28.9.11

Termikad Ameerikas: iidse lehaga kõrts ...

Ansambel Terminaator põrutas loomingulise palangu järele

"Üks asi, mis puudutab New Yorki – kes seal reisib, peab olema väga ettevaatlik – metroodes on väga palav ja rongides konditsioneer põhjas – jube külm. Pool bändist on tõbised," kirjutab Terminaatori solist Jaagup Kreem bändi reisiblogis, et Ameerikas inspiratsiooni otsivad mehed maadlevad külmetusega.

Möödunud kolmapäeval pühkis Terminaator kodumaa tolmu jalgelt ja põrutas kolmeks nädalaks Ameerikasse inspiratsiooni otsima. Meeste esimene peatus oli New Jersey, kus pärast ühe sõbra juurde sisse seadmist õhtustati vene restoranis "Lada". "Seal saime päris borši ja Kiievi kotletti, mis oli suurepärane maitseelamus pärast plutooniumis keedetud lennukitoitu," muljetab Jaagup. "Tellisime õlled, mille peale palus restorani kelner Dmitri minna ümber nurga alkopoodi ja ise oma joogid kaasa tuua." Kelneri palve oli põhjendatud: et alkoholimaks New Jersey restoranides on liiga suur ning väiksemad kohad ei saagi omale alkoholimüüki lubada, siis tuleb õllesõpradel endil jalad selga võtta.

Restoranis tabas mehi ka suur üllatus. "Jass unustas lisamata, et restoranis "Lada" hakkas muusikavalikus vene lugude vahele ühtäkki kõlama lugu nimega "Rändajad", täitsa puhtas emakeeles," lisab bändi trummar Roland Puusepp.

Tuju langes alla Kroonlinna nulli

Inspiratsiooniotsingud viisid bändimehi nii vaatamisväärsustega tutvuma kui ka niisama New Yorgis jalutama. "New York on linn, millesse võib väga kergelt ära armuda – inimesed on sõbralikud ja abivalmid, arhitektuur jahmatavalt kaunis. Pole ime, et Frank Sinatra ja ka paljud teised muusikud on seda linna oma lauludes ülistanud," õhkab Kreem, kuid kirub samas, et ilm Ameerikas on sama muutlik, kui mõne inimese tuju. "Hommikul vara oli 28 kraadi sooja, pärastlõunal hakkas vihma tibama ja temperatuur langes koos tujuga alla Kroonlinna nulli."

Pisut üle nädala kestnud reis ei ole siiski möödunud päris viperusteta.

"Henno (Terminaatori kitarrist Henno Kelp – K.T) tahtis leida üles Sadowsky kitarritehast ja nii võtsime suuna Queensi. Juba metroos tundus mulle asi kahtlane – ei ühtki asiaati, latiinot ega valget inimest. Kui meie peatuses maha kobisime, saime aru et oleme sattunud päris õigesse getosse. Koperdasime seal siis veidi ringi ja kuna meil GPSi polnud, suutsime ka ära eksida," kirjutab ta. Õnneks sai eksimise käigus ka kitarritehas üles leitud.

Vanas kõrtsis haiski ajalooline

Enne New Yorgist lahkumist tegid Termikad kaatriga tiiru ka Hudson Riveril. "Ilm soosis meid ja oleksime peaaegu saanud välja sõita Liberty Islandile, vaatama ka Vabadussammast, aga kuna mingi tähtsa riigi tähtis tegelinski oli järjekordsel New Yorgi visiidil, sõitis ühel hetkel meie juurde rannavalve, uuris, kes me oleme ja kust tuleme, kas meil relvi pardal pole jne," kirjeldab Jaagup kaatrisõitu, mille rannavalve elamusrikkaks muutis. "Lisaks kõigele avastasid nad, et meid on liiga palju pardal ja andsid meile kaks võimalust – maksta trahvi või sõita mööda jõge tagasi kodusadamasse."

Pärast mõnd aega arutamist otsustasid mehed, et trahviraha eest võiks parem külastada New Yorgi vanimat kõrtsi, ning sõitsid kaldale tagasi. "Kõrts, kus käisime, oli rajatud aastal 1854 ja naisi hakati sinna lubama alles 1980. aastatel. See ei olnud mingi homobaar, vaid tõeline saloon. Isegi hais oli seal sees ajalooline," pajatab Jaagup. "Ja üks asi veel – nimelt ei olnud selles baaris muusikat. Polnud kunagi olnud, ega hakka ka kunagi olema."

Möödunud reedel esines Terminaator ka New Yorgi Eesti Majas ning nüüdseks on mehed jõudnud Chicagosse.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Eestlane New Yorgis: elu on nüüd endine!

27.9.11

Taani õllehiid hämab Eesti tarbijale

Õlleliidu hinnangul heidab Meistrite Gildi ümber salatsemine halba varju Eesti õlletehastele.

Taani suuruselt teine õlletootja Royal Unibrew püüab Eesti tarbijate eest saladuses hoida, kus on valmistatud hiljaaegu meie turule tulnud Meistrite Gildi õlu.
Õllepakendil olev info ütleb vaid, et edasimüüja on Jungent Estonia OÜ. Paraku Jungent infot õlle tootjamaa kohta ei anna. Eesti Päevalehe infopäringule vastas hoopis Royal Unibrew’ alla kuuluva Läti Cido grupi peadirektor Marijus Kirstukas. „Meistrite Gildi õlut saab toota kõigis Royal Unibrew’ grupi õlletehastes ja konkreetne valmistamise paik sõltub eri tehaste koormusest,” kirjutas Kirstukas.
Samal ajal suudavad Royal Unibrew’ tootjad õllepakendi hea tahtmise korral varustada vajaliku infoga. Näiteks meie kauplustes müügil oleva Faxe’i õlle purgil on valmistajamaana kirjas Leedu.
Eesti õlletootjate liidu juht Peeter Võrk leidis, et tootjamaa ja tehase mainimata jätmine tekitab küsimuse, mida ja miks tahetakse varjata. „Selline käitumine heidab halba varju ka Eesti õlletehastele, sest tarbija võib seda Eesti õlleks pidada ja hakkab juurdlemine, mis on varjamise põhjus.”

Kümmekond aastat õlleteemalist blogi Estonian Beer Guide toimetanud Tiit Konsand leidis, et kindlasti oleks tootja poolt viisakas tarbijale teatada, kas ta joob Eesti, Läti või Leedu õlut.

Tehtud liidus, mitte riigis
Konsandi blogis tekitas Meistrite Gildi õlle päritolu küsimus aga elevust. Lugejad selgitasid välja, et Meistrite Gildi klaas- ja plastpudelitesse villitud õlu toodetakse Lätis, purgiõlu aga Leedus. Lisaks on tähele pandud, et Eestis müüdava Meistrite Gildi ja Lätis toodetava ja müüdava Livu Aluse õlle sildid on sarnased. Eestis reguleerib õllesiltide infot valitsuse määrus, kus seisab, et etiketil peab olema „tootja nimi ja asukohariik või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress”. Just see punkt annab alkoholi müügi üle järelevalvet tegevale veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitjale Olev Kaldale põhjuse väita, et Meistrite Gildi märgistuse puhul on kõik seadusekohane. Samas on tähelepanuta jäänud määruse järgmine punkt: „peab olema [---] päritolumaa, kui selle puudumine võib olla eksitav”.
„Meistrite Gildi märgistus on igal juhul eksitav, sest jätab mulje, nagu oleks tegemist Eesti õllega,” leiab õllekollektsionääride klubi Baltic liige Ülo Kais. Lisaks hägustab juhtum Kaisi arvates Eesti õlleajaloo kollektsioneerimist ja säilitamist, sest Lätis või Leedus toodetu jätab mulje kodumaisest õllest.
Pahandamised õlleetiketil leiduva info vähesuse üle pole võõrad ka tarbijakaitsele. „Oleme küsimust tõstatanud erinevates vestlustes ja kohtumistel,” selgitas tarbijakaitse avalike suhete juht Hanna Turetski. Tema sõnul on kauplustes sadu eri tooteid, kus tootja ja tootjamaa on varjatud ning asendatud teatega „Made in E.U.”. „Õnneks lähtuvad Eesti tootjad pigem heast tavast infot anda,” lisas Turetski.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder lisas, et ministeerium tegutseb, et tarbija saaks pakendilt kätte kogu teda huvitava info, aga paraku on tegemist üleeuroopalise probleemiga, mis vajab lahendust pigem Brüsselis kui Tallinnas.
Plastpudelis Rock tuleb Leedust
Saku õlletehase vastne juht, detsembrist ametisse astuv Margus Kastein selgitas, et mitte kõik Saku tooted ei ole valmistatud Sakus. Nimelt võimaldab kuulumine Carlsbergi gruppi toota seal, kus efektiivsem ning olemas vajalikud teadmised ja tehnoloogia. Näiteks Saku Porterit valmistab Aldarise õlletehas Lätis, mis ka etiketil kirjas. Alkoholivaba Rock Zero on valmistatud Venemaal, Baltika tehases. See on purgil kirjas. Sakul nimelt puudub tehnoloogia alkoholivaba õlle tootmiseks. Rocki plastpudelitel on aga kirjas vaid turustaja – Saku –, mitte tootja.
(Eesti Päevaleht)
Vaata lisaks: Meistrite Gildi tooteseeria turul, Meistrid ja Gildid

24.9.11

Kus topsis on Premium, kus Originaal?

