27.11.11

Veiseribid ... kakaoga

Ajal, kui suvevalgus selleks aastaks lõplikult lahkunud ja lumevalgus veel saabumata, ihkab ihu ja hing õhtusöögiks midagi eriti kosutavat. Veiseribid kakao ja tumeda õllega on just see, mis novembrist räsitud vaimule elu sisse ajab.

Kakao ei ole liharoa sees aga sugugi mitte naljakas nähtus, hoopis vastupidi: kakaoubade kodumaal on korralik tume kakaopulber toitude maitsestamisel täiesti omal kohal, lisades kastmetele sügavust ja soojust.

• 1 kilo veiseribisid
• kümmekond küüslauguküünt
• jupp kooritud ja viilutatud ingverit
• üks nelgitera
• üks puhastatud-viilutatud punane
tšillikaun
• 2 sl korralikku magustamata kakaopulbrit
• 1 sl HP pruuni kastet (soovi korral)
• 1 tl pruuni suhkrut
• 1 pudel tumedat õlut
(Tõmmu Hiid on väga hea)
• soola, pipart

Maitsesta veiseribid soola-pipraga ja pruunista pannil korralikult läbi. Samal ajal lao ahjupotti küüslauk, ingver, nelk, tšilli, kakao, kaste.

Pärast ribide pruunistamist pane potti ka liha­kraam, kalla peale õlu – eelnevalt käi pann tilga õllega üle, et kogu hea praadimisjääk kätte saada ja potti panna. Hauta ahjus madalal kuumusel (mitte üle 160 kraadi) 2,5–3 tundi.

Serveeri koos kartulipudruga, millesse on segatud külmutatud spinatit – vitamiinid ja ilu üheskoos.

(Postimees)

Vaata lisaks: Retsept, Profikokk soovitab lihtsaid jõuluroogasid, Millega kõrtsid linnakülalisi peibutavad, Toit teeb näljasemaks?, Jõululaud muutuste tuules, Kuidas valmistada maitsvat jõulukalkunit, Kalorispikker jõulusöömaajaks

24.11.11

Õlu on odavamaks läinud

Soodsaim oli novembrikuu ostukorv Tallinnas Silikaadi Säästumarketis – 55.96 eurot. Kõige rohkem maksis see Tartus Maksimarketis – 66 eurot ja 18 senti.

Tartu Veski nisujahu T-550 kahekilone kott maksis novembris keskmiselt 1,25 €. Odavaim oli see Lasnamäe Prismas, 1.09, ning kalleim Tallinnas Maksimarketis, 1.35.

330grammise Kirde saia hind jääb vahemikku 44 kuni 47 senti. Poolekilone päts Toolse leiba oli müügil keskmise hinnaga 61 senti, püsivalt soodsa hinnaga, 59 senti, oli see Säästumarketites, Prismades ja Maxima X-is.

Karboniseeritud Värska vee poolteiseliitrise pudeli keskmine hind oli kaupluseti erinev, jäädes 0.99 ja 1.05 euro vahele. Aura apelsinimahla liitrise paki keskmiseks hinnaks kujunes 1.10. Sood­saima püsihinnaga, 1.02, saab apelsinimahla osta Säästumarketitest ja Maxima X-i kauplustest.

Õlle Saku Originaal pooleliitrine pudel maksis novembris 81 senti. Võrreldes oktoobrikuu hindadega, on Saku õlu odavnenud 4,32%, Värska vesi 0,32% ja Aura apelsinimahl 1,65%.

Lõhe novembrikuu keskmine kilohind oli 6.47. Lasnamäe Prismas maksis lõhe 5.40 ja Jõhvi Selveris 7.95. Sea kaelakarbonaadi kilohind oli olenevalt pakendist 3.79 ja 5.99 vahel.

Munad M (10 tk karbis) maksid 83 senti. Püsivalt stabiilse hinnaga, 80 senti, müüvad neid mune Viljandi, Tartu ja Lasnamäe Maksimarketid.

Kohvi Gevalia 450grammine pakk on müügil kaupluseti erineva hinnaga, kuid püsihinnaga 4.95 müüvad kohvi Maksima X-id üle Eesti. Odavaim suhkru kilohind novembris oli 1.10.

Kõige odavama 20% hapukoore (500 ml) keskmine hind on 73 senti. Kuigi kaupluseti on hinnad väga erinevad, on soodsaima püsihinnaga (65 senti) võimalik hapukoort osta Säästumarketi, Lasnamäe Prisma ja Maxima X-i kauplustest.

2,5% kilesse pakendatud piima liiter maksis keskmiselt 54 senti. Püsivalt soodsaima hinnaga, 50 senti, on 2,5% piima pakkunud Tallinnas Silikaadi Säästumarket ja Lasnamäe Prisma.

Eesti juustu kilohind on sõltuvalt pakendist ja kauplusest väga erinev, jäädes 5.69 (Viljandi Säästumarket) ja 9 euro (Jõhvi ja Tartu Säästumarket) vahele.

Kartulikilo hind on langenud 24 sendile, värske tomati keskmine hind aga tõusnud 1.32 euroni.

(Maaleht)

Vaata lisaks: Hinnavahe maal ja linnas, Hinnatõus pitsitab turisti vähem, Mida tegi euro!

Sünnipäevalaps pakub legendaarset võileiba

Kunagise liha- ja piimapoe ruumides kuusteist aastat tagasi avatud ning erinevalt paljudest teistest 1990ndate keskel äri alustanud söögikohtadest siiani tegutsev Krooksu pubi tähistab sel nädalal sünnipäeva.

Kaheksa aastat Krooksu omanik olnud trummar Peeter Jõgioja meenutas, et käis enne Krooksu avamist Tšehhi- ja Iirimaal ning sai idee sealsetest pubides. «Iirimaal sai läbi käidud ja üle vaadatud umbes viiskümmend pubi,» lausus Jõgioja.

Pubi nime päritolu kohta ei osanud aga isegi Jõgioja kindlat selgitust anda.

Nimi lihtsalt tuli

«Kõige koomilisem ongi see, et kellelgi ei tulnud pähe, kust see Krooksu nimi tuli. Mingit konkreetset põhjust polnud. Istusime Toomemäel, jõime õlut ja arutasime, kuhu ja kuidas võiks teha,» rääkis Jõgioja, kellele oli pubi aastaid ka koduks. «Magasin leti peal, sest koju polnud mõtet minna. Ise varustasin, ise olin juhataja ja kui vaja, olin ka leti taga. Ainult kööki ma ei läinud.»

Jakobi mäe all avatud Krooksu esimesse menüüsse kuulunud suur suitsukanavõileib on siiani saadaval.

«Ei kujutagi ette, miks see on inimestele meeldinud, aga see oli tõesti nõutud. Ta on niivõrd teise maitsekooslusega. Seal on omad trikid juures,» lausus Jõgioja ning jättis legendaarse võileiva retsepti avalikustamata.

Hariv õllejoomine

Pubi praeguse juhataja ja programmijuhi Vladislav Albranti sõnul jäi Krooks ellu tänu sellele, et oli üks esimesi iiri pubisid, kus oli väga suur õllesortide valik.

«Alternatiivi Tartus polnud ja kindlasti on olnud määravaks ka head hinnad,» pakkus Albrant.
Jõgioja sõnul oli Krooks koht, kus mängiti alati head muusikat. «Eks me ka mõtlesime rasketel aegadel, kui kassat ei olnud, et äkki peaks Meie Mehe peale panema, aga õnneks tuli mõistus pähe ning jäime ikka roki ja bluusi peale. Kuna me näitasime ka muusikavideoid, siis oli see täitsa hariv õllejoomise koht,» meenutas Jõgioja.

Sünnipäevanädalal esinevad Krooksus mitmed tuntud artistid. Eile esinesid akustilise kavaga Jaagup Kreem ja ansambel Terminaator, täna astub pubis rahva ette üheksakümnendate algusest tuntud Jaxy ning laupäeval Jaan Pehk ehk Orelipoiss.

(Postimees)

Vaata lisaks: Krooks, Kõrtsimelu pakub loomeainet

22.11.11

Ida-Euroopa säästab: naised meigilt, mehed õllelt

Ida-Euroopa naised ostavad vähem meiki, meesterahvad katsuvad läbi ajada tagasihoidlikuma õllekogusega – vaid kaks näidet sellest, kuidas tärkavad turud viimasel ajal tõrkuma on hakanud.

Ometigi on just need turud vaat et kasvu sünonüümiks saanud ja pakkunud pelgupaika tarbijakaupade tootjatele.

Kõige kõvemini helistavad häirekella kosmeetikafirma L'Oréal ja majapidamistarvete tootja Reckitt Benckiser. Viimase tegevjuht Rakesh Kapoor teatas investoritele: «Fakt on selline: tärkavate turgude kasv on tänavu varasemast nõrgem.»

L'Oréal kandis aga ette 1,5-protsendilise müügilanguse Ida-Euroopas (kolmandas kvartalis, aastatagusega võrreldes), lisaks «pidurdumise» Brasiilias.

«On väga ilmne, et tärkavate turgude kasv pidurdub,» ütles UBSi analüütik Eva Quiroga, kes prognoosib, et kogukasv nimetatud turgudel – mis annavad 30-50 protsenti Euroopa tarbekaubatootjate müügist – tuleb 15 protsendi piirimailt tagasi 10 protsendi kanti.

Eriti suureks komistuskiviks on osutunud Ida-Euroopa.

Õllepruulijad, kes juba niigi peavad maadlema Venemaa üüratute maksukergitustega – viimane võitleb alkoholismiga – kurdavad samuti tarbijate kasinuse pärast.

Taanlaste Carlsbergi tegevjuht Jørgen Buhl Rasmussen viitab põhitoiduste nagu leiva, makarontoodete ja riisi inflatsioonile. «

See on tarbijaid tänavu natuke vaos hoidnud,» ütles ta, avalikustades 9-protsendilise kukkumise Ida-Euroopa õlletarbimises kolmandas kvartalis.

Isegi tärkavate turgude «vanameister» Unilever, mis ammutab sealt enam kui poole oma müügist ning näitas tugevat kasvu ka viimases kvartalis, pidas vajalikuks Ida-Euroopa aadressil hoiatussõnu öelda.

