praadida, " märgib mees, kes harilikult eelistab lahtisele tulele siiski elektripliiti. Profina on talle koduköögis toimetadeski väga oluline, et töövahendid oleksid kvaliteetsest materjalist. "Kindlasti peaks köögis olema olemas pipar ja sool. Samuti kaal ja kell. Kas või muna keetes ei saa sa poti kõrval seistes pidevalt kella vaadata."

Nagu kuulsates gastronoomiariikides

Maailmas ilmuvat igas tunnis kaheksa kokaraamatut. Dimitri Demjanovi juhitav Eesti Kulinaaria Instituut andis eelmisel aastal välja kaks raamatut – "Eat First!" ja "Eesti a la carte. Taste of Estonia". Sel nädalal tuli Madridist teade, et "Eat First!" on tunnistatud Ida-Euroopa parimaks kokaraamatuks.

"Meie menüüd ei jää milleski alla kuulsate gastronoomiariikide pakututele," kinnitas Demjanov neljapäeval kolmekümne ühe Eesti tippkoka koostatud albumit tutvustades.

"Loodan, et parimad retseptid ja menüüd on veel ees," vihjas ta samas uues Põhjamaade köögi valguses avastamist ootavale Eesti toidukultuurile. "Täna me veel ei saa öelda, et turist tuleks Tallinna lihtsalt sööma. Aga kui Tallinn oli kultuuripealinn, miks siis ei võiks temast saada ka toidukultuuripealinn," vaatab Eesti restoranikultuuri grand old man optimistlikult tulevikku. Ega pelga selle nimel vaeva näha, kutsudes Eesti kokki üles liituma uue Põhjala köögi manifestiga, mille põhimõtted võiksid kujundada ka meie köögi tulevikku.

(Õhtuleht)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks: Saadikuid pahandab alkoholimüügi küsimus, Karpi pandud Eesti maitse, 50 paremat toidukohta, Hõbelusikas parimale söögikohale, Ilvese nali?: Eestis polnud vene ajal restorane

Test: Üllatused ei pruugi alati meeldivad olla

Rohkem kui kümme aastat olen iga nädal ühe restoraniloo kirjutanud – piisavalt pikk aeg, et Eesti söögikohtadest võiks juba enam-vähem korraliku ülevaate saada. Aga ei, ikka leidub üllatusi, ka halvas mõttes.

Kui avatakse mõni uus koht, mis ootamatult heaks või halvaks osutub, siis pole see tegelikult üllatus, uued tegijad annavad kohale nagunii uue näo. Aga kui vana aasta viimaseks õhtuöögiks interneti abil mugavat kodulähedast restorani otsima hakkasin, leidsin enda jaoks midagi päris uut, mis tegelikult juba kindlasti rohkem kui kümme aastat olemas on olnud.

Kes arvab ära, mis kohaga on tegemist? Annan vihjeid. Kolmesaja kuuekümne kohaline restoran. Kaheksa konverentsisaali. Hotell, kus peale tavaliste ühe-, kahe- ja kolmekohaliste tubade on ka mullivanni ja saunaga luksusnumbrid. Oma pagar. Aadressi veel ei ütle, aga lähimad tänavad on Mahla, Kuremarja, Karusmarja ja Sinilille.

Nagunii ei arvanud ära. Tegemist on restorani-hotelli-konverentsikeskusega Dzingel, mis asub Tallinnas Männikul. Koduleheküljel lubatud 360 inimest mahutavast söögisaalist oli väiksem, linaga kaetud laudadega pool sünnipäevapeoks reserveeritud.

Seega jäi meile valida grillisaaliks nimetatud kulunud laudade ja juhuslike mööblitükkidega sisustatud saaliosa ning kojumineku vahel. Nii haledat algust pole tükk aega olnud. Saal oli peaaegu tühi, kui viis viina viskavat mustades särkides noormeest välja arvata. Astusime baarileti juurde, mille taga seisis kaks teenindajatütarlast.

“Tere, tahaksime süüa,” andsin teada meie tuleku põhjuse. Vaikus. Ei mingit reaktsiooni. “Kas olete avatud, kas süüa saab?” üritasin veel kord. “Võtke menüü,” viitab üks tütarlastest lõuaga baariletil lebava vakstukaanelise menüü suunas. Nonii.