A. Le Coq Premium või Saku Originaal – selles on küsimus! Mitmed suured õllesõbrad on teinud oma eelistuse Tartu või Tallinna toodangu kasuks. Kas aga tulised Originaali või Premiumi pooldajad oma lemmikõlle ka pimetestis ära tunnevad?

Katse tarvis leidsime viis õllesõpra: Tarvo Peensalu, Indrek Makke, Mari Paurson, ja Ahti Grünberg eelistavad Premiumi ning Kadri Vahe Originaali. Premiumi fänn Ahti naerab, et joob Originaali ainult pohmelliga, kui Premiumi enam ei ole. "Poest ma valin ikka pigem mõne A. Le Coqi variandi," lisab ta. Kadri tunnistab, et on naise kohta päris suur õllesõber – ta on kuulnud, et paljud tema sookaaslased ei joo õlut üldse. "Mulle maitseb õlu, isegi rohkem kui vein," lisab ta. Mari nõustub Kadriga ja ütleb, et eks sellepärast nad õlletestile sattusidki.

Kas testijatel on ka mingeid nippe, kuidas lemmikrüübe teiste seast ära tunda? "Saku mull on kuidagi teravam ja humalat on veidi rohkem kui Premiumil," teab Indrek. Kadri meelest on Saku Originaal maitselt intensiivsem, tundub talle külma ja kargena, A. Le Coq aga seevastu sooja ja pehmena. "Kui on valida, siis võtan alati Saku Originaali! Kui seda pole, siis pigem mingid Tšehhi päritolu õlled," räägib Kadri.

Paneme viiele osalejale nina ette kuus õlletopsi ja palume nende seast oma lemmikõlu ära tunda!

Kas õllesõbrad tunnevad pimetestis oma lemmiku ära?

Esimene tops

Indrek: "Hapu lõhn!" Ahti pakub, et see võibki olla Originaal – kuidagi mõru. Tarvo: "Žiguli õlu? Lõhn on küll Žiguli oma!" Kadri leiab, et lõhn on liiga kibe, võib Saku Originaal olla küll.

Teine tops

Tarvo teatab, et see jook on juba õlle moodi ja lõhnab A. Le Coqi järele. Ahti arvab, et pehmema maitsega kui eelmine. "See on pigem mahe, see ei tohiks olla Saku toodang," lausub Kadri. Mari nuusutab ja mekib õlut ja küsib teistelt, kas esimene ja teine topsitäis üks ja sama ei ole. Kadri vastab, et kindlasti ei ole, täiesti erinevad! "Aga see oleks küll hea, kui pannakse kaks õlut järjest ja see peaks meid haneks tõmbama!" arvab Kadri. "No nuusutage! Need on kaks täiesti erinevat lõhna!" sõnab Tarvo seepeale.

Kolmas tops

Indreku meelest väga leiva lõhnaga. "Ei tea, kas testis võiks Saku on Ice ka olla?" mõtiskleb Kadri ja keerutab topsi käes. Tarvo arvab, et see võiks olla Saku Originaal. "Mina pakun, et see on õlu!" naljatleb Ahti. "Väga hea pakkumine!" kiidab Tarvo takka. "See on hullult lahja lörr!" teatab Kadri. Tarvo itsitab, et äkki on hoopis alkoholivaba õlu. "Teate, siin ongi nagunii ainult kaks erinevat õllesorti, mida meile tuuakse," jääb Mari kolme õlletopsi nuusutades umbusklikuks.

Neljas tops

Kadri meelest on neljas topsitäis teistest õlledest täiesti erinev. "See mulle meeldib, mahe!" lausub Mari ja arvab, et see võib olla A. Le Coq. Õlletopside värvusi silmadega mõõtes ütleb Tarvo naljatades, et see test viib ta varsti endast välja. "Kas kõik õlled on Eesti omad?" uurib Kadri. Mari meelest on sel õllel kuidagi eriliselt tihe vaht. Kadri pakub taas, et Saku on Ice! Mari kinnitab, et ei, see ei ole see kindlasti.

Viies tops

Kadri leiab, et selles on väga pehme maitsega õlu. "See on küll A. Le Coq," pakub Mari. "Mis maitsega see Dieseli õlu on? Ei, mina arvan, et see on Premium," mõtiskleb Kadri. Ahti naljatleb taas, et maitsemeel hakkab pehmeks minema, et võib juba küll A. Le Coq olla. Tarvo ja Indrek nõustuvad temaga.

Kuues tops

"Jälle sama vaht!" vaatab Kadri. "See on ka A. Le Coq?" küsib Mari ja vaatab väga uuriva pilguga topsi sisu. Tarvo lisab, et A. Le Coq on see kindlasti. "Miks mul on tunne, et kolm esimest on ühesugused õlled ja kolm viimast ka? Ehk siis kolme esimese hulgas peab olema Originaal ja kolme viimase seas peab olema Premium," arutleb Tarvo ja lisab igaks juhuks, et ta võib ka totaalselt eksida. Ahti arvab, et viimases toodud topsis võib siiski Saku toodang olla. "Kuidagi täiesti mõru on," leiab Ahti.

Eesmärk

Katse eesmärk on selgitada, kas oma lemmikõlle tulised pooldajad suudavad selle märjukese teiste õllede seast pimesi ära tunda. Kas mõni pakub Originaali ka Premiumi pähe või vastupidi?

Tulemus

Tarvo pakub, et teises topsis oli Saku Originaal ja viiendas A. Le Coq Premium.

Indreku meelest oli kuuendas topsis Premium ja teises Saku Originaal. Kadri arvab, et kõige esimeses topsis oli Saku Originaal ja viiendas või kuuendas A. Le Coq Premium. Ahti toetab Kadri arvamust. Mari meelest oli esimeses topsis Saku Originaal, A Le Coqi puhul tekitasid kõik kolm viimast topsi temas segadust, äkki siis viies.

Paljastame saladuse, et tegelikult oli kolmes esimeses topsis Saku Originaal ja kolmes viimases topsis A. Le Coq Premium.

Tublid! Mitte keegi ei pakkunud Originaali Premiumi pähe või vastupidi, nii et tuline õllesõber tunneb ka segadusttekitavas olukorras oma lemmiku ära.

"Kahtlustasin juba teise õlle peale, et see on sama, mis eelmine," ütleb Mari palavas arutelus pärast tulemuste teatavakstegemist. "Ütleme nii, et vähemalt jäime kõik sinna vahemikku sisse ja tundsime põhiasjad ära!" rõõmustab Tarvo.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Eesti võitis õlle maavõistluse Soomes, Delfi jaanipäevane õlletest, "Eestis valitseb õllenatsism!"

23.9.11

Saku Õlletehas saab taas eestlasest juhi

Alates 1. detsembrist võtab Saku Õlletehase juhtimise üle viimased kolm aastat samas ettevõttes müügidirektori ametit pidanud Margus Kastein.

Saku Õlletehase praegune tegevjuht Veli-Pekka Tennilä suundub Carlsbergi kontserni Balti riikide asepresidendiks müügi- ja turunduse alal.

Tennilä sõnul võtab Margus Kastein üle hästi toimiva ettevõtte, mille suurimaks trumbiks kvaliteetse tooteportfelli kõrval on tugev, professionaalne ning ambitsioonikas meeskond.

Margus Kasteini sõnul asub ta juhtima usaldusväärset ja tuntud ettevõtet, millel on väga tugev tooteportfell.

«Kindlasti jätkame tooteuuendustega, mis on konkurentsis püsimise eelduseks. Minu arvates on innovatsioon sõna, mille sisu küll ajas muutub, kuid mille eesmärk jääb alati samaks - Saku tahab olla kiire ja paindlik, kuid samas strateegiliselt tugev ning selge visiooniga partner oma klientidele ja tarbijatele,» ütles Kastein.