Ida-Euroopa turg – eriti Venemaa – olevat kõige «raskem», sest inflatsioon on 9-10 protsendi peal ja pidevalt tuleb teha hinnakampaaniaid.

Morgan Stanley analüütiku Michael Steibi hinnangul tabab tärkavaid turge tervikuna tuleval aastal langus. Samas on pilt kirju, India, Indoneesia ja Hiina tugev kasv jätkub.

Konkurents läheb aga ülikarmiks.

«Kõik ajavad taga seda viimast indialast ja hiinlast, kuna Lääne-Euroopas kasvu genereerida on võimatu,» ütles Steib.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

(Postimees)

Vaata lisaks: Vene karskus tümitab Carlsbergi, Vaata, mis aitab majandusarengut prognoosida

Saku toob Eestisse kuulsa õllesommeljee

24. novembril tähistab Saku Õlletehas 191. sünnipäeva Rotermanni kvartalis intrigeeriva kõnekoosolekuga, kus teiste seas astuvad üles üks maailma tunnustatumaid õllespetsialiste MATT SIMPSON (USA), Postimehe Aasta Arvamusliider ANDRES ARRAK, ajaloolane JÜRI KUUSKEMAA, TÜ õppejõud BERK VAHER ning säravad Eesti naised paneeldiskussioonis "NAISED JA ÕLU".

Kõnekoosolek on pühendatud õllekultuuri lähemale uurimisele ning kõik esitlusele tulevad teemad on õllega seotud. Ürituse peakokk Indrek Kivisalu koostöös Risto Toomega FoodStudio’st tutvustab erinevaid õllega söögi valmistamise võimalusi kohapeal live show’l, samas kui maailma üks tunnustatumaid õllesommeljeesid Matt Simpson tutvustab roogade kõrvale serveeritavate õllede peensusi ning kokkusobivust toiduga.

Jüri Kuuskemaa on ette valmistanud intrigeeriva õlleteemalise mälumängu, mis toob päevavalgele ajaloolisi kurioosumeid õlle kohta. Matt Simpson astub lavale ettekandega „Beer – the Nordic Wine?“ („Õlu – Põhjamaade vein?“). Simpson on üks maailma tunnustatumaid õllesommeljeesid ning õpetanud õlle peensusi ka Emory ülikoolis USA-s. Matt Simpsonit on õlle teemadel intervjueerinud nii CNN, Washington Post, Associated Press kui paljud teised kanalid.

Saku Õlletehase juht Margus Kastein on lavale kutsunud Eesti säravad naised, teiste hulgas Teele Viira ja Kadri Kõusaare, et küsida neilt, mida naised õllest arvavad. Pärast arutelu tuleb esitlusele Andres Arraku ettekanne pealkirjaga „Elu võimalikkusest õlleta“ ning Tartu Ülikooli õppejõu Berk Vaheri ülevaade õlle rollist popkultuuri sümbolina.

Õhtu lõpetab mahlakas üllatus G-enkalt, muusikalise poole eest hoolitseb terve ürituse vältel ürgeestlaslikult võimas Greip.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Tele Viira näitas, kuidas naised õlut joovad
Saku Õlletehas pidas 191. sünnipäeva
Õllesommeljee toob kultuuri muutusi

19.11.11

Mida jõid vanad eestlased

Vanasti joodi toidu kõrvale värsket piima suhteliselt vähe, ikka oli toidulaual hapupiim. Vanade eestlaste toidulaualt ei puudunud aga muudki joogid: kali, õlu, kadakamarjajook ja viin. Kohvi kuni 20. sajandi alguseni Eestis peaaegu ei tuntud, ka kohvi valmistada oskasid vaid vähesed.

Kali

Vanade eestlaste tavaline jook oli kali ehk taar, millele sageli lisati kadakamarju. Seda valmistatakse nii, et ahjus pruunistatud leivale valatakse peale keev vesi, lisatakse mõni musta sõstra oks ja lastakse mõni tund seista. Kurnatud kaljale lisatakse soojas vees lahustatud pärm ja suhkur. Seejärel lastakse joogil seista ning valatakse kaljanõusse. Mõne päeva pärast võib tarvitama hakata.

Kadakamarjajook

Palju kasutati ka kadakamarjajooki — meest, veest ja pärmist valmistatud meejooki. Leivale rüübati peale ka jahukördiga segatud hapupiima. Kevaditi joodi värsket kase- või harvemini vahtramahla, kääritatult (suhkru ja jahu lisamisega) jätkus seda jooki kuni hilissuveni.

Õlu

Tähtpäevadeks pruuliti õlut ja mõdu. õlut tehti tavaliselt odralinnastest, kuid kasutati ka rukist, nisu või kaera. Paikkonniti ja eri aegadel on õlut pruulitud erineval viisil. Meemõdu tegemiseks keedetakse vesi sidrunikoortega ja lisatakse mesi. Kui mesi on sulanud, siis vedelik jahutatakse ja lisatakse vees lahustatud pärm. Joogil lastakse 2–3 päeva käärida, siis kurnatakse ja valatakse pudelitesse.

Tänapäeval asub Eesti suurim õlletehas Sakus, teist kohta hoiab Tartu A.Le Coq. Populaarseimad õlled on A.Le Coq Premium ja Saku Originaal. Peale õlle toodavad õlletehased veel ka kalja, mahlajooke, limonaadi, lauavett ja muud.

Viin

Viina hakati Eesti territooriumil põletama 15. sajandil, kuid õlut ta välja tõrjuda ei suutnud. Eesti on nii kangete alkohoolsete jookide kui ka õlle, veini ja teiste lahjade alkohoolsete jookide tarbimiselt Euroopas esirinnas.

Kui umbes 90% Eesti viinaturust on Eestis valmistatud viina käes, siis veine peamiselt imporditakse.

Muud joogid

Eesti veinitööstus on hõivanud vaid umbes viiendiku veiniturust, kusjuures vähemaks on jäänud piirituse baasil valmistatud niinimetatud peediveini ja juurde tulnud naturaalset toodangut.

Eestlaste hulgas on väga populaarsed piim ja teised piimajoogid (hapupiim, keefir, jogurt, pett).

Kuni 20. sajandi alguseni kohvi Eestis peaaegu ei tuntud, ka kohvi valmistada oskasid vaid vähesed. Praegu joob eestlane keskmiselt ühe tassi kohvi päevas.

Alkoholivabadest jookidest juuakse eeskätt mitmesuguseid karastusjooke ja pakendatud vett. Uutest jookidest on kõige eksootilisem Eestis toodetav jäätee, milles kvaliteetne tee on kombineeritud puuviljamaitsega.

Allikas: “Euroopa söögid ja joogid”- Tammerraamat, 2005.

(Delfi)

Vaata lisaks:
Kadripäevaks liha ja õlut
Pruulide õlletraditsioon elab edasi
Aeg on mõelda jõuluõlle tegemisele

Kadripäevaks liha ja õlut

Järgmisel reedel on kadripäev ja kuna kadrid usuti karjaõnne toovat, söödi sel päeval kindlasti liha ja tanguputru ning joodi õlut.

"Kadripäeval sõi vanarahvas lambaliha, sest sellest loodeti head lambaõnne. Samal põhjusel pakuti ka sealiha, verest valmistati verikäkke. Mõnel pool jällegi sattus potti mõni suleline – kana, kukk või hani," kirjeldab Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsi toitlustusjuht Žanna Tamberg kadripäeva söömiskombeid.

Sel päeval kuulus menüüsse ka tangupuder ja pühadetoidule lisas maagilist väge see, kui seda lambalaudas söödi. "On teateid, kus peremees-perenaine söönud lambalaudas kanaliha, kusjuures luud ja suled maetud sõnniku alla: sellest omamoodi ohvritoimingust loodeti lammastele head sigimist ja paksu villa," ütleb Tamberg. Samamoodi kindlustanud lambaõnne laudas pudrusöömine. Tähtpäeva juurde kuulus ka õlu ning seda – nagu muudki pühadetoitu – pakuti ka kadrisantidele.

Lamba- või sealiha köögiviljadega (kaheksale)

Vaja läheb: 600–800 gr lamba- või sealiha, 1–1,5 l vett, 800 g kapsast, 5–6 porgandit, 10–12 kartulit, soola, köömneid.

Valmistamine: Pane liha kuuma vette keema. Sealiha keeda umbes 45 minutit, lambaliha veidi kauem. Poolpehmele lihale lisa porgandilõigud, kapsalohud ja sool. Kui köögivili on peaaegu pehme, liha kartul ja köömned ning keeda, kuni kartul on pehme. Serveeri liha koos köögiviljade ja keeduleemega.

Allikas: Kolu kõrts

Tangupudru kaalikate ja seentega (kaheksale)

Vaja läheb: 2 kl odratangu, 1–2 mugulsibulat, 300 g pekiliha, 1–2 kaalikat, 300 g metsaseeni, soola.

Vaja läheb: Pane tangud keeva vette ja sega, vähenda kuumust. Keeda vaiksel tulel 15–20 minutit, kuni tangud hakkavad paisuma. Võta pott tulelt, kata rätikuga ja jäta tangud paisuma.

Prae pekikuubikud sibula ja seentega, kaalikad hauta eraldi pehmeks.

Seega tangud kaalikate ja seene-pekiseguga, tõsta haudepotti ning pane umbes 10 minutiks ahju. Serveeri hapukoorega.

Allikas: Kolu kõrts

(Õhtuleht)

Vaata lisaks:
Põlva talupood kutsub õpituppa

Õllejoomist alustatagu hommikul

Võiks arvata, et õllejoomises pole muud kunsti, kui et nööbi aga punn maha, keera pudel suule ja kulista. Tegelikult on humalamärjukese pruukimine ja serveerimine märksa keerukam ja nüansirikkam, selgitas Pärnus koolituse teinud Eesti esimene õllesommeljee Kristjan Peäske.

Esiteks peab õllesõber seda hüva jooki, mida hakati pruulima juba vähemalt 8000 aastat tagasi, tundma. Tundma saamiseks ei ole aga paremat moodust kui seda igal hommikul, võib-olla juba enne päeva esimest kohviannust proovida.

Õlu juba õhtul kappi

Selle eeldus on kinni pidada reeglist, mille kohaselt tuleb külmik õlledega täita juba tööpäeva lõppedes, mitte uue päeva alguses. Ehk käige juba õhtul töölt tulles poest läbi, siis on kohe hommikul hea meelde tuletada, kuidas odramärg maitseb.