Oli külm, jätsin mantli selga. Valisime pisut puhtama laua, lükkasin eelmisest sööjast jäänud leivapuru pihuga kokku ja asusin kokku panema vana aasta üle-eelviimasesse päeva sobivat õhtusööki. Frititud kalmaarirõngad ei sobi, õlletaldrikut ei vaja, sakuskaga pole midagi teha.
Hing ihkas klassikat, aga mitte õlle- ega viinalaua oma. Suupistete hulgast leidsin peale Pringelsi kartulikrõpsude ka Orbiti ja Mynthoni. Tõe huvides – loetelu ei ürita olla ammendav, eelroogade valikus leidus muudki. Mõni nimetus, nagu heeringas hapukoore ja kartuliga ning lõheroos, tundus isegi päris isuäratav.

Hapukapsaga seapraele kõige lähem roog oli marineeritud sealihavarras ahjukartuli ja marineeritud punase sibulaga. Selle ma valisingi ega pidanud kahetsema – endiselt on sealiha tundmatus söögikohas kõige turvalisem valik. Kukeseenesupp tundus maitse poolest kalduvat rohkem paki kui metsa poole, aga mõned ehtsad seened päästsid selle täielikust läbikukkumisest.

Lõheprael oli uhke nimetus: lõhefileesteik hiidkrevetivarda ja makaronirisotoga. Tegelikkus nii uhke ei olnud, sest lõhe oli üle küpsetatud, makaronirisoto – tegelikult riisiterakestekujuline keedupasta – maitsestamata ja krevetid tuimavõitu.

Magustoiduks optimismi ei jätkunud. Eelistasime silmaga nähtavat ehk valisime letile välja pandud kohupiimakoogi ja kohupiimatäidisega tuuletasku. Tuuletasku, muide, oli värske ja õhuline, nii et täitsa hea, kook aga lihtsalt üks magus asi.

Kauemaks istuma jääda polnud põhjust, pealegi hakati pidulikul saalipoolel juubilarile juba sünnipäevalaule laulma.

Dzingel
Aadress: Männiku 89, Tallinn
Telefon: 610 5201
Avatud: 11.30–22.30

10 punkti
toit-jook
5/10
teenindus
2/10
interjöör
3/10
põhiroogade hinnad:
7,03–12,46 eurot

(Äripäev)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Restoran Dzingel
Kohvik Narva - soodne hind, aeglane teenindus
On lahe atmoSfäär
Kuivastus mehed ei nuta

13.1.12

Balti mere piraadid

AS Viru Õlu üllatas tarbijat möödunud aasta lõpul uute (tellimus?)toodetega, milledel nimeks "Piraat".

Lapsiku kujundusega õlut toodetakse 2L plastpudelis kangustega 4,2 ja 7 protsenti. Ehk siis kõvadele ja mitte nii kõvadele piraatidele.

Müügil vähemasti Maxima kauplustes.

Kust antud tooteid veel osta saab ja kuidas nad maitsevad, pole EBG-l õrna aimugi.

Head lugejad saavad taas appi tulla: meili news@beerguide.ee või jäta kommentaar siia

Info ja illustratsioon pärinevad lehelt Beers of Estonia.

(EBG)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Nimekaim Belgiast
Viru Õlu
2011 uus

Kohvik Narva - soodne hind, aeglane teenindus

Nagu kesklinnas asuv "Energia" kohvik, nii on ka sealt natuke kaugemal asuv kohvik "Narva" omamoodi täielik legend, ­kümneid aastaid vastu pidanud. Veidi kulunud välimusega küll, kuid täiesti toimiv asutus.

Nii mõnigi praeguseks keskealine proua mäletab seda Narva mnt ja V. Reimani tänava nurgal asuvat kohvikut kui kohta, kus alati pakuti rammusat leent (loe: puljongit) koos pirukatega.
Teistele lööb taas ette paik, kus nõukogude-aegse keskpärase kohvi kõrvale sai ülimaitsvaid, kohapeal valmistatud kooke, torte ja kringleid. Mida parimatel juhtudel jagus ka kaasaostmiseks (praegu on kohvikuga ühendatud kondiitritoodete müügiruum, varem oli nende vahel eraldi uks), vähemalt päeva esimesel poolel ...