Saku müügidirektori ametisse asub senine äriarendusdirektor Jaan Härms, kes alustas Saku Õlletehases tööd juba 2002. aastal ning töötas aastatel 2004-2009 mitmetes Carlsbergi ettevõtetes, sealhulgas 2 aastat Malaisias Carlsberg Grupi Aasia regiooni kommerts-direktorina.

Margus Kastein on toidu- ja esmatarbekaupade sektoris tegev alates 1993. aastast, olles töötanud mitmetes ettevõtetes müügi- ja tegevjuhina. Enne Saku Õlletehasega liitumist oli Margus Kastein 8 aastat Ingman Jäätised ASi juhatuse esimees.

Saku Õlletehase juhtkonda kuulub alates 1. detsembrist kuus liiget. Kõik Saku Õlletehase juhtkonna liikmed on eestlased.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks: Saku Õlletehas

21.9.11

Alternatiiv: mida kasutada shampooni asemel?

Teadlik inimene ei osta enam ammu suvalist šampooni supermarketiriiulilt, vaid valib, millega oma juukseid peseb, sest šampoon sisaldab tihti igasugust jama, mis juustesse ladestub ja tervist rikub. Tegelikult on võimalik aga suisa ilma selleta läbi ajada. Siin on neli alternatiivi!

1. Õlu. Sega pool tassi õlut paari lusikatäie jojoobaõliga ja pese saadud seguga pead. Tundub ehk õudne, aga juustele on see väga hea. Õlu annab juustele elujõudu ja vähendab nende kuivust, jojoobaõli ei jäta juukseid rasvaseks, vaid annab sära ja kohevust. Õlle kasutamisel pead õige pea pead pesema vaid kord kuus, sest juuksed lihtsalt ei lähe kiiremini mustaks! Et vältida õllele omast aroomi juustes, vali leebema lõhnaga õlu või loputa juukseid kummeliteega ...

(lüh. Õhtuleht)

Vaata lisaks: Eksperiment: kas õlu sobib juuksehoolduseks?, Juuksed läikima, Pliidiplaate hea õllega puhastada, Juuksurid ei saanud läbi õlleta

Briti firma ostis Austraalia õllegigandi Foster’si


Briti õlletootja SABMiller, mis on maailma suuruselt teine õllekompanii, ostis 10,16 miljardi USA dollari ehk 9,9,miljardi AUD eest Austraalia õllehiiu Foster’si.

Foster’s Group, mille juhtivad kaubamärgid on Corona ja Foster’s, lükkas augustis tagasi 9,51 miljardi AUD suuruse pakkumise, vahendas AFP.
SABMilleri tuntuimad kaubamärgid on Pilsner Urquell, Kozel, Grolsch ja Miller Lite.
Kompanii loodab, et ülevõtmine saab punkti enne 2011. aasta lõppu, kui Foster’si aktsionärid on selle heaks kiitnud.

SABMiller moodustati 2000ndate alguses, kui liitusid Miller Brewing ja South African Breweries.
Maailma suurim õllefirma on Belgias asuv Anheuser-Busch InBev, mille kaubamärkide seas on näiteks Beck's, Budweiser, Hoegaarden, Leffe ja Stella Artois.

(Postimees)

Vaata lisaks: SABMiller tahab osta õlletootja Foster'si

„Eestis valitseb õllenatsism!“

Eestis on õllekultuur isegi kehvemal tasemel kui Lätis või Leedus, leiavad õllespetsialistid. Kuid lootust on, kirjutab Askur Alas.

„Eestis puudub tegelikult õige õllekultuur. Saku ja A le Coqi domineerimine on teinud õllekultuurile karuteene — see on üheülbaline. Õigemini on see õllenatsism, natsi unistus õllekultuurist — kui on ainult üks õige kultuur ja teised on valed,“ ütleb õllelemb Enn Parel.

Õllesõprade ring, kes põlgavad nö “pissiseid” massiõllesid ja janunevad uute maitsete järele, on viimasel ajal silmnähtavalt kasvamas. Parel ja tema mõttekaaslased on veendumusel, et Saku ja A le Coqi huviks on vaid see, et nad saaksid võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju õlut müüa. Seega peab õlu võimalikult paljudele maitsema, ütleb see loogika, ja selline õlu kipub olema igasuguse isikupärata turvaliselt ümar jook.

Juba ammu ei osta Parel oma õllesid tavaliselt supermarketist, vaid seab sammud Stockmanni või veel parem, Müürivahe ja Väike-Karja nurgal asuvasse Drink Shopi, kus on Eesti suurim õllevalik. Seda peab britt James Ramsden, kes tuli Eestisse kuus aastat tagasi. Diplomeeritud mikrobioloog ja õllepruulija, kes töötas aastaid maailma suuruselt neljanda õlletootja juures, tüdines Eesti igavast õllekultuurist sedavõrd, et avas paar aastat tagasi Tallinna vanalinnas oma poe ja baari. Esimeses on müügil üle 200 õllemargi, teises ligi 100. Eesti kahe suure toodangust leiab Drink Barist vaid paar marki — ainult Saku Hele ja Sillamäe München. „Eesti õlleturg on haige. Drink Bar on arst,“ postuleerib Ramsden, kes on siin populariseerinud näiteks väiketootjate Malmgårdi Huvila ja Brewdogi õlled (esimene on mitte-eestlaslikult Soomest — ka seal tehakse head õlut, teine Šoti väiketootja, kes on teinud maailmarekordi — 55% alkoholisisaldusega õlle).

Ramsdenit ärritab ühelt poolt kahe dominantse tootja diktaat ja teiselt poolt väikeste pruulikodade vähesus. „Hiljuti käis minu juures üsna kuulus õlleteemadel kirjutaja Tim Webb, kes rändab mööda Euroopat ja kirjutab raamatut „Euroopa õlleentsüklopeedia“. Eesti õllekultuuri kohta ütles ta, et seda pole tegelikult olemas. Ta imestas, kuidas Läti ja Leedu on selles osas Eestist võrratult rohkem arenenud,“ ütles Ramsden. Kuigi kirjanik lubas seda oma raamatusse mitte panna, arvab Ramsden, et tegelikult tuleks seda tingimata teha, sest ainus viis eestlasi end liigutama panna on öelda, et nad oma lõunanaabritest kehvemad ...

(lüh. Eesti Ekspress)

Vaata lisaks:
A. Le Coq teenib Sakust rohkem kasumit

Saksa kohus lubab müüa ropu nimega õlut

Saksa riiklik patendikohus otsustas rahuldada alkoholitootja EFAGi taotluse registreerida kaubamärk "Ficken", mis maakeeli võiks kõlada "Kurat!", kuid otsene tähendus on "keppima".

Kohtu poole pöörduti siis, kui Saksa patendiamet keeldus korduvalt napsi nime patendeerimisest, kuna see olevat ühiskonnale solvav, vahendab digitalspy.co.uk.

Nüüd võib EFAG vulgaarset nime kasutada riiete, mineraalvee, puuvilja- ja alkohoolsete jookide kaubamärgistamiseks.

Kohus märkis, et nimi on küll maitsetu, kuid mitte "seksuaalselt diskrimineeriv" ega avalikku moraali rikkuv. Pealegi esineb sõna saksa seletussõnaraamatus ning seda kasutab suur osa ühiskonnast.

(Delfi)

20.9.11

Tudengipäevad: joostes tuleb läbida 7 pubi ...

Tallinna tudengipäevadel on neljapäeval kavas pubiralli: võistlejad peavad jooksma läbi pubide, jooma seal ära kokku 2,1 liitrit alkoholi ja jõudma sirgelt finišisse.

Neljaliikmeliste meeskondade registreerimine algab täna lõunal. Osavõtumaks on 15 eurot ja osalema pääseb 25 tiimi. Riietuseks on märgitud "Issanda loomaaed" – seega ei tasu neljapäeva õhtul ehmuda, kui mõni väga heas tujus karu linnas vastu tuleb.

"Pubiralli on pigem lõbus, sest see käib tudengielu juurde," räägib üliõpilane Egert. "Lõbus! Ja kindlalt pole alkoholi propageerimine. Ei tohiks ära jätta, meelelahutus on vajalik, " sõnab Herko. Eelmisel aastal pubiralli läbi teinud Kaur, kes sellest ka tänavu kõrvale ei kavatse jääda, leiab, et need tudengid, kes alkoholi ei pruugi, ei peaks lihtsalt osalema.