Kuid stopp! Tark ei torma. Veel enne, kui asuda päeva esimese õlle kallale, tuleb väikese klaasi jagu õlut välja lasta ja maha kanda. Või tualetti. Alles siis olete valmis pudelit avama.

Enne avamist tuleb taarat rahulikult, sujuva randmeliigutusega 180 kraadi üles-alla keerata: nõnda segunevad peaasjalikult veest koosneva õlle sees lõhna- ja maitseained ühtlaselt kogu pudelis. Siin on üks erand: elus õllega ehk juhul, kui pärm pudelis alles elus, ei maksa nõnda käituda. Mitte et pärm selle peale solvuks, aga nii saate tulemuseks vedeliku, kus pärmi maitse ja lõhn käivad kogu lõhna- ja maitsebuketist tugevasti üle.

Britid joovad pissi

Õlut välja valades jälgige, et klaas oleks puhas ja kuiv. Ning et õlu läheks kindlasti õlle-, mitte siidriklaasi. Samuti pole viisakas klaasi keskmise või ülemise osa külge klammerduda. Ei, etikett näeb ette, et klaasi tuleb hoida alumisest kolmandikust.

Veel olulisem on jälgida, et õlut jääks katma kahe sõrme paksune vahumütsike. See annab õllele mahedama ja rikkalikuma maitse, kuna ei lase gaasilisel märjukesel joojale agressiivselt kurku ega ninna karata. “Kui kellegi esimene õlu oleks ilma vahuta, arvaks ta, et õlu on ikka vastik jook,” usub Peäske, kelle sõnutsi võib õlle, mida katab näiteks ainult ühe või vastupidi, koguni kolme sõrme jagu vahtu, valajale joonelt tagasi anda ja uut nõuda.

Siingi kehtib üks erand. Brittidele ei maksa vahuga kaanetatud humalavett pakkuda, kuna nad ei ole maitsega, mille vaht õllele annab, harjunud. Nende vaesusest ja umbusust kantud traditsioonid ei luba vahu eest maksta. Kui ikka on tellitud pindi jagu õlut, olgu klaasis kriipsu pealt pint jooki ega grammigi vahtu.

Kõigile ülejäänud õllesõpradele võib julgesti vahuga odrarüübet pakkuda. Kui nad just eraldi ei märgi, et nad seda ei soovi. “Kui keegi tahab ilma vahuta, laske talle see piss välja,” ei maksa Peäske arvates inimestega vaidlema hakata.

Asi on maitses

Levinud arvamuse järgi on õlle kõrvale kõige parem rebida kuivatatud kala või veidi peenemas seltskonnas juustu. Ükskõik mis õlle kõrvale.

Peäske päris nii ei arva. Tema õpetuse kohaselt tuleks otsida õllest samu maitseid mis toidust. Ehk magusa toidu kõrvale rüübata magusat ja kerge toidu juurde kerget õlut.

Heleda õllega sobivad näiteks vürtsikad Aasia road, pitsa, BBQ-kaste. Mõrkja pils-tüüpi ehk humalaõllega klapivad kala ja muud mereannid, sushi, magushapud Aasia toidud.

Tõmmu Hiiu ja teiste seesuguste õlledega lähevad hästi kokku grillkana ja kuumsuitsukala või grillitud toorsuitsu- ja peenikesed verivorstid. Pikalt küpsetatud tummiste paja- ja muude raskete roogade kõrvale on kõige parem rüübata porterit.

Teisalt jälle: asi on maitses ja rääkigu Peäske mida tahes, neid autodidaktidest õllesommeljeesid, kes elu jooksul kusagil tagahoovis või Turu peatuses sadu liitreid õlut nahavahele keeranud, ta nagunii ümber ei veena. Polegi vaja.

(Pärnu Postimees)

Vaata lisaks: Palun mulle üks klaas õlut, Kuidas õlut õigesti serveerida, Õllesommeljee toob õllekultuuri muutusi, Eesti esimene õllesommeljee edendab kultuuri

Sügisene maitsespikker Euroopas reisijale

... Belgia

Belgia köök on oma mõjutused saanud peamiselt Prantsusmaalt ja Hollandist, loomulikult leiab iga linnakese südames ohtralt Aasia ja Itaalia restorane. Belgial on varuks aga ka oma trumbid ja unikaalsed maitsed.

Esiteks midagi õige magusat: Belgia šokolaadi traditsioonid ulatuvad tagasi 19. sajandisse, kui koloniaalmaadest hakati hankima eriti kvaliteetset kakaouba. Praegu on Belgias üle 300 šokolaaditootja ja eriti populaarsed on Belgia trühvlid, piima- ja pralineešokolaadid.

Vähemalt sama kuulus on ka Belgia õlu. Belgias tegutseb üle saja pruulikoja, igal mitmed väärikad õllesordid. Belgia õlled on üldjuhul üsna kanged ja enamasti juuakse õlut väikestest jalaga klaasidest – nii on Belgia õllejoomine üsna veinijoomise moodi.

Tuhat aastat vana on Belgia kloostriõllede traditsioon, need on ainukesed õlled, mille käärimine jätkub pudelis.

Maitsete mekad: Antwerpen ja Brüssel on head kohad maitseterikka nädalavahetuse veetmiseks.

Proovi reisil: Õlles valmistatud sinimerekarbid või loomalihahautis. Kuues Belgia kloostris valmiv kange Trappisti õlu või kelmikad kirsi- ja vaarikaõlled. Kuumad ja kohevad vahvlid otse tänavalt.

Osta kaasa: Šokolaad tuntud tootjatelt nagu Godiva, Neuhaus, Marcolini – või lase valgete kinnastega müüjal valida endale parimad käsitöötrühvlid.

Omaette lõiku oleks kahtlemata väärinud ka Austria sacher’i, šnitsli, tafelspits’i ja otse linna servas laiuvate veiniaedadega, Portugali sardiinid ja tursk, vinho verde ja portvein, Kreeka taramosalata ja muud meze’d ja juba Aasiaga kohtuv Türgi pealinn Istanbul oma vapustavate turgudega...

Toiduteemal arutlema, soovitusi jagama ja lõpuks ka maitse üle vaidlema võis jäädagi, oma isikliku Euroopa edetabeli lemmiksihtkohadest ja -maitsetest saab igaüks ise kokku panna.

(lüh. Postimees)

Vaata lisaks:
Kui suur peaks olema turisti päevaraha?
Eesti toidu ja Belgia õlle kohting

18.11.11

Aeg on mõelda jõuluõlle tegemisele

Jõulud ei olegi enam sugugi mägede taga ja juba vanadel eestlastel oli komme, et jõuludeks tegi ka kõige vaesem talupoeg laari õlut.

Ja kuigi tänapäeva inimesed hangivad enamiku kraami poest, võib ka kodus üsna väikeste kulutustega endale meelepärast jõuluõlut valmistada. Põlva raudteejaama vastas asuv kauplus Talutoit propageerib taludes ja käsitööna valmistatud väiketootjate toitu. Koduõlut siin müüa ei tohi, kuid õpetussõnu selle tegemiseks jagada võib, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Tänapäeval levinud leivaõlle valmistamine on nagu lahustuv kohv - annab tulemuse kiirelt ja ilma suurema vaevata. Lõuna-Eestis on levinud spetsiaalne õlleleib, laiemalt on tuntud ka vedel linnaseekstrakt ehk maltoosa. Retsept on õlleleival kirjas, kuid ka kogenud tegijal tuleb õlu iga kord erineva maitsega.

"Teadmine, et sul on enda tehtud õlu - see teadmine annab juba midagi juurde," ütles koduõlle valmistamise õpitoa läbiviija Tauno Talivee. "Sa poest saad alati õlut osta, eks ole. Ja ikka enda tehtut on hea juua. Ma arvan, et see on põhipõhjuseks. Eks ta muidugi odavam ka tuleb."

Isevalmistatud koduõlu tuleb kätte umbes kümme korda odavamalt kui laadalt ostes ning viis korda soodsamalt poeõllest. Poekraamiga see siiski ei konkureeri, sest pastöriseeritud pudeliõlu püsib külmikus kuid, aga kodune elus õlu muutub pärast valmimist juba paari päevaga üsna karmide meeste joogiks ja ongi seetõttu sobilik teha vaid erilistel puhkudel kiirelt tarbimiseks. Lisaks pole niisugust õlut isegi talupoes saada.

"Kaupluse Talutoit juhataja Eve Veski rääkis, et koduõlut sellest poest ei saa. "Oleme näinud vaeva selle nimel, et saaks seda, aga ainuke võimalus hetkel oleks tuua Saaremaalt ."

Arutelud taludest toodetud kraadiga jookide legaliseerimisest on aastaid sumbunud erakondade kartusesse pahandada alkoholitootjaid, kuigi koduõlut tehti ja tehakse edaspidigi. Kui kodus õlletegu proovides saab kõige lihtsam retsept selgeks, võib katsetada virdele ka erimaitselist tõmmiste lisamist - näiteks ingverimaitselise jõuluõlle saamiseks.

Videot näed siin

(ERR)

Vaata lisaks:
Põlva Talupood kutsub õpituppa
Põrgus läheb Pihtla õlu hästi
Maaettevõtjad heitlevad euronormidega

15.11.11

Saku 9 kuu eksport kasvas

Saku Õlletehase müük välisturgudele ulatus tänavu 9 kuuga 26,4 miljoni liitrini, mis on võrreldes mullu sama perioodiga 9% rohkem.

Saku Õlletehase juhatuse esimehe Margus Kasteini sõnul teeb ekspordinumbrid eriliseks Saku oma õllebrändide edukas müük välisturgudele. „Aastataguse ajaga võrreldes kasvas käesoleva aasta üheksa kuu kokkuvõttes Saku oma brändide eksport 35%, samal ajal kui allhanked teistele ettevõttetele kasvasid 7%,“ rääkis Kastein.

Saku Õlletehase suurim eksporditurg oli üheksa kuu kokkuvõttes Soome, kuhu müüdi 15,3 miljonit liitrit. Kasteini sõnul iseloomustab Soome müüki kõige paremini Eesti esimese kvaliteetõlle ja soomlaste seas tuntuima Eesti õlle Saku Originaali edukas eksport, mis kasvas aastaga 53%.