... Kes "Narva" pelgalt napsitama tuleb, leiab eest keskmise valiku. Õlut näiteks on ainult Saku oma, Originaali, Rock´i, tumedat ja kuldset. Pool liitrit maksab 2, 50.
Väikese klaasi (0,33 liitrit) Ice õlut saab kätte vaid kahe euro eest.
Gin Long Drink ja siider on Saku õlledega ühes hinnas.
Veinidest on saadaval nii valgeid kui punaseid veine: Tonino, Tokaji, Merlot.
12 cl maksab 2, 30.
Brändidest saab maitsenostalgiat "Belõi Aisti" näol, 4 cl kurejooki maksab kaks eurot. Sama hinnaga võib nina alla tõsta sama koguse viskit, Jim Beami. Pudel Sovetskoje Shampanskojet maksab seevastu kümneka.
Likööridest on samuti elementaarne valik. 4cl "Vana Tallinna" maksab 1,60, "Jägermeistrit" 2, 00 ja "Metsmaasikat" vaid euro ...

Loe artiklit siit

(lüh. Nelli Teataja)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Kohvik Narva
Eesti häda: palju udupeeni restorane
Uus raamat heidab pilgu Tallinna kõrtsimaailma
Tallinna stripibaaride välimääraja

12.1.12

Margus Kastein – Saku Õlletehase uus juht

1. detsembrist 2011 juhib Saku Õlletehast Margus Kastein. Saku Sõnumite toimetus otsustas meest tutvustada, esimesi muljeid küsida ja tulevikuplaane uurida.

Räägi endast!

Olen hiidlane, Emmastest pärit. Seal elavad mu vanemad ja seal on mul endal maja, kus veedan kõik vabad hetked. Koolis käisin Emmastes, keskkoolis Kärdlas. Abiellusin klassiõega. Meil on kolm poega - 15-, 8- ja 4aastane. Elame Tallinnas Kristiine linnaosas.

Olen pidanud paljusid ameteid, näiteks olin 90. aastate alguses Hiiumaal toidukaupluse juhataja, samuti juhtisin toitlustusettevõtteid. 1996. aastal kolisin Tallinna. 19962000 õppisin Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppes ärijuhtimist. Alates 2000. aastast töötasin 8 aastat tegevjuhina Ingman Jäätised AS-is, ettevõte tegeles jäätise ja külmutatud toidukaupade müügiga. Samal ajal, aastatel 2005-2007, õppisin Tartu Ülikoolis magistrantuuris strateegilist juhtimist.

2008. aastal kutsuti mind Saku Õlletehase müügidirektoriks. See tundus huvitava võimalusena: õlletehas oli tuntud rahvusvahelise ettevõte, ainuüksi müügiorganisatsioon oli suurem kui Ingmanis kogu kollektiiv. Tahtsin end proovile panna ja võtsin pakkumise vastu.

Kas ettepanek õlletehast juhtima hakata tuli üllatusena?

Endine juht Veli Pekka Tennilä rääkis minuga sellest võimalusest juba varem. Nii et see polnud üllatus, küll aga tunnustus minu senisele tööle. Ametlikult juhin Saku Õlletehast 1. detsembrist, kuid sisuliselt teen seda tööd juba oktoobrist.

Kas juhatuse esimehe töö vastab ootustele?

Mul oli tööst küllaltki selge arusaam. Pisut ootamatu oli õlletehase juhi vahetusega kaasnenud tähelepanu - et see sündmus nii palju vastukaja leidis, et see inimestele nii oluline on.

Kas on plaanis muudatusi?

Saku Õlletehas on ikka olnud innovaatiline ja dünaamiline ettevõte. Muudatusi tuleb ka edaspidi. Näiteks tahame muuta koostöö Baltikumi ja Soome ettevõtetega veelgi tihedamaks. Kindlasti tuleb uusi tooteid, kuid arendame ka pakendeid. Muudatusi on ka inimeste osas minu endisele kohale, müügidirektoriks, tuli Jaan Härms, kes on nii Sakus kui Carlsbergis erinevatel ametikohtadel juba 10 aastat töötanud. Uus finantsdirektor on Taavi Toots.

Mida tahad saavutada? Nimeta mõni eesmärk!

Saku Õlletehas peab olema õlleturu liider. Liider, keda teatakse ja kes ka vastutab. Kes rõhub kvaliteedile ja õpetab oma tooteid vastutustundlikult tarbima.

Minu jaoks on oluline, et Saku tehas oleks mainekas ettevõte. Hiljutises EMORi maineuuringus oli õlletehas Eesti ettevõtete hulgas kolmandal kohal. See, et inimesed õlletehast väärtustavad, on tähtis. Et nad tahavad meil töötada, on väga oluline. Tingimused peavad olema võimalikult head, inimesed peavad end õlletehases hästi tundma. Oleme selle poole ikka püüelnud. Nii avasime viimati kaks nädalat tagasi uue äsja remonditud kontoriosa, kus ka puhkenurk-raamatukogu. Loodan, et töötajatel on seal mugav.