Tudengipäevade peakorraldaja Riina Odnenko ei näe pubirallis midagi halba, vaid lausub hoopis pilkamisi: "Ma ütleks, et ärme teeme Õllesummerit ka ja keelame alkoholireklaamid ära!" Eelmise aasta ralli lõppes tema sõnul õnnelikult. "Meil jäävad alati kõik terveks ja ühtegi vahejuhtumit pole ka olnud," lisab Riina. Egert nimetab tudengipäevade parimaks osaks seda, et saab uusi tutvusi. "Saab nädalaks mõtted kooli pealt ära," leiab Kaur. Herko meelest on kõige tähtsam tudengivaim.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Pubirallil tuli kostüüme ka seljast võtta

19.9.11

Gaasirünnak Oktoberfestil

Maailma suurima rahvapeo Oktoberfesti avapäev Lõuna-Saksamaal Münchenis lõppes paanikaga. Kurikael lasi ühes suures õlletelgis laua alla pipragaasi. 37 inimest vajas arstiabi, vahendab BZ Online.

Laupäeva keskpäeval avas Müncheni ülemlinnapea Christian Ude kahe löögiga esimese kahesajaliitrise õllevaadi ja soovis kõigile rahumeelset pidu. Õhtul kell 20 lasi üks noormees mees ühes suures õlletelgis laua alla pipragaasi. Puhkes paanika.

Pidulised tormasid telgist välja

Hirmunud ja nutvad inimesed tormasid telgist värske õhu kätte. Orkester katkestas mängimise ja sündmuskohale ruttasid tuletõrjujad, kiirabiarstid ja politseinikud.

«Äkki ei saanud ma enam hingata. Keegi ei teadnud, mis on juhtunud, ja kõik soovisid võimalikult kiiresti telgist välja saada,» kirjeldas juhtunut ajalehele Bild ameeriklanna Kelly.

Oktoberfesti külaliste turvalisuse eest hoolitseb pidevalt 500 politseinikku. Võimaliku terrorirünnaku ärahoidmiseks on tänavu esimest korda sissesõiduteedele pandud betoontõkked. Kaks aastat tagasi ähvardasid islamiäärmuslased Oktoberfesti rünnakuga, ja ehkki tänavu keegi ähvardanud pole, võtavad korrakaitsjad piduliste turvamist äärmise tõsidusega. Käib ju Oktoberfestilt iga päev läbi sadu tuhandeid inimesi ning võimalik terrorirünnak tooks kaasa väga palju ohvreid.

Sakslased mäletavad veel hästi, et Oktoberfesti 201 aasta pikkuse ajaloo jooksul on seal üks suur terrorirünnak toime pandud: 26. septembril 1980 õhkis paremäärmuslane Gundolf Köhler festivaliala peasissekäigu juures pommi, mis võttis elu peale tema enda veel 12 inimeselt. 211 inimest sai vigastada, neist 68 raskelt.

Oktoberfesti traditsioonid ulatuvad aastasse 1810, kui kroonprints Ludwig ja printsess Therese von Sachsen-Hildburghausen pulmi pidasid. Pidustused kestsid tookord kuus päeva.

Oktoberfesti käive – miljard eurot

Õllefestival on seni ära jäänud 24 aastal, põhjuseks kooleraepideemia, sõda või 20. aastate majanduskriis. Piduliste rekord pärineb aastast 1985, kui Oktoberfestil käis lustimas 7,1 miljonit inimest. Mullu oli külastajaid 6,4 miljonit. Neist igaüks kergendas Oktoberfestil kukrut keskmiselt 61 euro võrra. Kui lisada välismaalt saabunute kulutused majutusele, sõitudele ja sisseostudele, siis ulatub Oktoberfesti käive miljardi euroni.

Tänavu oodatakse Oktoberfestile vähemalt kuut miljonit külastajat. Liiter õlut maksab 8,70–9,20 eurot. See on umbes 4% rohkem kui mullu, mil õlleliitri eest küsiti 8,30–8,90 eurot. Nisuõlleliiter võib maksta ka üle 10 euro. Mullu joodi Oktoberfestil ära 7,1 miljonit liitrit õlut. Kesvamärg tundub esmapilgul kallis, kuid erinevalt Tallinna Õllesummerist ei ole Oktoberfestil vaja sissepääsuks eraldi piletit osta.

Õllefestival kestab tänavu tavalisest päeva kauem, sest esmaspäev, 3. oktoober on Saksamaal rahvuspüha ning Oktoberfest jääb sel päeval avatuks.

Arstiabi vajas 37 inimest. Pärast telgi tuulutamist pidu jätkus, ent tuju oli paljudel rikutud. Politsei tabas eile gaasitaja. Selleks osutus 19aastane noormees. Talle esitatakse süüdistus raskete tervisehäirete tekitamises.

1600 ettekandjat ja kelnerit

Müncheni Oktoberfestil hoolitsevad külaliste eest 1600 ettekandjat ja kelnerit, vahendab Bild Online.

Parimad nendest suudavad 17 päeva jooksul teenida kuni 15 000 eurot. Tavateenistus on 5000–8000 eurot.

Ettekandjad viivad tavaliselt korraga lauale kümme liitrist õllekannu, mis kaaluvad kokku 23 kilo. Seega tuleb esmapilgul suur raha päris raskelt.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Münchenis algas 178. Oktoberfest, Saksamaal möllab Oktoberfest, Ülemeelik Valujev pidas maha korraliku peo, Oktoberfest

18.9.11

Münchenis algas 178. Oktoberfest

Eile Münchenis alanud maailma suurimale õllefestivalile kogunes 10 000 inimest. Pidu kestab 3. oktoobrini ning kokku oodatakse sinna 6 miljonit õllesõpra.

Galeriid näed siin

(Postimees)

Vaata lisaks:
Oktoberfest

17.9.11

Femen shokeeris poolakaid

Ukraina naisliikumine Femen korraldas Varssavis pressikonverentsi, kus hoiatati tuleval aastal Ukrainasse jalgpalli-EMile saabuvaid maksujõulisi turiste, keda on kasvatatud vaimus "Seks, õlu ja jalgpall" vahendab ajaleht Bild.

Naisliikumisest Femen on kolme aastaga saanud Ukraina üks tuntumaid firmamärke. Paljastatud rindadega noorte naiste teatraalseid ettevõtmisi saadab rohke meediakajastus. Fotosid ja videoid Femeni tegemistest näeb ka maailma kõige soliidsemates ajakirjandusväljaannetes.

Kui tavaliselt astub Femen üles Kiievis või siis harva ka mõnes teises Ukraina linnas, siis neljapäeval esineti Poola pealinnas Varssavis. Nimelt korraldavad Ukraina ja Poola tuleva aasta 8. juunist 1. juulini kahasse jalgpalli-EMi finaalturniiri. Femeni arvates toob jalgpalli suurvõistlus nii Ukrainasse kui ka Poolasse lugematul hulgal maksejõulisi pseudofänne, keda on kasvatatud vaimus "Seks, õlu ja jalgpall".

Femen: Ukrainast saab biopomm

Tõenäoliselt ei kujuta paljud veel ette, mis hakkab juhtuma, kui riiki saabuvad sajad tuhanded jalgpallifanaatikud, kes on kuulnud Ukrainast kui seksituristide mekast, arutleb Femen.

Just seetõttu tutvustas Femen Varssavis antud pressikonverentsil oma maskotte jalgpalli-EMil, Blyadekit ja Blyadkot, kes demonstreerisid ajakirjanikele, millist käitumist võib tuleval aastal oodata paljudelt jalgpallifännidelt. Võistluste ametlikud maskotid on teatavasti kaksikvennad Slavek ja Slavko, kellest üks kannab Poola ja teine Ukraina lipuvärve.

Kuna performance’is osalenud näitsikud olid paljaste rindadega ja käitusid väljakutsuvalt, siis šokeerisid nad puritaanlikke Poola ajakirjanikke.

"Tuleb arvestada, et finaalturniirile ei sõida kõrgema liiga džentelmenid, kes joovad kohvi ja naudivad jalgpalli, vaid sõidavad eelkõige Blyadek ja Blyadko, kes joovad end täis ja panevad kõike, mis liigub, selgitas Femeni juht Anna Hutsol hiljem ajakirjanikele nähtut.

Femeni aktivistide sõnul ongi šokki vaja, sest aidsi- ja tuberkuloosiepideemiatega Ukrainast saab Euroopale tõeline biopomm, kui nakatatud turistid pärast võistlusi taas koju sõidavad.