Saku Õlletehase suuremad eksporditurud oli selle aasta 9 kuuga lisaks Soomele veel Läti, Poola, Rootsi, Leedu, Singapur, Saksamaa ja Norra. Saku jaoks uued ning kasvavad eksporditurud on Venemaa, Island ja Horvaatia.

Oma brändidest müüs Saku Õlletehase selle aasta üheksa kuuga välisturgudele Saku Originaali, Rocki, Saku Kulda, Saku Tumedat, Manchesteri, Dublinit, Kissi ja DLighti.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Saku Õlletehas hoiab õlleturu liidrikohta
Saku Õlletehas jõudis kasumisse
Saku Õlletehas

Õllesommeljee toob õllekultuuri muutusi

Õllekultuurist ja selle arendamisest on räägitud väga palju, kuid ikka osatakse meie pubides ja restoranides lugu pidada pigem veinist kui õllest.

Kujuta ette, et lähed restorani, ja tellite mereande. Kelner lausub: “Kas ma võin selle roa juurde soovitada Chablis’d. Selle värskus ja mineraalsus balansseerib hästi mereandide tugevamapoolset maitset.”

Või kui juhtud tellima jõulude ajal mahedalt maitsestatud hapukapsaid käsitsi valmistatud verivorsti ja pohlamoosiga pakutakse sulle selle kõrvale muhedat Rheingau Rieslingut.

Aga miks veini?… Miks ei võiks kelner soovitada esimese roa kõrvale spetsiaalsete humalatega valmistatud Tšehhi-tüüpi õlut A. Le Coq Pilsi, mille tugev mõrkjas maitse sobib ideaalselt kalatoitudega. Või jõuluprae kõrvale spetsiaalsest pokaalist aromaatset Tõmmut Hiidu, mis toetab sümbioosi pohlamoosi ja verivorsti vahel?

Või toome teise lihtsa näite pubidest. Istud leti ääres, tellid päevapakkumise ning lausud muuseas: „Ahjaa, laske üks õlu ka!” Pööramata seejuures tähelepanu, mis õllega on tegemist, kuidas see serveeritud on ning kas see on soe, liiga külm, vahuga või vahuta. Veini puhul teab igaüks, et midagi on viltu, kui seda serveeritakse mahlaklaasist või kui valge vein on liiga soe ja punane liiga külm.

Rääkimisest ei aita, tuleb tegutseda

Aastaid õllekultuuri eestvedamisega tegelenud A. Le Coqi õlletehase juht Tarmo Noop nõustub praegu restoranides valitseva olukorraga. „Eestlased on väga altid võtma üle veinikultuuri, kuid meie enda rahvusjooki ja pikkade traditsioonidega õllesse ei süüvita. Ka õllede maailm on põnev, värvikirev, mitmekülgne ja avastamist väärt,” selgitab Noop.

Noop lisab, et õlletootjad on aastaid rääkinud õllekultuurist – kuidas õlut serveerida, millised on õllede liigid ning missugune õlu millise söögiga kokku käib, kuid ega pilt paljuski muutunud ole. „Pelgalt rääkimisest ei piisa, tuleb midagi reaalselt ette võtta ning esimese asjana harida meie enda pubide ja restoranide töötajaid sarnaselt, nagu veinide puhul on tehtud,” leiab Noop.

Sestap ongi A. Le Coq käivitanud projekti Beer Star, mille eesmärk on arendada õllekultuuri, tõstes pubides ja restoranides ausse eeskätt õllede serveerimise ja toiduga sobitamise. Projekti esimeses staadiumis koolitatakse üle Eesti välja ligi 50 pubi ja restorani, kus müüakse A. Le Coqi õlut. „Teenindajad saavad väga põhjaliku ülevaate sellest, kuidas õlut hinnata, õigesti serveerida ning milliste toitudega erinevaid õllesid kokku sobitada,” selgitab Noop. Ta usub, et muutus õllekultuuris saab alguse just pubidest ja restoranidest, kui vana ja väärikat jooki austusega kohtlema hakatakse.

Eesti esimene õllesommeljee

Projekti teiseks eestvedajaks ning koolituste läbiviijaks on Eesti esimene õllesommeljee Kristjan Peäske, kes läbis suvel vastava koolituse Londonis, F&B Partnership Beer Sommelier’ programmi raames ning kelle õpetajaks oli üle maailma tunnustatud õllesommeljee Marc Stroobandt. Lisaks on Kristjan Peäsket kahel viimasel aastal pärjatud Eesti parima sommeljee tiitliga ning ta on pälvinud ka Baltikumi esisommeljee tiitli. Nüüdsest võib teda pidada ka Eesti esimeseks koolitatud õllesommeljeeks.

Peäske on võtnud joogikultuuri arendamise kodumaal oma südameasjaks ning nõustub, et veinidega on asjalood selgemad kui õllega. „Koolitusel viibides sain õllede ajaloo, valmistamise, serveerimise ja toidusobitamise kohta teadmisi, mida ka meie kohalikul turul soovin edasi anda,” lisas ta. „Ma võin julgelt öelda, et ka õlledel on peaaegu sama värvikirev taust kui veinidel ning erinevaid koolkondi ja õlletüüpe on maailmas sadu.” Ka oma koolitustel räägib Peäske põgusalt õllede ajaloost, taustast ja jagunemisest. „Õllest loob aukartust äratava maailmapildi fakt, et tegelikult ei olemas vaid ühtemoodi maitsev õlu, vaid ka selle valmistamise taga on omaette teadus nagu veinide puhul,” lisab ta.

Serveerimine ja toit

Tarmo Noobi hinnangul on meie õllekultuuriruumis kõige enam vajakajäämisi õlle serveerimises ja toiduga sobitamises. Peamiselt sellele keskendub ka Beer Stari projekt, sest ainuüksi õlle välimus on üks osa õlle maitsest. „Õlu peab olema serveeritud õigest klaasist, korraliku vahuga, klaas õllealusele asetatud ning logoga kliendi poole,” rõhutas Noop.

Ka maitse poolest on vahuga ja vahuta õlled erinevad. „Kui serveerida ühte ja sama õlut vahuga ja vahuta, on erinevus nii suur, et küsiti, kas tegemist ikka on ühe ja sama õllega,” toob Peäske näite oma õllekoolitusel saadud tagasisidest. „Kui juua õlut läbi vahu, muutub õlle tekstuur, see on pehmem ja parem ning vaht võtab kinni ka tugeva õllemulli ning samuti toob vaht paremini esile ka värske humala aroomi ja maitse.” kirjeldab ta maitseerinevusi.

Õllesommeljee rõhutab, et ülioluline on õllede temperatuur ja klaasivalik. Heledat õlut tuleks juua pigem külmemana ja pikast õlleklaasist, tumedat aga soojemana ning pokaalist. „Näiteks Tõmmut Hiidu meeldib mulle juua toatemperatuuril, sest ma soovin kätte saada kõik selle maitsed ja tunda õlle karamellisust. Ovaalne jalaga pokaal tagab õlle aroomi ja maitse parema levimise maitsemeelteni,” põhjendab ta tumeda õlle puhul alt laieneva ja ülevalt kitseneva pokaali kasutamist. „Samuti ei serveerita sellist klaasi kunagi täis. Pool pudelist tuleb valada klaasi ja pooltühi pudel jätta pokaali kõrvale,” jätkab ta.

Hästi harmoneeruvad vürtsine toit ja hele õlu. „Näiteks tikka masala, sweet chilli ning vürtsikad Aasia ja Mehhiko road sobivad omavahel ideaalselt kokku Premiumiga. Kana barbecue-kastmes ning basturma aga sobivad pigem tugevamaitselisema Specialiga.” Humalasemaid Tšehhi-tüüpi õllesid soovitab Kristjan aga sobitada kalaroogadega. „Samuti on Teriyaki kana mõrkjama A. Le Coq Pilsiga kindel valik,” lisab Peäske. „ Porteriga soovitan proovida kõigil näiteks kuumsuitsukala, erinevaid kodumaiseid juuste sibulamoosiga. Magusatest roogadest soovitab sommeljee serveerida tumeda õllega halvaad, tumedat šokolaadi ning šokolaadikooki. “Porteris olev karamellisus hakkab magususega mängima ning sobib seetõttu ideaalselt šokolaadiste dessertide juurde,” õpetab ta.

Beer Stari märk näitab kvaliteeti

Alustatud õllekultuuri arendamise projekt on märgilise tähendusega ka tarbija jaoks. Kõik koolituse läbinud pubid ja restoranid saavad Beer Stari sertifikaadi, mis antakse välja õlut vaid tipptasemel serveerivatele kohtadele. Tarbija tunneb koha ära spetsiaalse uksemärgi, laudadel olevate õllealuste ning Beer Stari õllekraanide järgi. „See on märk, mis annab ka tarbijale kindlustunde õlle pakkumise kvaliteedi kohta,” selgitas Noop. „Usun, et selline õllekultuuri arendamise viis rikastab meie enda kultuuriruumi ja jätab meie pubidest, baaridest ning restoranidest hea mulje ka väliskülalistele,” ütleb ta veendunult.

(A. Le Coq)

Vaata lisaks:
Kuidas serveerida õlut õigesti
Lühidalt ja kontekstist välja rebitud
Eesti esimene õllesommeljee edendab kultuuri
A. Le Coq

Põlva Talupood kutsub õpituppa

Kolmapäeval, 16. novembril algusega kell 18 toimub Põlva Talupoe tagakambris kalja- ja õllevalmistamise õpituba.

"Õlu on läbi aegade olnud eelkõige pidujook ja varemalt ka ohvriand, mida toodi kõigile neile, kellest arvati sõltuvat põllu viljakus, karja sigivus või kalaloomus," teeb talupoe juhataja Eve Veski väikese ajaloolise ülevaate. "Selline sümboolne akt käis käsikäes maiste tavadega, kus õlu oli tasuks inimestele, kes aitasid kaasa majandusaasta tähtsamatel ja suurematel töödel. Nii kujunesidki rahvakommetes tavad, mille kohaselt peeti õlletegemist teatud puhkudel lausa kohustuslikuks."