Eesmärgiks on ka ekspordi kasv. Pidevalt tuleb parendada tootmisprotsessi ja -kvaliteeti. Sest parendada on alati võimalik Need on mõned eesmärgid paljudest

Kas on paiku, kus tahaksid kindlasti Saku õlut müüa?

Tahaksin Venemaale rohkem müüa - Venemaal Eesti tooteid hinnatakse, imago on väga positiivne. Meie jookidel on potentsiaali Skandinaavias. Ja veelgi kindlamini tahaksin kanna maha saada Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.

Kuidas õlletehasel on läinud? Kas masu on möödas?

Masu-aeg mõjutas inimeste tarbimisharjumusi - hakati ostma odavamaid kampaaniatooteid. Sellega langes keskmine väljamüügihind, langes kasum. Kogemus näitab, et harjumused on visad kaduma - inimesed eelistavad ikka veel odavamat.

Millised Saku õlletehase tooted on kõige populaarsemad, mida ise eelistad?

Saku suurimad brändid on Originaal ja Rock. Ka mina ise eelistan Originaali, maitsevad veel Dublin ja Kuld. Proovin alati uusi jooke, osalen ka ise nende väljatöötamises. Ja kindlasti olen kursis konkurentide toodanguga, proovin nende uusi jooke.

Õlletehas on valla suurim tööandja.

Õlletehases töötab 260 inimest, neist kolmandik ehk umbes 90 on Saku valla elanikud. Mahud on suurenenud ja töötajaid on juurde vaja. Saku inimesed on teretulnud.

Õlletehas on seni olnud tuntud sponsor, ka oma valla ürituste toetaja. Kas jätkate?

Õlletehas toetab Saku Suurhalli, Eesti Suusaliitu ja Tartu Ülikooli korvpallimeeskonda. Oleme olnud ka väiksematel üritustel abiks, näiteks suviste kontsertide sponsoriks.

Loomulikult toetame ka valla ettevõtmisi. Olen ise väikesest kohast pärit ja seetõttu veendunud, et ettevõtetel on kohaliku elu arengus suur roll. Tahame kohalikke projekte toetada. Ja oleme kõikidele ideedele avatud. Plaanime teha vallavalitsusega tulevikus veelgi tihedamat koostööd. Kindlasti tahame teha koostööd ka teiste valla ettevõtetega.

Mida arvad Sakust ja siinsetest inimestest?

Saku on mõnus, puhas, kompaktne asula. Imponeerib, et siin on ühtehoidev rahvas, et inimesed on oma elukoha üle uhked. Meeldib, et Sakus korraldatakse väga palju üritusi. Siin on väga ilus mõis. Mõis, millest kuulsin esmakordselt alles Sakku tööle tulles. Võib-olla peaks Saku alevikku rohkem reklaamima? Õlletehases käib aasta jooksul tuhandeid turiste, oleme valmis ka turismialaselt koostööd tegema.

Millised on Sinu tulevikuplaanid?

Minu tulevikuplaanid on seotud Saku Õlletehasega.

(Delfi)

KOMMENTEERI

Vaata lisaks:
Saku Õlletehas saab taas eestlasest juhi
Juht esindab ettevõtet 24/7
Saku on eeloleva aasta suhtes optimistlik
Saku Õlletehas hoiab õlleturu liidrikohta
Saku Õlletehas jõudis kasumisse
Tunneme survet palgatõusuks

11.1.12

Ingvar Kampradil suur osalus A. Le Coq'is

IKEA asutaja Ingvar Kampradi fond The Family Kamprad Foundation on tõusnud A. Le Coqi õlletehase omanikfirma Olvi üheks suuremaks omanikuks.

Fondi omanduses on nüüdsest 5,28% ehk 1 095 700 Olvi aktsiat, millega ta tõuseb viie suurima Olvi omaniku sekka, mööda nt Ilmarisest, kirjutab Kauppalehti.

Ingvar Kampradil on ka isiklik osalus Olvis – mille käibest on A.Le Coqil arvestatav osa, – kokku 425 000 aktsiat.

(Äripäev)

Vaata lisaks: A. Le Coq andis poole Olvi kvartalikasumist, Jõulukuul eelistasid eestimaalased A. Le Coq'i õlut

Inglismaal pakub pubi koertele oma õlut

Brandling Villa pubi Newcastle'is pakub nüüdsest koertele alkoholi- ja mullivaba õlut. Jook on linnaseline ja maitseb nagu õlu.