Femen kutsus Poola ja Ukraina valitsust mitte alluma UEFA šantaažile ning keelduda otsustavalt prostitutsiooni legaliseerimisest ja alkoholimüügist jalgpallistaadionidel.

Nende nõudmiste ignoreerimise korra ähvardas Femen korraldajaid veel enne jalgpalli EMi finaalturniiri ja samuti võistluste ajal rohkete ebameeldivate üllatustega.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Poola võimud ei luba õlut müüa, Kaunitarid tegid Medvedevi toetuseks strippi, Lollused joobnuna tulevad kultuurist?, Venelased joovad EMil viina

Kalamaja nurgabaar, kuhu julgeb sisse astuda

Kalamajas tärganud kultuurilinnakute naabruses asuv kohvik Tops järgib viimastel aastatel esile tõusnud viisaka boheemluse liini ja pakub lihtsaid ja värskeid kõhutäisi.

Kalamajas Soo ja Vana-Kalamaja nurgal asuvas vanas leivapoes tegutseb õhtuti kohvik Tops, mis mahub sisekujunduse ja klientuuri poolest samasse nišši, kuhu muudki viimastel aastatel avatud nostalgiahõngulised paigad: Kompott, Must Puudel, Boheem ja teised. Topsi köök on ülalnimetatud kohtadest küll tagasihoidlikum ja põhirõhk on miljööl. Nagu kohvik end ise tutvustab: „Põhimõtteliselt anname juua. Saab ka natuke süüa. Kindel on ladna meeleolu!” Süüa saab siin siiski rohkem kui hiljuti uksed sulgenud Juuksuris, mida Tops samuti kangesti meenutama kipub, köök on avatud umbes kella 23-ni.

Ladna meeleolu tekkes võib aga piisavalt kindel olla, kui sellised kohad (ütleme siis, viisakate boheemlaste joogikohad) meeldivad. Kolmapäeviti mängib Topsis elav džässmuusika. Letitagune teenindus on sõbralik ja sundimatu. Ruutmeetreid polegi väga palju, aga koht jätab tänu väikestele laudadele küllaltki avara mulje. Eks see olegi Kalamaja tärkav uus kuvand – noorte elu vanades majades. Ja Tops on otse strateegiliselt paigutatud, Kultuurikatel on mõne minuti kaugusel, Telliskivi loomelinnak paar minutit teises suunas, endine Patarei vangla oma üritustega veelgi lähemal.

Värsked võikud

Aga pisut ka toidust, mis on korraliku Tallinna sohvabaari tasemel, kohati veidi odavama hinnaga. Peamine põhjus, miks koht rohkem toidupunkte ei saa, on menüü lühidus, aga süüa julgeb Ko­mando siin küll. Põhilisteks roogadeks, mida Tops pakub, on võileivad ja salatid: väike variant 2,5, suur 4 eurot, mõlemale saadaval ühesugused täidisevalikud: sink-juust, mozzarella-tomat, kitsejuust, peekon ja nii edasi. Suppidest on saadaval puljong (1,5 eurot) ja küüslaugu-tomatimaitseline köögiviljapüree gazpacho (2). Tundub värske värk.

Pakutakse ka kooki ning nõukaaegses teeklaasis serveeritud majajooke mudžapuri ja kurgijook. Viimane sisaldab maitse ja pilgu põhjal Kellukest, džinni ja kurke on the rocks. Hinnad on üldiselt soodsad: kui õlle eest peab välja käima tavapärased 2,5 eurot, siis kangemat napsu saab isegi, isegi alla kahe euroga.

Kokkuvõttes on viisakas, aga vabameelne Tops konkurendiks pigem kesklinna alternatiivlokaalidele kui Balti jaama kurikuulsatele baar­einelatele – „säästupätikast” on asi kaugel, trendiinimeste urkast samuti.

(Eesti Päevaleht)

Vaata lisaks: Pisike naljakas ja hõrk sushipesa

15.9.11

Saadikuid pahandab alkoholimüügi küsimus

Riigikogu kohvikus on alkohol endiselt saadaval ja sellekohastele küsimustele vastates muutuvad nii kohvikut pidav Dimitri Demjanov kui ka saadikud emotsionaalseks ja tõrjuvaks. "Miks ta ei peaks müügil olema?" imestab saadik Igor Gräzin.

Demjanovi sõnul on vanas Euroopa kultuuris vein põllumajandussaaduse produkt ja seda ei sõimata alkoholiks. "Õlut peetakse aga vedelaks leivaks," teab ta. Demjanov kinnitab, et ei propageeri veini, õlle ega muu alkoholi lausjoomist, ent nii vein kui ka õlu on toidukultuuri väärikad esindajad ja lahutamatud osad.

"Esimese vabariigi ajal oli riigikogu keldris suur veinikollektsioon, mille üle oli president Konstantin Päts väga uhke, kuid see ei tähenda, et ta iga päev veini pruukis," selgitab Demjanov.

Riigikogu pressitalitus märgib, et hea tava kohaselt riigikogu ametnikud töö ajal alkoholi ei tarvita ja soovitab lossi söögikohas alkoholi müümise kohta küsida arvamust riigikogu liikmeilt endilt. Samas pole riigikogu esimehe Ene Ergma teada alkoholi müümine ja tarbimine Toompea lossi kohvikus probleemiks olnud.

Alkoholiaktsiisi tõus tõstab Soomes õlle hinda 5%

Õlu ja siider kallinevad Soomes alkoholiaktsiisi tõusu tõttu viis protsenti.

Valitsuse poolt kergitatav alkoholiaktsiis on suunatud eelkõige lahjadele alkohoolsetele jookidele. Kõige enam on kerkimas keskmise kangusega õllede ja siidrite aktsiis - 15 protsenti. Kaupluses tähendab see õllede ja siidrite kallinemist viie protsendi võrra, vahendab Helsingin Sanomat.

Lahjade veinide müügihinnad kerkivad kolm protsenti.

Alkoholipoest ostetavate veinide hind tõuseks viie protsenti ringis, piiritusjookide aktsiis veidi enam kui viis protsenti.

Ülilahjade õllede aktsiis tõuseks ligi 50 protsenti. Selle põhjuseks on asjaolu, et alkohoolsete jookide maksustamine peab olema alati kõrgem karastusjookide maksustamisest.

Hinnang põhineb eeldusel, et tootjad jätavad aktsiisi täielikult jaehindadesse.

Muudatuse kohaselt tõusevad keskmiselt kangete alkohoolsete hinnad keskmiselt 4,5 protsenti.

(Delfi)

Vaata lisaks:
Soome leht: Viin on täna odavam kui aastal 2000
Maksutõus toob Eestisse alkoholituriste juurde
Saku: Soome aktsiis tõstab veelgi hindade vahet Eestiga

Jõekalda jõi Venemaal elu kalleima õlle

Kristjan Jõekalda ja Teet Margna käisid suvel Venemaal, kaasas reisispets Tiit Pruuli. Reisist valmis 13osaline telesaade “Kaks kanget Venemaal”, mille esimene osa jõuab eetrisse 16. septembril, kirjutab teleajakiri Nädal.

Hinnad pole Venemaal nii soodsad, kui arvata võiks. “Arvasin, et Venemaal on odavam. Moskvas jõin oma elu kalleima õlle, mis maksis 300 rubla. Meie vanas rahas umbes 130 krooni. Moskva on maailma üks kallimaid linnu,” jätkab Kristjan.

Toiduainete hinnad on võrreldavad Eesti hindadega. “Kui meil on kalamari sõltuvalt kohast 113 või 117 krooni, siis Venemaal on umbes 100. Vahe on olematu. Pensionid ja palgad on meie omadest aga palju väiksemad.”

Külapoodides on Kristjani sõnul kõik vajalik olemas ja silma paistis lai viinavalik. Maal on ikka kombeks käia ringi, pudel näpus. Suurlinnades seda märgata pole. “Linnades nägin vaid paari vines inimest. Võib-olla on asi selles, et miilitsat on igal nurgal näha. Pole sellist olukorda, et mõni laaberdaks või magaks kuskil võpsikus nagu meil.”

Näiteks Venemaa siselendudel lennujaamades ja lennukites on alkoholi tarbimine keelatud. “Kui meil sõidad näiteks Egiptusesse, siis kolmveerand lennukit on maani täis ja lärm suur. Selles mõttes on Venemaal kultuurne.”

Teenindus on Venemaal väga hea. “Inimesed on sõbralikud, vähemalt nendes restoranides, kus meie käisime. Küll seal üks teenindaja kallistas ja teine kallistas, et oi, milinki, tule istu. Restoranid on suhteliselt tühjad. Võib-olla on need venelaste jaoks liiga kallid. Rongi restoranvagunis olid samuti vaid mõned välismaalased.”