Kui viljasaak vähegi lubas, katsuti õlut teha kõikideks suuremateks pühadeks. Ka kõige vaesem mees proovis vähemalt jõuluks laari õlut valmistada. Jõulud olidki ehk kõige “märjemad” pühad. Kesvamärga pruuliti siis nii palju, et jätkuks vähemalt kolmekuningapäevani, paremal juhul küünlapäevanigi. Vanemal ajal oli teiseks tähtsaks õlletegemise puhuks mihklipäev, kui peeti lõikuspüha. Kevadistel ja suvistel tähtpäevadel ei olnud õlle osakaal nii suur, erandiks muidugi jaanipäev. Pulmades, matustel ja jootudel on õlu omanud olulist rolli pidutuju tekitaja või siis vastava meeleolu kujundajana. Viimase 150 aasta jooksul hõivas selle koha järk-järgult ostualkohol.

Oma olemuselt on õllevalmistamine väga konservatiivne nähtus ning püsinud oluliste muutusteta tänini. Enamasti pruulis õlle peremees või vanaperemees. Vana ja laialt levinud uskumuse kohaselt kandub toodetud ainesse üle ka tootja isiklikke omadusi, sellesse pannakse osa hingest. Naisi tavaliselt õlleteo juurde ei lastud, kuid on teada ka üksikuid üle valla kuulsaid naisõllemeistreid.

Tänapäeval on kodusest õlleteost saanud rahvakultuuri osa ning traditsioonide edasikandja. On tekkinud uusi meistreid, kes oskavad seda märjukest valmistada ning siin-seal saab seda ka linnainimene maitsta.

Õllemeister Tauno Talivee juhendamisel paneme hakkama koduõlle. Räägime sellest, kuidas valmib kali. Saame degusteerida valmis koduõlut ning maitsta kaljajooki.

Sündmusele palume eelregistreeringut hiljemalt 15. novembriks e-posti talupood@gmail.com teel, telefonitsi - 520 6576 (Eve) või teavitage oma osavõtusoovist talupoe müüjat.

Osalustasu 5€

(polvamaa.ee)

Vaata lisaks:
Kas VTA lööb ökofestivalile hingekella?
Kogupereüritus Raadil
Pruulide õlletraditsioon elab edasi
Eestil on potentsiaali...

Vene karskus tümitab Carlsbergi

Vene turg eri anna armu Taani õllepruulijale nimega Carlsberg: kolmandas kvartalis kukkus ärikasum lausa viiendiku võrra.

Juba augustis ennustatud hoobile andsid hoogu Vene valitsuse pingutused alkoholismi ohjeldamisel, mistõttu õlle hind 18 kuuga 30 protsenti kangemaks on läinud. Koos kasvavate tootmishindade ja intensiivse konkurentsiga on see õlletööstusele üks mürgine kokteil.

Kuigi odrasaak oli Venemaal tänavu suurem, jätab selle kvaliteet soovida. Tarbijameeleolud pole aga regioonis just roosilised.

Carlsberg saab 40 protsenti oma kasumist Venemaalt.

Firma tegevjuht Jørgen Buhl Rasmussen usub, et tuleval aastal peaks toimuma teatav taastumine – tunnistades samas, et optimistlikke ennustusi teha on «veel liiga vara».

Aasias, mis moodustab Carlsbergi portfellist väiksema osa, läks müük kvartalis 20 protsenti ülemäge, ärikasum kasvas 18 protsenti.

Koguste poolest on suurimaks turuks Aasias Hiina, mis on aga üks maailma kõike vähem kasumlikke õlleturge.

Põhja- ja Lääne-Euroopas kukkus netokasum 2 protsenti.

Morgan Stanley analüütik Michael Steib arvab, et Vene kasumid võivad natuke elavneda – paljuski seetõttu, et väga palju sügavamale kukkuda oleks raske – aga enamik sellest tuleb tema hinnangul müügi- ja turundustegevusse tagasi investeerida, et kasvule hingeõhku sisse puhuda.

Ühtlasi kaotab Carlsberg Venemaal ka turuosa – 2009. aasta 40 protsendist on jäänud järele 27 protsenti. «See on murettekitav trend ja seab teatud määral kahtluse alla väite, nagu oleks Baltika [Carsbergi Vene osakond] Venemaal üks võitmatu kindlus,» ütleb Steib.

Alates 1990. aastatest on Carlsberg investeerinud Venemaale enam kui 12 miljardit dollarit.

Tänavune aasta on taanlastele olnud muserdav. Augustis antud kasumihoiatus kukutas firma aktsiat selsamal päeval 17 protsenti.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

(Postimees)

Vaata lisaks:
Carlsberg Grupi 3. kv. tulemused vastasid ootustele
Carlsbergi aktsial kolme aasta halvim päev
Venemaal kuulutati õlu alkohoolseks joogiks
Venemaal plaanitakse piirata õlle müüki
Carlsbergi juht: Baltika annab 40% meie tuludest

13.11.11

Kuidas pakkuda õlut?

Millise toidu juurde pakkuda heledat, millise juurde tumedat õlut? Eesti esimene õllesommeljee Kristjan Peäske teab vastust. Samuti seda, kuidas serveerida õlut nii, et selle omadused kõige paremini esile tuleksid.

Heleda õllega sobivad vürtsikad Mehhiko ja Aasia road. Samuti barbeque-toidud ja mitmesugused soolased näksid. Sellised heledad õlled on näiteks A. Le Coq Premium ja Special. Eriti hea toiduõlu ongi Kristjan Peäske hinnangul Special, mis kannab hästi välja näiteks ka lihtsate sprottide maitse.

Ka soolatud veisefilee kõrvale on Special ideaalne. Viga pole Premiumilgi, ent viimati nimetatu ei saa Peäske hinnangul soolasusega päris hästi hakkama.

Teist laadi heledad õlled on nn pils-tüüpi õlled ehk humalaõlled, mida iseloomustab tuntav humalamaitse. See jook on loodud grillitud roosa kala või mereandide kõrvale.

Üldse on heledad õlled oma olemuselt kerged ja nõnda sobivad sinna juurde ka kergemad toidud.

Tume õlu see-eest sobib näiteks räimega tomatis. Õlle ja tomati maitse ühinevad meeldival viisil, sundides kala maitse taanduma. Tumeda õllega sobivad ka klassikalised Eesti juustud, aga juurde võiks siis võtta veel midagi magusat.

Nisuõlle pudel tuleb teistpidi pöörata

Eriline tume õlu on porter, mis on suurepärane lisand kõikvõimalikele dessertidele, eriti aga neile, mis sisaldavad karamelli või šokolaadi. Kirsimaiusest tasuks porteri puhul siiski hoiduda, see ei sobi üldse. Küll aga mekib koos porteriga hästi halvaa.

Õlle peamised koostisosad on vili, humalad, pärm ja vesi. Kasutatakse ka lisandeid, näiteks maitsetaimi.

Vili linnastatakse ehk idandatakse, mis muudab selle mõnusalt krõmpsuks. Tumeda õlle puhul linnaseid veel röstitakse, muud erilist vahet polegi.

Viljast kasutatakse kõige rohkem otra, ent valmistatakse ka nisu-, maisi- ja koguni riisiõlut. Nisuõlut võib ka meie kauplustest leida, nõnda on kasulik teada, et seda valatakse teisiti kui muid õllesid. Nimelt keeratakse pudel enne õlle klaasi valamist korraks teistpidi, et sinna jõuaks väärtuslik vili, mida see õlu sisaldab ja mis nisuõllele õige maitse annab. Tulemus klaasis on hägune, aga Kristjan Peäske sõnul on see just see, mida me nisuõllelt tahame. Üks selline nisuõlu on Belgia Hoegaarden, mida on maitsestatud sidrunikoore ja koriandriga.

Vastupidi ei tohi aga kallutada sellist õlut, mille sees on elav pärm, vaid selle pärmi võiks pudeli põhja jätta.

Koos paraja vahuga

Kuidas õlut serveerida? Heledat õlut kindlasti koos kahe näpu paksuse vahuga. Igaüks, kes maitseb võrdlevalt vahuga ja vahuta õlle klaasist, võib veenduda, et vaht annab õllele pehme ja sametise maitse. Vahuta õlu mõjub sellega võrreldes agressiivselt.

Kuidas saada õlleklaasi paras vahukiht? Toimige nõnda: hoidke valades pudelit klaasi suhtes 45kraadise nurga all. Kui klaasist on täitunud üle kahe kolmandiku, keerake klaas püstisesse asendisse. Valada tuleb ühtlases tempos, ent mitte liiga aeglaselt, muidu ei tule üldse vahtu.

Õlleklaas peab olema puhas, kuiv ja külm. Pubides kastetakse klaas jahutamiseks mõneks ajaks külma vette, kuid vesi tuleb küljest korralikult ära raputada, enne kui õlu sisse valatakse.

Tumedat õlut pakkudes võite aga õlleklaasid üldse kappi jätta ja võtta välja hoopis need, kuhu tavaliselt valate punase veini. Ideaalne on Burgundia veini klaas.

Tumedat õlut tuleks serveerida hoopis soojemalt kui heledat, et ta maitse esile tuleks. Heleda puhul on sobiv temperatuur 4–6 kraadi, tumeda puhul 16 kraadi.



Serveerimine ausse

Küllap on igaüks meist vähemalt kuulnud valge või punase veini sobivusest ühe või teise toiduga. Paljud suudavad eristada ka neile jookidele ette nähtud klaase. Õllekultuuri tuleb aga veel arendada. Kristjan Peäske ja A. Le Coq on selle käsile võtnud. Peäske läbis suvel Inglismaal põhjaliku koolituse ja on võtnud õllekultuuri südameasjaks.

A. Le Coq alustas oktoobris projektiga “Beer Star”. Ettevõtte juhi Tarmo Noobi sõnul on selle eesmärk tõsta Eesti pubides ja restoranides au sisse õlle serveerimine kui õllekultuuri üks oluline osa. “Projekti käigus saavad A. Le Coqi õlut müüvad kohad spetsiaalse väljaõppe, kuidas õlut hinnata, serveerida ja sobitada toiduga,” kirjeldas Noop.



Toit ja õlu – mis millega

Hele õlu: vürtsikad Aasia ja Mehhiko road, barbeque-road, pitsa, soolased näksid,
nt küüslauguleivad või kartulikrõpsud jm kergemad road.

Pils-tüüpi ehk humalaõlu: magushapud Aasia road, grillitud kala, mereannid, suši jm kergemad road.