Pubi pidaja Dave Carr ütles, et pani koerteõlle müüki esialgu seetõttu, et tahtis näidata, et neil on koerasõbralik koht.

"Inimesed arvavad, et see on natuke hullumeelne - me hoiame seda koos teiste õlledega külmkapis ja inimesed küsivad, mis see on. Inimesed arvavad, et see on tavaline õlu millel on naljakas nimi," rääkis baaripidaja.

Pubil on nüüdsest koertele aga juba terve erimenüü. "Koerad jõid muidu vett ja sõid küpsiseid, aga nüüd tegime me eraldi koertemenüü - see on põhineb traditsioonilisel Inglise köögil, mis on muudetud loomasõbralikuks."

(Delfi)

Vaata lisaks:
Marko Mägi: Taksi Rock
Turistid on hädas alkoholilembeste ahvidega
The Branding Villa

Kirg õlle vastu täitis terve toa

Kõik algas A. Le Coqi tehase tilgapudelist, milles vanaema tavatses äädikat hoida, aga nüüd on Toomas Konseni kogus mitu tuhat eset, mille näitamiseks plaanib mees kunagi muuseumi rajada.

Toomas Konsen ei tee saladust, et tema lugupidamine õlle vastu on suur. Aga kirg õlletootmisega seotud esemete vastu tohutu. Üks kollektsionäär, kes Konseni kogu kiitis, ütles, et õllekaste on maast laeni. Ja see on sulatõsi. Kuid õllekastid on vaid murdosa kogust.

Ruumis, mida Konsen nimetab ateljeeks, on vitriinis kümneid ja sadu õllepudeleid – korgiga ja korgita, etiketiga ja ilma. Üht kätte võttes ütleb Konsen, et just sellisest jõid tudengid Tartu ülikooli taasavamise aegu 19. sajandi algul.

Teise puhul juhib tähelepanu, et õlu on toodud Liivimaa pealinnast Riiast, aga pudelisse villitud Tartus Tallinna uulitsas (praeguses Staadioni tänavas), nagu etiketilt näha. Tähelepanuväärne seepärast, et märgib raudteeliikluse algust – hobutranspordiga olnud suurte õllevaatide nii kaugele vedamine tülikas ja ajakulukas.

Mõnel pudelil pole etiketti, sest see on ajaga kaduma läinud või pudelilt ettevaatlikult maha võetud, et albumisse panna. Mõned pudelid on ajast, kui sildistamine polnud veel tavaks ja teave õlle valmistaja kohta oli pudelisse vormitud.

Õllepealinn Tartu

Konsen ütleb, et teda huvitab õlletootmise puhul kõik – pudelid, etiketid, korgid, kannud, kastid, korvid, dokumendid. Niisamuti õlletootmisega koos käinud karastusjookide tootmisse puutuv.

Keskendunud on ta Liivi- ja Eestimaa õlleajaloole, et tööpõld oleks hoomatavam, ja just tööstuslikule tootmisele – koduõlle pruulimine pole tema mängumaa.

Ajalised piirid on tinglikult 18. sajandi lõpp, kui tööstuslikku laadi õlletegu hakkas hoogu koguma, ja möödunud sajandi keskpaik.

Töömaa avarusest annab aimu, et ainuüksi Tartus oli 19. sajandil kuus õlletööstust, mistõttu Konsen nimetab Tartut Eesti õllepealinnaks.

«Tudengid ja muidu lür­­bijoojad, kes Pirogovi platsil istuvad, ei teagi, et joovad Alexander Diedrich Musso õlletehase keldri peal,» ütleb Kon­­sen.

Ta jätkab, et oli Pärtelsi õlletehas praeguse Illegaardi hoovi peal, oli Kütmani tehas, oli Livonia tehas Ülejõel, oli Gamb­­rinius Supilinnas. Ja muidugi Schrammi õlletehas Rüütli tänavas, praeguse A. Le Coqi eelkäijaid.

Uhkusega otsib Konsen välja 1874. aastal Schrammi tehase uue hoone nurgakivi silindrist leitud dokumendid ja esemed. Silinder tulnud päevavalgele teetööde käigus, selle sisu rändas ilma peale laiali.

Konsen, kelle kollektsionääristaaž on 34 aastat, ütleb, et tal kulus paar aastat, et silindris olnu uuesti kokku koondada. Kõik pole veel õnnestunud, aga suur osa siiski. On dokumente, fotosid tolleaegsest juhtkonnast ja teistest hoone ehituse võtmetegelastest, tolleaegseid linnavaateid. Üks omapärane ese on tehaseraha, mille eest töölised võisid saada liitri lahjat õlut päevas või suppi.