(Kroonika)

Vaata lisaks: Venemaal kuulutati õlu alkohoolseks joogiks, Venelased käivad Soomes õlut ostmas

Hiidlased kingivad Turu linnale kivilabürindi

Laupäeval ehitab Hiiumaa õlleselts Odratolgus Labyrindis Soomes Turu linnas koos kohaliku ökonoomilise õlleseltsiga traditsioonilise ranna- ja mererahva kivilabürindi.

Ettevõtmine toimub projekti "Euroopa kultuuripealinn Turku 2011" raames ning Turu linn toetab koha ja materjaliga.

"Eesmärk on taaselustada muistset labürindipärandit, ühtlasi arendades hõimuvendlust ja õllekultuuri, mille juured on samuti muinasajas," teatas odratolgus-labyrindlane, Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand

(Hiiu Nädal)

Vaata lisaks:
Hiidlased tahavad Ojamaale labürindi kinkida

14.9.11

Venemaal kuulutati õlu alkohoolseks joogiks

Vaid presidendi pastakavibutusega klassifitseeriti Venemaal õlu toiduainest ümber alkohoolseks joogiks, vahendab AFP. See toob kaasa senisest palju karmimad müügipiirangud.

«Kuni tänaseni peeti Venemaal õlut mitte alkoholiks, vaid millekski karastusjoogi sarnaseks, nagu seda on näiteks limonaad,» sõnas duumasaadik Viktor Zvagelski Ühinenud Venemaast.

Kuid president Dmitri Medvedevi allkirja kandev seadus peatab 2013. aastast alates õllemüügi kella 11st õhtul 8ni hommikul. Erand tehakse vaid baaridele ja kohvikutele.

Uue seadusega keelab ka kioskites õlut müüa ja seda avalikes kohtades juua.

«Noored inimesed tutvuvad alhoholiga just õlle vahendusel, siis hakkavad nad aga kangemat alkoholi jooma,» sõnas Jevgenia Koškina Riiklikust sõltuvusuuringute keskusest.

Alkoholi kuritarvitamine tapab Venemaal üle poole miljoni inimese ja tõmbab keskmise eluea näitajad alla.

Maailma tervisehoiuorganisatsiooni (WHO) andmeil on Vene meeste eluiga 60 aastat, mis on halvem näitaja kui näiteks Bangladeshis.

Koškina jääb siiski uue seaduse tõhususes kahtlema. «Inimesed pole siin harjunud seadust austama,» sõnab ta.

Avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et 39 protsenti venemaalastest peab oma lemmikjoogiks õlut, 32 protsenti aga viina.

(Postimees)

Putini pikantsed saladused

... Ajaleht Bild kirjutas, et Vladimir Putin õppis Dresdenis hoolsalt saksa keelt, jõi nädalas neli liitrit ehk kaheksa pudelit Radebergeri õlut, oli kõrtsis Am Thor püsikunde ja kuulus õngitsejate seltsi ...

(lüh. Õhtuleht)

Vaata lisaks: Venemaa president võrdsustas õlle alkoholiga, Venemaal plaanitakse piirata õlle müüki, Venemaal keelatakse õlle avalik joomine

13.9.11

Meistrid ja gildid

Lepime nüüd kohe kokku, austatud reklaamitegijad ja õlletootjad, et tühjast kohast tüli ei kisu, on ju. Aga vaatame korra faktidele näkku.

Aeg-ajalt on lehtedes vilksatamas reklaam miskist meistrite gildi õllest. Ei ole seegi nüüd väga eesti keele normatiiviga kooskõlas, et reklaamis näha olevatele õllevaatidele on kirjutatud «Meistrite gildi». Eesti keeles võiks see olla pigem «Meistrite gild» äärmisel juhul.

Äärmisel sellepärast, et mingitel meistritel ei saanud olla oma gildi. Meistriks saadi omal alal. Iga tegelane, kes keskajal ja ka hiljem omal alal meistriks sai, võeti konkreetse ja üldse mitte lihtsa või odava protseduuriga vastu kutseühendusse, mis oli pigem tsunft kui gild. Kaupmehed kuulusid gildidesse, käsitöö- ja muud meistrimehed tsunftidesse. Nii paistab meistrite gildi õlu koos seda reklaamivate materjalidega paraja nonsensina. Seda enam, et isegi kui sisulise möödapaneku puhul (mida mitte-ajaloolase haridusega inimene ehk tähelegi ei pane), on keeleline ebaõnn ikkagi valusalt näha.

Arusaamatu päritoluga tootele ja selle reklaamijaile soovitaks Eesti turule tulla ikkagi pädevate kohalike koostööpartnerite abil.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: Meistrite Gildi tooteseeria turul, Taani õllehiid hämab Eesti tarbijale, Meistrite Gildi

11.9.11

Norra jalgpallurid jõid mängule teel olles õlut

Norra jalgpalli esiliigasse kuuluva Randabergi mängijad Michael Andre Bekke ja Trond Kenneth Kindervåg vallandati, kuna nad rikkusid klubi reegleid alkoholi tarvitamise kohta.

Kurioosne on aga see, et probleemiks polnud tavapärane mängueelne pidutsemine, vaid see, et nad jõid bussis õlut, olles teel kohtumisele 4. liiga klubiga.

Mõlemad mehed on Randabergi põhikoosseisumehed ja tegid kaasa 2:0 võidumängus Staal Jørpelandi üle.

Kui aga klubi juhtkond kuulis, et Bekke ja Kindervåg jõid bussis õlut, otsustati ühehäälselt mõlemad mehed vallandada.

«Tegin midagi väga rumalat ja käitusin klubi suhtes lugupidamatult. Selline käitumine pole üldse minulik. Mõistan täielikult, miks Randaberg pidas vajalikuks mind vallandada,» sõnas Bekke Stavanger Aftenbladile. «Ma ei tea, mida me mõtlesime, et õlle avasime.»

(Postimees)

Vaata lisaks: Keel lubas mängijnatel õlut juua

8.9.11

Kangema õlle eemaldamine säästaks elusid

Kolmese õlle (tähistusega III) müügilt kõrvaldamine Soome toidupoodides säästaks inimelusid ja vähendaks oluliselt kulutusi alkoholile, vahendab Taloussanomat värsket uuringut.

Uuringu kohaselt vähendaks kolmese õlle vahetamine lahjema ehk kahese (märgistusega II) vastu toidupoodides soomlaste kulutusi alkoholile 9 protsendi võrra ja hoiaks aastas ära 350 alkoholisurma.

Uuring lähtub sellistele järeldustele jõudmisel Rootsi varasemast kogemusest ja Soomes 2010. aastal kogutud andmetest.

Rootslased kolisid oma kolmese õlle spetsiaalsetesse alkoholipoodidesse juba 1977. aastal. Sellest ajast on seal toidupoodides müüdava õlle alkoholisisalduse ülempiiriks 3,5 protsenti.

Selle muudatuse tulemusel pöördus üle kümne aasta Rootsis kestnud alkoholisurmade kasv langusele ja kulutused alkoholile vähenesid 12-15 protsenti.

Soomes korraldatud uuring näitas, et seal oleks taolise ümberkorralduse mõjud samasuunalised kui Rootsis.

Praegu on Soomes toidupoodides müügil näiteks õlu Karhu III alkoholisisaldusega 4,6 protsenti ja Karhu II alkoholisisaldusega 3,5 protsenti. Üle 4,7 protsendi õlled on müügil vaid alkoholipoodides.

(Postimees)

Vaata lisaks: Soomlasi ähvardab õlle lahjemaks muutmine

6.9.11

Kõrtsimelu pakub rikkalikult loomeainet

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Vikerkaar on avaldanud ühes tänavusuvises numbris tartlasest kirjaniku ja filmimehe Mart Kivastiku lühijutu. Selle pealkiri tuleb meie väljaande laia lugejaskonda arvestades kirjutada siinkohal punktiiriga – «Gunn, Gunn, vana m...!».

Jutus õpetab vana kogenud baarimees Gunn oma noorele algajale kolleegile Haimurile, kuidas suhelda januste kundedega, et olla baarileti taga edukas. Tema näpunäited on justkui elust võetud, baarimehe mõttelaad tundub väga usutav.

Samamoodi eluliselt tõepärased tunduvad Kivastiku senise loomingu need jutud ja esseed, mille peategelaste ümber käib kõrtsimelu. Neid lugedes ei ole kahtlustki: kirjanik on selles valdkonnas justkui kodus.