Tume õlu Tõmmu Hiid: kuumsuitsukala, klassikalised Eesti juustud, barbeque- ja grillkana, grillitud toorvorstid.

Porter: pikalt küpsenud tummised pajaroad, tugevamad juustud, nt Cheddar, kergemad sinihallitusjuustud, desserdid, eelkõige karamelli ja šokolaadiga.

(Maaleht)

Vaata lisaks: Eesti esimene õllesommeljee edendab kultuuri, Kuidas serveerida õlut õigesti?

11.11.11

Iiri vs. Eesti tume õlu

Iirimaa jalkakoondis taob täna ühe korraliku lahingu meie oma koondisega, kogu riik vaatab pealt, kuidas Lilleküla staadionil tehakse ajalugu. Kuid kuidas võitu õigesti tähistada, millised on need joogid, mis uhkuse märgiks klaasi valada?

Ajaloolise päeva paremaks kordaminekuks võttis Delfi testgrupp ette maavõistluse Iirimaa ning Eesti tumedate õllede vahel. Iirimaa kesvamärjukesed ei ole kohalikus kaubandusvõrgus just tugevalt esindatud, kuid Guinnessi ja Kilkenny kõrvale sai asetatud tugevad vastased.

Tumeda õlle testis võtsid maad Guinness Draught, Kilkenny Irish Beer, Saku Tume, Tõmmu Hiid, Cream of Dublin, Puls Tume ja Saku Pühadeporter.

Selleks, et muuta võistlus põnevamaks, et tuua värvi kahe õllemaa vahelisse võitlusse, katsime joojatel, maitsjatel, mekkijatel silmad maitsmiseks kinni. Iga jook võeti teadmatuses, mis maitse ja jook suhu satub, või mida oodata. Pimetesti tulemused kajastavad maitsjate isiklikke eelistusi ning pakuvad lugajatele väikest spikrit.

Testitulemused olid ootamatud, kuid õiglased. Hindeid ei pandud, kuid maitsemõtted ning eelistused jõudsid pärale. Kuigi test ei paku mingit kindlat võitjat, pakub nimekiri väikese juhendi, millise joogiga tänast vutitulemit tähistada.

Delfi ekspertgruppi kuulusid sellel korral Mari Skuin, Maris Üksti, Martin Hanson, Tanel Saarmann ja Jüri Butšakov.

Niisiis, tumedad õlled:

1. Guinness Draught

Tõsine tökat, mida on keedetud lõkkes või rikastatud vedela suitsuga. Lõhn on loogiliselt tumedale õllele vähene, kuid siiski kirbe alatooniga. Selgelt meeste õlu. Kreemjas maitse ning suus sulav vedelus aga kinnitavad, et tegemist on Guinnessiga. Palju korraga ei suuda, kuid pint on terviseks! Vajab tõsisemat aega, et nautida!

2. Kilkenny Irish Beer

Pehmem, mullita tume õlu, mis aga oma olemuses pakkumas tunduvalt tugevamaid mekke, kui testijad ootasid. Tuleb tunnistada, et ka kõige keerulisemas olukorras ei oleks Kilkenny õlu, millest lohutust otsida. Äärmiselt üllatuslikult suutsid testgrupi liikmed pea in corpore selle joogi pimetestil õigesti ära määrata. Jook on võitja külmas ning seltskonnas.

3. Saku Tume

Korralik lihamarineerimise õlu. Paks, tume ja kirbe. Kõik mida vaja, et marineerida tükk head küljetükki. Maitse on joomiseks liialt kirbe ning vajaks lahjendamiseks väikest vett, nagu espresso. Värvgi on sarnane. Juua suudavad tõsised Eesti stiilis tumeda austajad.

4. Tõmmu Hiid

Tõsiselt alahinnatud jook, mida peetakse pigem heleda õlle tumedaks vennaks, kui tõsiseltvõetavaks paksumaitseliseks tumedaks. Õigus on mõlemal. Kes eeldab tugevat maitset, seda siit ei leia, kes aga mõtleb Hiiust kui mugavast käredamapoolsest märjukesest, on õigel teel. Sobib sauna, õhtusöögile ning niisama meelt lahutama.

5. Cream of Dublin

Viimase aja huvitavam tume. Väga kerge gaasiga, kuid meeldiva kreemise maitsega. Juua külmalt või kallata lihamarinaadi. Vahepealset versiooni ei ole. Maitselt karge ning vedel, jook, mida võiks kerge naudinguga libistada mitu kruusi.

6. Puls Tume

Esmapilgul lööb silma ülitume värv, seejärel lööb ninna kerge aniisine hapukas aroom ning maitselt on kreemiselt magusamapoolne jook. Isegi mitme kangema õlle mekkimise järel on tunda joogi suhkrusisaldust. Kogu testi selge üllataja, mis peaks ja võiks jõuda enamuste õllesõprade lauale.

7. Saku Pühadeporter

Karm aastalõpumõdu, mis on oma humalasuse ning kirbusega keeratud pisut üle vindi. Sobib kindlasti kiireks ergutuseks jõulukuuse varjus, kuid nautimiseks liialt kirbe. Võiks olla hea koostis mõne jõulusöömas, kuid niisama joomiseks võiks sattuda vaid siis, kui kõik muu on otsas.

(Delfi)

Vaata lisaks: Fotogalerii ürituselt, Eesti võitis õlle maavõistluse Soomes, Kuidas tutvustatakse Iiri fännidele Eestit?, Mis sajandi mäng ON sajandi mäng

10.11.11

Kell 11 joome alati õlut (postitus nr. 500)

Postitus nr. 500
----------------------------------------------------------------------------------------------
Õlletehase pruulikoja ukse avamisel tervitab sisenejaid koos sooja tuulega magus leivane lõhn. Tee õllemeistri kabinetti viib läbi hiiglaslikke pesumasinaid meenutavate õlle virdekeedukateldega ruumi, kus on soe nagu botaanikaaias. Kuidas antakse eestlaste suurele lemmikule õllele just see õige maitse, seda käis Tartu Ekspress A. Le Coqi õllemeistri Lauri Lippingu töövarjuna vaatamas.

„Aeg läheb tehases väga kiiresti,“ räägib õllemeister Lauri Lipping, kelle tööpäev algab kirja saatmisega Soome linnasetootjale. Linnas õlle põhitoorainena peab olema maksimaalse kvaliteediga. Kui kvaliteedis on muutusi, teavitab õllemeister sellest kohe tootjat, et tagada stabiilsus.

„Vilja hind on praegu kõrge,“ tõdeb Lipping, kelle postkastis käib kaks korda nädalas newsletter maailmaturu viljahindadega. Näiteks tonn õlleotra koos töötlemiskuludega maksab 245 eurot, olles tavalisest söödaodrast ligi neljandiku võrra kallim. Sellele lisandub pea sama suur töötlemiskulu.

„Kell 11 joome alati õlut“

„Näed, praegu hakatakse Diselit tegema“, osutab Lipping arvutiekraanile. Pärast hommikust meilide lugemise rutiini jätkab õllemeister oma tööpäeva viimaste kvaliteedikontrolli tulemuste ja villimisplaanide ülevaatamisega – arvutiekraanitäis värvilisi jooni ja tulukesi, mis kõik tähistavad erinevate filtreerimisprotsesside ja villimisliinide tööd. „Siit on näha, kui palju õlut [liinil] ees on,“ selgitab ta. Kontrollimise hetkeks oli filtreeritud 50 tuhat liitrit Aleksandri õlut.

Iga päev kell 11 juuakse tehases õlut. Esmalt maitsevad kõik degusteerimisele kogunenud kitlis töötajad omaette pimesi kanguse kasvamise järjekorras nummerdatud topsikestest villitud õlut ning täidavad maitseelamuste kirjeldamiseks ankeedi. Degusteerides ollakse tasa, ruum on neutraalselt hele ja lauad on eraldatud pisikeste seinadega nagu pangas. Seesugune privaatsus on oluline kõikvõimalike maitsemeeli ärritavate kõrvalmõjude minimeerimiseks.

FiIltreeritud õlle maitsmise järel koguneb ekspertkomisjon laua ümber ning üheskoos proovitakse n-ö keldriõlut, mis on värskelt kääritatud. „Viie palli süsteemis hinnatakse sordile vastavust,“ selgitab Lipping mulle. Kõik kõrvalekalded normist märgitakse ankeedile, kust leiab põnevaid omadussõnu nagu „kanalisatsioonilaadne“, „sibulalaadne“, „karamellilaadne“ või „lillelaadne“. Seesugune terminoloogia on meeskonnal aja jooksul välja kujunenud ning iga sõna defineerib tegelikult kokkuleppelisi maitsenüansse, et selgitada partii eripärad. Minu külastuspäeval tuvastas nõukogu parasjagu maitstaval Bocki õllel meelaadsuse. „Liiga alasti magus,“ kõlab komisjoni seast.

Õllemeister soovitab

Lippingu isiklik lemmik on Pils. „Õllemeister sai selle kallal realiseerida oma sisemist loomisvajadust, see on väga traditsiooniline ja täidlane õlu,“ kiidab Lipping. Meister arvab enesekindlalt, et teeks küll pimesi kindlaks kõik A. Le Coqi õlled, kuid nendib, et tehases pole ammu seesugust arvamismängu tehtud.

Vahel toovad inimesed õlletehase väravasse näiteks nelipaki, millest nad on ühe ära joonud, kuid maitse ei meeldinud, räägib Lipping rahulolematutest tarbijatest. „Siis me võrdleme pimesi teiste partiidega.“ Tavaliselt tulenevad maitseerinevused siiski mitte partii veast vaid inimeste enda emotsioonidest. Õllejooja maitsemeeli mõjutavad kõik – ilm, tuju ja väsimus, räägib Lipping.

Otse koolipingist õlut keetma

Lauri Lipping sattus õlletehasesse kuulutuse peale tööle üheksa aasta eest ülikooli ajal, kui ta veel kolmandal kursusel keemiat õppis. Oma esimesest tööintervjuust Lipping suurt ei mäleta. „Panin koolikoti personalijuhi kabinetis maha, järgmine kaader meenub õlletehase väravast väljumisest.“ Kuuajase vaikusperioodi järel helistas Lipping ise tehasesse tagasi ning saigi lõpuks tööle õllemeistri abina.