Ent peale nende tööstuste jäävad Tartu praegustesse piiridesse ka mitme mõisa pruulikojad. Kui lisada veel 20. sajandi esimesel poolel õlle tootmisega seotud kohad ja hooned, saaks kokku väga pika ekskursioonituuri, märgib Kon­­sen.

Üliõpilaskorporatsioonidele on Konsen tänulik kombe eest, et Beerfuchs’id pidid koguma õlleetikette ja nende juurde ülestähendusi tegema. Tänu sellele on säilinud väga haruldasi silte.

Kaks pudelit puudu

Konseni kogutud õlletaara hulgas on tõelisi haruldusi. Nii näitab Konsen Jõhvi mõisas tsaarikoja tarbeks pruulitud õlle pudelit. Ja lisab, et teadaolevalt on neid pudeleid säilinud kaks ja pool, see tähendab, et üks on katkine.

Kogujale on mõnikord väärtuslikud ka katkised pudelid. Kui näiteks talumees on pudelilt väitsaga korki maha kangutanud ja seejuures on pudelilt kild välja tulnud, ei ole pudel sugugi väärtusetu. Ka mõni pudelipõhi võib anda huvitavat infot.

Oma suure kogu näitamiseks on Konsen pidanud plaani avada muuseum, isegi hoone on välja vaadatud, kuid seni on mõte raha taha jäänud.

Mis puudu on, mida tahaks? «Palju tahaks. Teada olevatest pudelitest kaks on puudu. Üks oli Saku tehase pudel, oksjonil jäin ilma, see läks nii kalliks,» vastab Konsen. «Kogud on juba sellised, et pooleli jätta oleks ka imelik.»

Odav hobi see tõesti pole. Konsen ei taha küll rahast rääkida, aga ütleb siiski, et mõni mees on õllepudeli eest saanud autoraha. Siiski mitte uue auto jagu.

(Tartu Postimees)

Vaata lisaks: Eesti Õlleajaloo Selts, Kogus leidub avajaid kogu maailmast, Peetri kogus on 1125 erinevat õllepurki, Spordimuuseumis avatakse kannunäitus, Uljaste õlleait särab muuseumina, Muuseumiöö toob vanad kannud kodumaakonda, Aare Külaotsa kogus on 1000 erinevat õllepudelit, Õlleajaloolased loovad oma muuseumi, Kuidas eksponeerida 2000 õllepurki?

10.1.12

5 vahvat uusaastalubadust

Kõik annavad uue aasta saabudes endale lubadusi, et tuleval aastal paremaks inimeseks muutuda. Inimeste eesmärgid on tihti ebarealistlikud või ebamõistlikud, sest tihti nad ei hooligi, et see täituks.

Siin on portaali Guyismi poolt meestele viis nippi, mis võivad abiks olla, et tarbitavat kogust nauditavalt vähendada.

Proovi uut õlut
Maailmas on nii palju erinevaid õllesorte, et on võimatu leida vabandust, miks peaks iga päev jooma üht ja sama õlut. Lemmiku omamine on üks asi, kuid katsetamisest keeldumine - no mehed, see on karuteene iseendale!
Võta eesmärgiks proovida aasta jooksul näiteks 52 erineva õlletehase toodangut!

12 kokteili
Õpi iga kuu ühe kokteili tegemine selgeks! Viin ja toonik ei ole kokteil! Õpi tegema keerulisi kokteile Manhattani miksidest kuni täiuslike Tom Collinsi kokteilideni.

Tarbi kohalikku toodangut
Katseta kohalike õlletehaste toodangut. Toetad kohalikku majandust, väikeettevõtlust ja saad lihtsalt juua vapustavalt häid jooke!

Õpi õlut pruulima
Pole sugugi võimatu, et tulevikus võib sinust suisa asjatundja saada ja saad oma õllega festivalidel raha kokku ajada.

Katse-eksituse meetod!

Täna baarimeest
Sel aastal võiksime kõiki baarimehi meeles pidada ja neid tänada! Olla viisakamad, kannatlikumad ja head jootraha jätta.
Nemad ju kannatavad joobunuid kliente, kes ööst öösse korduvad.
Avalda neile tunnustust - täna neid!