Paratamatult tekib mõte, et Kivastik on nii oma värskeimas avaldatud lühijutus kui ka varasemas proosaloomingus saanud ainest Tartu sööma- ja joomakohtadest ning ühtlasi jäädvustanud nende populaarsuse tõusud-langused. See ongi siinse kirjandusliku vaatluse üks hüpoteese.

Heitlikus ajas

Meie heitlik aeg avaldab mõju ühtviisi inimestele ja ettevõtetele. Nõukogudeaegne stabiilsus lubas näiteks õllerestoranil Humal ehk Õlletarel – nimetati ka lihtsalt õllekaks – tegutseda mitu kümnendit, kuni see 1990. aastate teisel poolel uksed sulges. Pärast hotell Londoni valmimist on samades ruumides restoran Entri.

Humalas mõnusaid tunde sangast kinni hoides veetnud Kivastik on hiljem ilmutanud end mitmes Tartu kohvikus ja baaris. Põhiliselt on ta neid vahetanud seepärast, et need on lakanud olemast või on nende stammkunded leidnud meelepärasema koha. Kirjanduslikuks uurimuseks pakub huvi seegi, kuidas kajastub kohavahetus Kivastiku loomingus.

Kivastiku esimene raamat «Homme» ilmus aastal 1993 ehk sel ajal, kui Humala kõrvale oli tekkinud alkoholilembeseid asutusi nagu seeni niiskes ja soojas suvelõpumetsas. Raamatudebüüdis on muu hulgas jutt «Mehed», mis tähistab Kivastiku hüvastijättu selle populaarsust kaotanud õllerestoraniga.

«Mehed» manab väga täpselt ja mõjusalt lugeja vaimusilma ette nõukaaegse õlleõhkkonna koos terava uriinihaisu ja silmist vee välja võtva sigaretivinguga.

Sissepääsu tuleb uksel lunida. Õllekannud ehk sangad tassib lauda kelner Heiki ehk Eikats ja keerab maki põhja («muusika oli ikka parem kui see meeletu lällamine, mis peaaegu kõikidest laudadest kostis»). Vitka oksendab lauas oma jalale. Käbi tahab minna peldikusse, aga see on suletud ja ta oksendab ukse peale.

Kivastiku ja tema kunstnikest-luuletajatest sõprade teine lemmikkoht oli Püssirohukelder. See avati aastal 1982 kohviku-restoranina ja töötas sellisena aastani 1999 ning avati seejärel pärast restaureerimist õllerestoranina sügisel 2000.Kivastikule pakkus erilist pinget 1990. aastate keskpaiga Püssirohukelder.

Nõukaaegset Püssirohukeldrit meenutades on Kivastik portreteerinud autori kirjastusel aastal 2001 ilmunud esseekogumikus «Presidendi lapsed» teiste hulgas poeet Lembit Kurvitsat («Teine kuningas»). Kivastiku arvates ei jätnud Kurvitsat maha mõte, et ta on teine Juhan Liiv.

«Esimest korda nägin ma Kurvitsat Püssirohus, siis kui ta oli veel oma kolmanda naise mees. On inetu rääkida, aga millegipärast ei ole poeedid ise sama kaunid, kui on nende surematu luule. Kurvits nägi just selline näss välja, kellest võis juba kaugelt aimata luuletajat. Ta mökitas ja latsutas huuli, ta ajas purjus joga ja räuskas. Temast püüti eemale hoida.»

Vabaduse võit

Uue vabaduse võit Eestis tõi kaasa Illegaardi asutamise särtsaka Sirje Ginteri poolt. Tema džässiklubi hindasid kõige enam boheemlased. Kõrtsimeeleolus vabanesid nende keelepaelad ja ülemeelikus, pakkudes Kivastikule rikkalikult kirjanduslikku ainet.

Teiste hulgas ilmuvad «Presidendi laste» lugejate ette kirjanik Mati Unt, kunstnik Ago Teedema, luuletajad Lembit Kurvits ja Priidu Beier, lavastaja Kalev Kudu, muusik Jaak Tuksam.

Samas raamatus märgib autor seoses Illegaardiga ära ka linnaametnik Ivar Lõbu, üliõpilased Indrek Ude ja Anzori Barkalaja, endise spordimuuseumi töötaja Hannes Varblase, kunstimuuseumi teadusdirektori Enriko Talvistu, keraamik Maanus Mikkeli ja tema naise Merike Petersoni. Kõik purjus, lisab Kivastik.

Kui Sirje Ginteri asutus oli oma populaarsuse kaotanud, kerkis Kivastiku tähelepanu keskmesse Tartu kunstimuuseumi kohvik Vallikraavi tänavas. Aastast 1999 kandis see loomerahva hulgas hinnatud koht nime Viinahavva kuni lõpuni detsembris 2005. Muuseumi juhtkond soovis oma asutuse alumisele korrusele rahu ja vaikust.

Kivastiku jutuloomingus on Viinahavvast saanud Muuseum. Jutukogu «Kui sa mind ei armasta, ära mine ära» (autori kirjastatud, 2003) ilmus Viinahavva hiilgeajal, kogumik «Kurb raamat» (Väike Öömuusika, 2008) aga pärast selle koha kurba lõppu. Ei päästnud isegi kümned ja kümned toetusallkirjad.

Kultuurirahva uueks koondumiskohaks kujunes linnaraamatukogus aastast 1998 tegutsenud kohvik Vaikne Nurgake. Raamatukogu direktsiooni nõudmised viisid aga selleni, et Vaikne Nurgake pani 2010. aasta lõpus uksed kinni.

Vabaduse piiramine

Vabaduse piiramine algas Vaikses Nurgakeses ehk Nurgas juba varem, nii et see teema jõudis juba enne kohvikupidaja vahetust Kivastiku «Kurba raamatusse». Selle kogumiku jutus «The Rolling Stones» lähevad ropu suuga janused mehed Bach ja Mikk Nurka, kus neid ootab sõber Kräsu.

«Tegelikult ei maksa arvata, et raamatukogus vaid joomas käiakse. Kräsu oli sealt mitu raamatut laenanud ja Bach ka.

Bach mäletas seda raamatulaenutust millegipärast selgesti. Ta oli siis neljandas klassis.»

Veidi hiljem lisab kirjanik: «Muidu on Nurgas kõik hästi, ainult üks asi on ilgelt sitt – suitsetada võib alles alates kella seitsmest, enne seda ei. Raamatukogus arvatakse, et lugejatele suitsetamine ei meeldi.»

Põikamisi on Kivastik kogunud kirjutamiseks ainet ka Zavoodis, kuid võrreldes Vaikse Nurgakese ja Viinahavvaga märksa harvem.

Viimasel ajal kutsub ta kindlasse ringi kuuluvaid kultuuritegelasi enda juurde kirjandusmaja krüptis, kuid sel suvel on teda nähtud juba ka Rüütli tänavasse tekkinud veinibaaris Vein ja Vine.

Pärast linnaraamatukogu kohvikule uue omaniku leidmist tegutseb endise Vaikse Nurgakese asemel 1. septembrist kohvik Lutsu Juures. Sealgi on müügil veini ja kangemat kraami.
Millal Kivastik sinna jõuab ja kuidas see kajastub loomingus, näitab tulevik.

Ainet uurijatele

Oma värskeimas lühijutus «Gunn, Gunn, vana m...!» on Kivastik andnud ühele tegelasele nime Haimur. Omaaegse Viinahavva juhataja oli Haimur Jääger.

Muuseumi-nimelise kohviku baaridaam Ene («Täitsa mõnus mutt, vahepeal võtab ise ka. Vanasti töötas ta Volgas.») tegutseb jutus «Kuningas Oidipus» (kogumik «Kui sa mind ei armasta, ära mine ära»).
Muuseumi prototüübi Viinahavva leti taga askeldas Ene-Heljo Jääger alias Ema Ene.

Jutus «The Rolling Stones» («Kurb raamat») on Vaikse Nurgakese kohviku leti taga Keri. «Keri mängis vanasti kossu. Vist isegi Eesti noortekoondises. Mikk ulatus Kerile vaid kõhuni,» kirjutab Kivastik. Raamatukogu kohvikus teenindas enne selle uuele majandajale üleandmist Gerri Terasmees.

Need ja teised nimed Mart Kivastiku loomingus pakuvad ainet omaette kirjanduslikuks vaatluseks, miks aga mitte lausa magistri- või isegi doktoritööks.

(Postimees)

Soome leht: viin on täna odavam kui aastal 2000

Soome statistikaameti poolt täna avalikustatud andmete kohaselt on nii viina kui veini hind kauplustes ja restoranides hetkel odavam kui 11 aasta eest, kirjutab Talouselämä.