Mõned aastad hiljem läks ta õppima juba aastasele kursusele Saksamaale õllemeistrite kooli. Praegu annab doktorikraadiga õllemeister ise Tartu Ülikooli keemiatudengitele õllepruulimiskursust.

Ennelõunase õllejoomise järel suundub Lipping tehasesse pedantsele hügieenireidile, ajades oma nimetissõrme iga nurga, nupu ja poldi taha. Vahepeal pistab rinda ka süsihappegaasimasinaga, mis ei taha sugugi õllesse stabiilselt õiges koguses gaasi lasta.

Tööpäeva lõppu jääb päeva igavaim osa ehk uue nädala pruulimise planeerimine. Õllemeister istub arvuti taga, vaatab üle tootmistellimused ning mõtleb, kui palju on vaja nende täitmiseks õlut keeta ning materjale tellida. Seejärel koostab Lipping keeduplaani. Pudelisse jõuab õlu kahe ja poole nädalaga, aastas kokku 65 miljonit liitrit.

(Tartu Ekspress)

Vaata lisaks: Fotod, Lühiekskursioon õlletehasesse

Saku juhatuse esimees: juht esindab ettevõtet 24/7

Juht esindab oma ettevõtet 24/7, usub Saku Õlletehase juhatuse esimees Margus Kastein, kirjutab kuukiri Juhtimine.

"Juhi roll ettevõtte maine kujunemisel on kindlasti väga oluline, eriti väikeses Eestis, kus juhti samastatakse sageli ettevõttega ja vastupidi," usub Margus Kastein. Samas peaks väärikas, ettevõtte ja ärieetika standarditele vastav käitumine olema juhile juba loomuomane, usub ta. "Ettevõtte töötajad ja partnerid jälgivad juhi käitumist tähelepanelikult, seetõttu peab iga juht arvestama sellega, mida ta ütleb ja kuidas ta käitub."

Hea maine tuleneb kvaliteetse toote ja teenuse pakkumisest. Kindlaim viis hea maine saavutamiseks ongi panustada kvaliteedile ja kliendi rahulolule. Eriti tugev seos ettevõtte maine ja toodete vahel valitseb sektorites, kus brändil on tarbijate silmis kõrge väärtus, näiteks nagu õlu puhul. Kindlasti mõjutab kliendi ja üldsuse suhtumine ettevõtte omanikusse või juhti ka ostja suhtumist tootesse või teenusesse. Ettevõtte juhi eesmärgiks peab kahtlemata olema tarbijatega suhestumine, ainult nii saab nende vajadusi täielikult mõista. Juht annab näo nii ettevõttele, selle toodetele ja brändidele.

"Juht esindab oma ettevõtet 24/7. Samas ei näe ma selles probleemi, kuna eeskujulik käitumine algab sisemistest tõekspidamistest, selle jaoks ei pea tingimata juht olema. Saku jaoks on oluline, et maine ei tekiks mitte kunstlikult, vaid toodete kõrge kvaliteedi ja tarbijate rahulolu tulemina," rääkis Kastein.

(Äripäev)

Vaata lisaks: Saku Õlletehas saab taas eestlasest juhi

Miks sajandi mäng ON sajandi mäng?

Eesti – Iirimaa jalgpallimatš toob nii kodumaal kui ka võõrsil kõige erinevamates valdkondades kaasa metsikult suured mastaabid, mis ei jäta muud võimalust, kui tituleerida lahing Sajandi Mänguks. Teeme tutvust muljetavaldavate arvudega.

Et Euroopa meistrivõistluste valiksarja play-off’i jalgpallimatši Eesti – Iirimaa piletite vabamüük kestis täpselt 25 minutit, millega 3500 pääset omaniku leidsid, on vana uudis. Kõik A. le Coq Arenal pärast lisatribüünide paigaldamist asuvad 9692 istekohta on omaniku leidnud.

Vutikõrts on varunud 6000 liitrit õlut

Neist umbes 1400 on iirlased. Teist sama palju külalisfänne saabuvad kohtumise ajaks küll Tallinnasse, ent staadionile ei mahu, mis on veski lõbustusasutuste – eelkõige vutikõrtside – käibele. "Õllevarud on tehtud arvestusega, et teame palju iirlased joovad ja palju neid pidi tulema. Peaks piisama," märgib Nimeta baari juhataja Marko Annion.

Samas rõhutab ta, et kuigi iirlased on suured õllesõbrad, siis tülinorijad üldse mitte. "Nad on varemgi Tallinnas käinud ja tegemist on sõbralike vutifännidega. Nad teavad ju väga hästi, et kui mingi jama kokku keeravad, siis järgnevad tulevikus nii Eestis kui ka muudes riikides igasugused keelud."

Samuti tuntud jalkakõrtsi Molly Malone’s omanik, iirlane Patrick Doherty ei salga, et loodab Eesti – Iirimaa vutimänguga tõhusa kasumi teenida. "Oleme Iirimaa ajalehtedes endast teada andnud ja tahame olla Iiri fännide ametlik kogunemispaik. Lisaks õllele müüme ka T-särke, salle ja muud atribuutikat."

Õlut on varutud nii suur laar, et baari tagumises ruumis tuleb külastajatel vaate laudadena kasutada. "Andsin sisse tavapärasest kolm korda suurema tellimuse. Plaanime järgmise paari päevaga maha müüa 6000 liitrit õlut. Kusjuures kuigi külas on iirlased, siis Guinnessi eriti ei jooda, 80% müüdavast õllest on Eestis toodetud," räägib Doherty ...

(lüh. Õhtuleht)

Vaata lisaks: Kuidas tutvustatakse iirlastele eestit?, Iiri fännid hindavad muusikat, õlut ja vanalinna, Iiri laulupidu, Lapsemängust Iiri moodi, Põhja-Iirimaal jalgpallisärgiga pubisse ei saa, Miks iirlased Eestit võitsid?

Kuidas tutvustatakse Iiri fännidele Eestit?

Iirimaa portaal The Score otsustas eelseisva jalgpalli EMi play-off’i eel kohalikele jalgpallifännidele Eestit tutvustada.

Tegemist on üsna lihtsustatud ülevaatega, kus infot jagatakse viies kategoorias.

Esmalt söök – portaal selgitab, et eestlastele meeldib süüa sealiha, eriti siis, kui selle kõrval on kartulid ja hapukapsas. Lisatakse, et kellele selline söök ei meeldi, leiab kehakinnitust ka McDonald’sis ja Burger Kingsis (kuigi tegelikult Tallinnas Burger Kingsi pole).

Teiseks, jook – soovitatakse juua seda, mida eestlasedki. Mainitakse, et Eesti vanim ja populaarseim õlletootja on Saku ning väga palju ei jää alla ka A. Le Coq. Pildi peal on igatahes ära toodud neli õllesorti – A. Le Coqi Alexander, Saku Porter, A. Le Coqi Premium Extra ning A. Le Coqi Bock. «Eesti õlu on mandri-Euroopas üsna populaarne ja seda võib isegi Iirimaal osadest poodidest leida, seega tasub proovida,» kirjutab The Score.

Kolmandaks, kellega kohtuda – The Score kirjutab, et hea õnne korral võib kohata Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest, kuid enamat meie riigipea kohta öelda ei osata. «Kui teda näete, öelge tere, boonuspunktid pildi eest,» seisab Ilvese foto all.

Neljandaks, keda kuulata – portaal tutvustab 24-aastast Kerli Kõivu kui Eesti suurimat popstaari, iseloomustades tema muusikat sõnaga «ElectroGothPopLite».

Viiendaks, kuhu minna – portaali teatel on Tallinnas kuhjaga vaatamisväärsusi, aga neil, kes kavatsevad oma päevad ja ööd pubides veeta, soovitatakse siiski ära käia maailma ainsas Depeche Mode’ile pühendatud baaris.

Vaata tutvustust siit

(Postimees)

Vaata lisaks:
Põhja-Iirimaal jalgpallisärgiga pubisse ei saa

9.11.11

Saku tutvustab talviseid eripruule

Saku Õlletehas toob turule hooajalise Saku Mõdu Jõulupruuli, mis pälvis Tallinna Toidumessi jõuluõlle konkursil „Parim Jõuluõlu 2011“ tiitli. Lisaks valmis Saku õllemeistrite käe all Pühadeporteri eripruul ka kõrgelt hinnatud maitsebuketiga Saku Porterist.

„Talv on aeg, mil õllesõbrad ootavad teistsuguse iseloomuga ja põhjamaise talvega sobivaid maitseid,“ ütles Saku Õlletehase turundusdirektor Kadri Ärm. „Talvel eelistatakse täidlasema maitsega jooke nagu porter-tüüpi õlled või hooajalisi maitsenüanssidega jooke nagu mõdu.“

Kevadel palju elevust tekitanud Saku Mõdu on teinud läbi põhjaliku tootearendusprotsessi. Mõdu talvisest eripruulist võib aimata ingveri, kaneeli ja nelgi maitsenüansse. „Mõdu eripruuli tempimise muutis keeruliseks tootes põhimaitset andev naturaalne mesi, mis on teiste maitsete osas väga kapriisne,“ rääkis Ärm Mõdu Jõulupruuli valmimisest. „Seda rõõmustavam on jõulupruulile osaks saanud tunnustus Tallinna Toidumessi külastajatelt, kes valisid Mõdu pimetestil parimaks jõuluõlleks.“

Saku Pühadeporteri pruulimisel on kasutatud kohvi- ja šokolaadilinnaseid, mistõttu on tumepruuni porteri maitse täidlane ja kergelt magus. Pühadeporterit on soovitatav serveerida mõõduka suurusega pealt avatud klaasis temperatuuril 12-14 kraadi. Erilise toiduelamuse saamiseks sobib Pühadeporterit nautida tugevamate praadide ja liharoogade kõrvale, samuti šokolaadi sisaldavate maiuste juurde.