(Õhtuleht)

Vaata lisaks:
Koduõlut tehakse maitse pärast
Õllemeister sai suu vahuseks 6-aastasena
Pruulide õlletraditsioon elab edasi
Hobiõllepruulija Ilmar Räni

9.1.12

Iiri pubide pidu läbi

Pubid. Omal ajal keerles nende ümber Iiri ühiskondlik elu ja kultuur. Enam mitte – majanduskriis ja endisest erinev elustiil on jätnud oma jälje.

USA president Barack Obama leiab endale ju ikka koha, kus pint Guinnessi alla kulistada ja kohalikega juttu puhuda, aga üldiselt on turistidel üha vähem võimalusi maha istuda ja kõri kasta.

Alates Keldi tiigri tipphetkedest aastal 2006 on oma uksed sulgenud ligi 1000 pubi, kõrtsmikud aga hoiatavad, et tänavu kaob veel 5000 töökohta.

Sama ajaga on baaride müük kukkunud peaaegu kolmandiku. Litsentseeritud pubisid on kogu Iirimaa peale nüüdseks vaid 7509 – ehk siis kaugeltki mitte igal tänavanurgal, nagu vanasti kiideldi.

«Eks allakäigu põhjusi ole mitu, aga peamiselt ikka see, et inimeste elustiil on nüüd teine. Lisaks uued reeglid ja nõrk majandus,» ütleb pubide lobigrupi Vintners Federation of Irelandi tegevjuht Padraig Cribben. «Sularaha inimestel ei jätku, lisaks on [alkohol] poes nüüd palju odavam.»

Detsembris demonstreeris Iiri parlamendi ees mitusada kõrtsmikku, kes nõudsid meetmeid «pubikriisiga» võitlemiseks: madalamaid makse, väiksemat aktsiisi ja alkoholi odavmüügi keelamist kaubamajades.

Kõrtsmike kurtmine kõlas kurtidele kõrvadele.

Pigem tabas pubipidajaid uus hoop müügimaksu 2-protsendilise tõusu näol 23 protsendini – Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi abipaketi tingimuste rahuldamise raames.

«See samm võib veel mitmele pubile kabelimatsu anda, eriti maal» ütles Cribben.

40 kilomeetrit Dublinist lõunas asub küla nimega Rathnew, külas aga kõrts nimega Fitzpatrick's. Viimase viie aastaga on selle pubi müük kukkunud 30 protsenti. Kõrtsmik Liam Fitzpatrick, kes selles asutuses juba alates 14 eluaastast leiba teenib, täheldab viimasel kümnendil teatud kultuurinihet: iirlased joovad pigem kodus, mitte kõrtsis.

Süüdi olevat suitsukeeld, krõbedamad trahvid jokkis peaga sõitmise eest, poes saadaolev odavam alkohol – ning kenamad kodud. Lisaks pani pubidele põntsu ka majanduslangus, mis on toonud kaasa kõrge töötuse ja teatud annuse emigratsiooni.

«Paljud pubid on ohus. Ma ütleksin, et lähiaastatel võib iga kolmas [neist] kinni minna,» oletab Fitzpatrick.

Et oma pubil hinge sees hoida, korraldab Fitzpatrick õhtuti kontserte, aitab joogifirmadele reklaami teha ja sõidutab kundesid (pärast) kojugi. Hiljuti võttis ta pindi Guinnessi hinnast maha 20 protsenti – nüüd siis 3,65 eurot. Aga ostukeskusest saab purgi Guinnessit ikka kolm korda odavamalt.

Lisaks on Iirimaal nii, et viimase kümnendiga on kahekordistunud veini tarbimine (88 miljoni liitri peale aastas). Veini joob aga iirlane pigem kodus, kui kõrtsis. Veinimüük on majanduslanguse ajal jätkuvalt kasvanud, pubide põhimenüü (õlu, kangema kraami ja siidrite) müük on kukkunud.

Et hoida noorte tervist ja vähendada alkoholi kuritarvitamist kaalub Iiri valitsus alkohoolsetele jookidele miinimumhinna kehtestamist. Samas suunas liiguvad mõtted ka Šotimaal ja Inglismaal. Teel võib olla aga takistusi, kuna alkoholitööstus ähvardab omalt poolt kohtuasjadega.

Heineken Irelandi äridirektori David Forde’i sõnutsi on pubidel tänu Iiri ja Euroopa panganduskriisile raskusi ka krediidiga.

Kuna pubimajandus on oma olemuselt hooajaline, kasutavad kõrtsmikud vaiksetel aegadel sageli pangakrediiti ja teenivad sellelt parematel kuudel kasumit. «Kuna krediidiga on kitsam, läheb tihti raskeks ka põhimõtteliselt korralikel pubidel,» ütleb Forde.