Soome statistikaameti andmetel oli tänavu viina jaehind üle 20 protsendi odavam kui aastal 2000. Restoranides müüdava õlle hind on aga umbes 10 protsenti kallim kui kümmekond aastat tagasi.

Talouselämä andmetel maksis 2004. aasta veebruaris pudel Koskenkorva viina 14,25 eurot. Samas oli Eesti sama aasta mais liitumas Euroopa Liiduga, mistõttu otsustasid põhjanaabrid alkoholiaktsiisi langetada, mille tulemusena maksis pudel Koskenkorva viina 9,20 eurot.

Pärast seda on Soomes tõstetud alkoholiaktsiisi kolm korda ja nüüd maksab Koskenkorva pudel 11,99 eurot.

(Postimees)

2.9.11

Pimeõhtusöök – mis see veel on?

Nõnda küsisid kolleegid, kui augusti viimasel päeva sammud Food Studio poole seadsin, kus silmaklappidega söömine-joomine tõepoolest aset leidis.

Enne üritust on kõik parasjagu elevil - nii Saku õlletehase juhid, kes sel moel oma uusi õllemarke Manchester, Dublin ja Praha testida otsustasid, kui kutsutud külalised, sest kõigile on selline pimedegusteerimine esmakordne.

Sommeljeede koolitaja Matti Timmermann räägib alustuseks inimese aistingutest ja sellest, mis juhtub siis, kui üks neist, antud juhul siis nägemine, välja lülitada.

Oleme ju harjunud kõigepealt toitu ikka silmadega sööma ehk siis hindama selle omadusi välimuse järgi. Inimene võtab nägemismeele abil vastu 90 protsenti kogu ümbritsevast informatsioonist.

Kätega on kõige parem süüa

Timmermann hoiatab, et testi käigus hakkame juttu valjemana kuulma ja ka meie haistmine paraneb, mis tõepoolest ka peagi aset leiab.

On üsna kummaline tunne, kui sa ei tea, mis su ees ja ümber toimub ning sa pead taldriku ja klaasi järele mööda lauda kobama. Kõigepealt soovitatakse toitu nuusutada ja siis katsuda - jah, just kobada, sest käte abil saab mõndagi selgeks teha.

Nõnda hakkame ära arvama, mis taldrikule pandud on ja enamus katsub seda ka kahvli otsa saada. Hiljem kommenteerivad korraldajad, et üks mees sõi kogu aeg kätega ja tema sai taldriku kõige paremini puhtaks.

Vestlus muutub järjest elavamaks ja saab partnereid nägemata hoopis uue värvingu. On tähelepanuväärne, et oma õllemarke ei suuda kuigi täpselt ära arvata ka õlletehase juhid ise.

See arvamismäng teeb palju nalja. Näiteks pakuvad mõned järjekindlalt, et toidus on seeni ja küüslauku, mida aga, nagu hiljem selgub, seal siiski ei leidunud. Üks leiab roast männi- , teine kuuseokkad, mis hiljem rosmariiniks osutuvad.

Palju nalja teeb, kui proovime kinnisilmi õlleklaase kokku lüüa. Saku turundusjuht Kadri Ärm peab oma elu esimese pimekõne ja ütleb, et kummaline oli rääkida eiteakellele.

Lõbu on kõigil laialt, ainult silmad hakkavad paljudel mitmetunnisest sideme hoidmisest sügelema ja kui see lõpuks ära võtta lubatakse, siis on valgusega harjumisega raskusi. Igal juhul on see kogemus, mida tasub proovida.

Presidendi kokana tuntud meistersöögitegija Indrek Kivisalu näitab ette ka toidud, mida mekkinud olime ning alles nüüd näeme, kui kaunilt need taldrikule paigutatud ja kaunistatud olid.

Veininduses pimetest ammu kasutusel

Timmermanni sõnul on pimetestimised saanud alguse veinindusest, kus on kasutatud küll vaid pimedaid ehk läbipaistmatuid klaase ning küsitud, milliseid maitseid ja lõhnu testijad tunnevad, kas on tegemist valge või punase veiniga.

Toitude pimedegusteerimine on viimasel paaril aastal juba ka Eestis populaarsust võitnud. «Inimestele ju reeglina meeldivad igasugused ekstreemsused ja uued põnevad väljakutsed,» sõnab ta.

Timmermanni sõnul on silmade kaudu vastuvõetava järel teisel kohal aroomid ja kui nägemine välja lülitada, kompenseerib selle teatud osas haistmine.

Pimedad tunnevad ju väga hästi lõhnu ning ka nende kuulmis- ja ja kompimismeel on hästi arenenud. Maitsemeel on inimesel vähem arenenud, kuid siiski oluline. Selle kaudu tunnetame magusust, happesust, soolasust, vürtsikust ja täidlust.

Ka kodus võiks pimepeo korraldada

Ka kodusel peol võiks külalisi silmaklappidega üllatada, kuid sel juhul peab üks kindlasti olema peoperemees või -perenaine, kes on valmistanud söögid ja asja juhib.

Söögid peavad olema sel juhul varem ette valmistatud ja joogid valmis ostetud, kuid serveerimine toimub alles siis, kui kõigil silmad kinni.

Saku õlletehase korraldatud pimeõhtusögi kohta ütles Tiimermann, et ta pole kunagi varem kogenud, et toit ja õlu nii hästi sobituvad. Saladus peitub tema sõnul selles, et õlut oli kasutatud ka toitude valmistamisel, mis aitas maitsete ühildumisele kaasa.

Üldse võiks tema sõnul sama jooki, mida kõrvale pakutakse, kasutada ka toitude ja kastmete valmistamisel. Veini puhul tuleb see kõik veel paremini esile.

(Postimees)

Vaata lisaks: Heas restoranis saavad kõik meeled naudingu, Saku üllatab kodumaise Iiri õllega, Saku tuleb turule Manchesteri ja Prahaga, Pimeõhtusöök: kas midagi hamba alla ka saab?

1.9.11

Saku "maailma õllede" sari täienes

Alates tänasest leiab poelettidelt Saku Õlletehase „Maailma õllede“ sarja uusimad tooted, klassikalise Inglise-tüüpi punase õlle Manchester ning traditsioonilise Tšehhi-tüüpi pilsneri Praha.

„Maailma õllede“ sari pakub tarbijale uusi valikuid õllemaailmas, keskendudes põnevatele maitsetele maailma õllevalikust ja pidades samal ajal silmas eestlaste maitse-eelistusi. Kahe uue õlle tootmisel on eeskujuks võetud klassikaline Inglise punane ale ning traditsiooniline humalarikasTšehhi pilsner.

Saku Õlletehase turundusdirektori Kadri Ärmi sõnul on kavas Maailma Õllede kontseptsiooni tulevikus veelgi laiendada. „Kevadel turule jõudnud Dublini müügiedu on parim kinnitus, et valmidus uute ja põnevate maitsete proovimiseks on õllesõprade seas kahtlemata olemas,“ sõnas Ärm. „Meie jaoks on oluline pakkuda teadlikule tarbijale valikut erinevate maitsete vahel ning seeläbi edendada ka laiemalt õllekultuuri,“ lisas Ärm.

The Taste of Manchester on Inglise õllemeistrite parimate saavutuste eeskujul pruulitud tüüpiline mahedamaitseline ja madala alkoholisisaldusega punane õlu, mida Inglismaal nimetatakse ale'ks. Inglise aktsendi annavad pruulimisel kasutatud heledad ja karamell-linnased ning aromaatsed humalad, mis üheskoos muudavad õlle maitselt magusamaks ja annavad punase tooni. Inglise ale’le omaselt on Saku Manchesteri süsihappegaasi sisaldus tavapärasest madalam.

Klasické hořké pivo Praha on Tšehhi õllemeistrite parimate saavutuste eeskujul pruulitud klassikaline humalarikas hele õlu. Seda ütleb ka õlle ametlik nimetus: klasické hořké pivo – klassikaline kibe õlu. Selge kuldne värv, tugev humala maitse ja meeldiv aroom muudavad Saku Praha mõnusaks kargeks värskenduseks, mida Saku õllemeistrid soovitavad serveerida temperatuuril 6-8 kraadi.

Manchester ja Praha on saadaval hästivarustatud kauplustes alates 1. septembrist soovitusliku jaehinnaga 0,83€ pudel.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Saku tuleb turule Manchesteri ja Prahaga
Pimeõhtusöök - mis see veel on?
Saku Õlletehas