Vintnersi assotsiatsiooni andmetel on üle 100 pubi kas raskustes firmade «riiklikul nõustamisel» (lähtuvalt Iiri seadustest) või Iirimaa «halva panga» NAMA kontrolli all.

«Praegu on pubi veel omal kohal kui üks tähtis Iiri asutus, turismimagnet ja koht, mis kogukonda koos hoiab,» ütleb kõrtsmik Fitzpatrick. «On oht, et see läheb meil kaduma. Valitsus peab otsekohe tegutsema.»

Copyright The Financial Times Limited 2012.

(Postimees)

Vaata lisaks: Mis on Eestis head?, Heineken hoiatab hääbuva õlleisu eest, Briti suurpank müüs 918 pubi, Põhja-Iirimaal jalgpallisärgiga pubisse ei saa, Baarimehi süüdistatakse kliendi surnuksjootmises

Koduõlut tehakse maitse pärast

„Õllepruulimine on sotsiaalne hobi. Õlut ongi tore teha koos, kui keegi on kõrval või sõbrad tulevad külla,“ rääkis õllepruulimisega tegelev Kuppari talu peremees Ardi Kadanik, kes juhatab ka õlleteo varustuse ja materjalide e-poodi ning õllepruulijate foorumit ühendavat portaali Pruulimine.ee.

Ta ise teebki tavaliselt õlut kellegagi koos, välja arvatud siis, kui on plaan teha päeva jooksul palju õlut ja tarvis tegutseda intensiivselt. Kuid üldiselt on Ardi õlleteo kõrval ikka seda õppida soovivad inimesed või sõbrad.

Paras seltskond õlletegemiseks on tema sõnul 2-3 inimest, rohkem läheb juba keeruliseks. Seejuures on naiivne arvata, et naabrimeest ei saa õlleteo juurde kutsuda, teeb muidu sama õlle. „Õlletegu on lotovõit, õlu ei tule kunagi ühesugune. Sellist tulemust nagu naabrimehel, on praktiliselt võimatu saada,“ kinnitas Kadanik, lisades, et internetist võib leida umbes 8000 õlleretsepti.

Kui õllemeister on just ise retsepti või mingi oma nüansiga õlle välja töötanud, jätab ta selle enda teada, kuid üldiselt on koduõlle valmistajad Kadaniku sõnul avatud teadmisi jagama.

Kuigi koduõlle tegijaid on Eestis küll ja küll, siis kogukonda, kes võiks koos käia ja huvilist liikumist arendada, Kadaniku sõnul veel tekkinud ei ole. Mõte kodupruulijate MTÜ luua aga on olemas. Kadanik kinnitab, et koduõlle tegijad on positiivsed inimesed ja alkoholiprobleeme pole neil küll kellelgi – koduõlut tehakse maitse pärast. „Ei maksa arvata, et me tegeleme alkoholismi propageerimisega, see on ajast ja arust lähenemine. Koduõlle tegemine on pigem elustiil,“ ütles ta.

Kel isu iga hinna eest ninatäis kätte saada, tema sõnul koduõlut pruulima ei hakka, sest kui arvestada materjalile juurde ka töökulu, tuleb koduõlu poe omast kallim. Pealegi ei tehta koduõlut tingimata suurtes kogustes ja kanget. Küll aga muutub kodune õllepruulimine Kadaniku sõnul järjest populaarsemaks, sest saavutatud kvaliteet jahmatab. Kodus on võimalik teha väga kvaliteetset õlut. Sellele lisandub kunstipool ehk katsetades otsitakse uusi maitseid.

Enamasti on koduõlle pruulijad Kadaniku sõnul noored mehed, kuna linnastest õlle tegemine on suur ettevõtmine ning vanemad mehed löövad sellele tihti käega, nooremad aga viitsivad jännata. Siiski on Kadaniku sõnul Eestis kodune õllepruulimine alles lapsekingades. Paljuski pidurdab seda seadusandlus, mis ei luba kodustes tingimustes ja väikestes kogustes pruulitud õlut müüa.

(bioneer.ee)

Originaalartikkel asub siin

Vaata lisaks: Õllemeister sai suu vahuseks juba 6-aastasena, Pruulide õlletraditsioon elab edasi, Aeg on mõelda jõuluõlle tegemisele, Maaselts jagas euroraha omadele, Hobiõllepruulija Ilmar Räni