Saku Mõdu Jõulupruul on poodides saadaval 0,5 liitrises klaaspudelis soovitusliku jaehinnaga 0,89€. 0,5 liitrise klaaspudeli Saku Pühadeporteri soovituslik jaehind on 0,99€, müügile tuleb ka kingituseks sobilik pudeli neli-pakk.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks:
Saku Pühadeporter 2011
Millised on maitsvamad jõulutooted
A. Le Coq toob turule šokolaadiporteri
Jõulukauba tootmine käib täie hooga

8.11.11

Ilvese nali?: Eestis polnud vene ajal restorane

"Nagu ülejäänud Ida-Euroopas, polnud siin kommunismi ajal teenindussektorit ollagi. Restorane ei olnud. Valikut polnud," kirjeldab president Ilves Briti ajalehe The Guardian loos eelmist riigikorda. Legendaarne Tartu kelner ja etiketiõpetaja aga ütlevad restoranide kohta risti vastupidi, ja nendega soostub ilmselt suurem osa inimestest, kes erinevalt Ilvesest tollal Eestis elasid.

"Põhimõtteliselt oli sul juuksla nr 347. Nii et see pidi muutuma," räägib Toomas Hendrik Ilves oma kooliaegse tuttava Jamie Kitmani kirja pandud leheloos, mille tegemiseks ajakirjanik presidendiga Ärma talus jutlemas käis.

Endine Tartu kelner Heiki, legendaarne nagu ka tema kunagine töökoht Humala õllerestoran, mida ehk tänapäeva pubiga võrrelda võiks, ei nõustu Ilvese väitega, et nõukogude ajal Eestis restorane polnud. Pigem on ta nõus Taaralinnas elava etiketiõpetaja Helenega, kes kinnitab: "Restoran oli sisuliselt ainus osa teenindussektorist, kus oli valikut ja kus oli kõike saada."

Restorane varustati toitlustustrusti kaudu spetsiaalsest restoranide laost – sealne valik oli Heiki sõnul mitu korda suurem kui kaupluste või teiste toitlustusasutuste tarbeks mõeldud ladudes.

"Praegu on tehisliha, siis oli naturaalne, hoopis teise maitsega. Kunagi polnud puudust, kunagi polnud nii, et ei oleks praadi pakkuda olnud," mäletab Heiki. Aga eri rahvaste toite tõesti polnud. Kui, siis ehk Tallinnas oli mõnes kohas kergelt tunda mõne vennasvabariigi kultuuri.

Toonased eliitrestoranid olid Tartus Heiki sõnul Kaunas (praegune Atlantise ööklubi) ja tarbijate kooperatiivile allunud Tarvas (seda enam pole). Lisaks olid veel Volga, mis tegutseb tänini sama nime all, nüüdne turistimagnet Püssirohukelder ja Kaseke, mida samuti enam pole.

"Restorani kvaliteeti hinnati selle järgi, kes teeb kõige paremat seljankat. Kõige paremad olidki Tarvases ja Kaunases – kui lusika sisse panid, jäi püsti," räägib Heiki. Toidu olemus sõltus juhataja nõudmistest: "Kas taheti käivet ja kasumit saada, või nagu Volga restorani juhataja, kes ajas kvaliteeti taga."

Reaalset konkurentsi mäletab ka Helene, kelle sõnul pöörati tähelepanu nii toidu väljanägemisele kui ka maitsele. Luges seegi, kas koht on uus või juba vanem. Tõsi, tema käis restoranis pigem varasemal kellaajal, kuigi õhtune programm olnud tihti küllalt kultuurne – kavad olid teatri omadest muidugi märksa kergema sisuga, ent neid esitasid näiteks Vanemuse baleriinidki.

"Ükskõik, mis sa tegid, nagunii oli kohtade puudus ja inimesed nagunii tulid," räägib Heiki, miks konkurents kvaliteetsemat programmi ja paremat toitu ei toonud. "Peaasi, et õhtul sisse said, siis olid tantsud, tüdrukud, ka viinapuudust polnud kunagi."

Heiki ei proovigi salata, et kelneritöö, mille eest ametlik palk oli sama suur nagu koristajal, oli tegelikult väga tulus, aga viisakalt tuli kliendiga käituda ka siis.

Helene arvates oli nõukaajal restoranikultuur täiesti olemas, kusjuures pärast sõda alles ja avatuks jäänud kohad olid ainsad, kus tasahilju ka eelmise vabariigi aegset kultuuri võimaluste piires väärtustada püüti. Tavaks oli tantsu kõrvale praadi süüa, ja kultuurimajades, kus kontserdil käidi, ei seistud lava ees, õlletops käes. Alkoholi pruugiti enamasti laua taga istudes.

Briti ajalehest leiab ka huvitavaid uusi fakte president Ilvese kohta, samuti väite, nagu nimetanuks läti ja leedu naised ta regionaalseks seksisümboliks. Ülalmainitud tsitaadid on võetud Ilvese kommentaarist tänapäeva Eesti majanduse kohta, millest Kitman kirjutas nii:

"Tema populaarsus on osalt põhjustatud Eesti majanduse tervisest pakatavast seisust kogu ülemaailmse majanduslanguse kestel – selle aasta teises kvartalis kasvas sisemajanduse kogutoodang 8,8%. Ilvese sõnul johtub see ettevaatlikust kursist, millest tema maa on viimastel aastatel kinni pidanud, piirates kulutusi ja hoides laenamist vaos. Ta nendib ka möödapääsmatut kasvu, mis kaasnes üleminekuga turumajandusele."

Kuigi paljudele võib tunduda, et Ilves näitas end taas kord Eesti elust kaugel seisvana, selgitab presidendi pressišeff Toomas Sildam, et viimases intervjuus ajalehele Helsingin Sanomat ütles president: "Suur osa minu huumorist põhineb keelel, inimesed ei saa tihtipeale mu naljadest aru."

Veel on Ilves tunnistanud: "Kahjuks esitan pidevalt iroonilisi seisukohavõtte, mida inimesed mõistavad valesti. Poliitikule on see eriti ohtlik, sest ajakirjanikud võtavad neid sõna-sõnalt." President lisas, et Eestis kasutatakse irooniat palju rohkem kui üheski teises kultuuris, mida ta tunneb.

(Õhtuleht)

Vaata lisaks: President Ilves: Vene ajal polnud Eestis isegi restorane, Millisena mäletad nõukaaegseid restorane?, VASTUKAJA / Kui vähe president meist teab!, Kõrtsimelu pakub rikkalikku loomeainet

Soomlased kasutavad võitluses eestlasi

Soome õlle- ja karastusjookide liit laskis trükkida õllepudeli etiketi tekstiga «Mida rohkem soomlased joovad, seda rohkem eestlane rõõmustab».

Soome õlletootjaid ühendav liit on mures maksuotsuste pärast, mille tõttu eelistab osa põhjanaabreid õlut osta välismaalt. Liidu tellitud uuringu andmetel tuuakse Soome aastas sisse 300 miljoni euro eest alkoholi. Kuigi otseselt tegeleb õlle tootmisega paartuhat inimest, annab kodumaine õlletööstus tööd kaudselt 15 000 inimesele. Kümnel protsendil Soome põldudest kasvatatakse õlleotra.

«Õlut saab välismaalt tuua, töökohti aga mitte,» rõhutab põhjanaabrite õlletootjate liit. Liitu kuuluvad Hartwall, Nokian Panimo, Olvi ja Sinebrychoff.

(Postimees)

Vaata lisaks: Soomlaste viinaralli tegi äkkpidurduse, Alkoholiaktsiisi tõus tõstab Soomes hinda, Maksutõus toob Eestisse alkoturiste juurde, Mis juhtub laevaga Tallinna saabuva soomlasega?, Soomlastel seostus Saaremaaga 64 sõna, Soome lastekaitseliit peidaks alkoholi

7.11.11

Saku Pühadeporter 2011

Saku Porter on ainulaadse tummise maitsega tume kange õlu, mille pruulimisel on kasutatud heledaid-, karamell- ja kohvilinnaseid. Porteri juured ulatuvad sajandite taha Iiri- ja Inglismaale, kus õlu sai oma nime sadamatööliste järgi, kelle lemmikmärjuke see jook oli.

Saku Porter sobib hästi nautimiseks pikkadel ja pimedatel talveõhtutel kaminatule paistel, see õlu annab hästi sooja ka aasta kõige külmemal ajal.

Porter on olnud traditsiooniliseks ehteks jõululaual tugevamate praadide ja roogade kõrval. Vähem teada on fakt, et porter tüüpi õlu sobib ideaalselt ka magustoitude juurde, eriti just šokolaadi sisaldavate hõrgutiste kõrvale.

Saku Pühadeporter on Saku õllemeistrite 2011. aasta eripruul, mis sobib uhkeks ehteks igale pidulauale.

Traditsiooniline jõuluõlu!

Kangus 6,9%, soovitatav serveerimistemperatuur 12-14 kraadi.

(Saku Õlletehas)

Vaata lisaks: Saku Õlletehas, Jõulukauba tootmine käib täie hooga, Millised on maitsvamad jõulutooted?, A. Le Coq toob turule šokolaadiporteri

Vaata, millised on maitsvamad jõulutooted

Tallinna toidumessil paluti külastajatel kolme päeva jooksul maitsta pimetesti meetodil jõulusööke ja -jooke ning valida nende seast parimad.

Jõulutooteid tuli hinnata eri kategooriate kaupa ning viiepallisüsteemis. Hindama pidi nii lõhna, välimust, tekstuuri kui ka maitset.

Jõulupraadidest valisid messikülastajad 2011. aasta parimaks Rannarootsi ahjuprae lõigud punases kastmes, verivorstidest Saaremaa miniverivorstikesed ning parimaks hõõgveiniks Taarapõllu talu alkoholivaba mustasõstra-mustika glögi. Samuti pidi hindeid andma jõuluvorstidele, pasteetidele, sültidele, leibadele, piparkookidele ja õlledele.

Valikud pimesi

Messi peasaali uksest sisse astudes jäi kohe paremasse nurka valgete linadega kaetud laudade ala, kuhu külastajad jõulutoodete mekkimiseks istuma paluti. Kolme päeva jooksul käis maitsmislaudade tagant läbi lausa 2233 inimest.

Kui näiteks jõululeibadest ja piparkookidest sai maitsta vaid kolme varianti, siis jõulupraadide puhul toodi lauale lausa 11 lihatükki. Verivorste oli valikus kaheksa ja hõõgveine näiteks seitse.

Parima jõulutoote konkursi korraldaja Merike Tõrva sõnul valiti parim välja kõigi omaduste kokkuvõttes, mitte ainult maitse järgi.

Huvitav oli, et näiteks veini puhul võis välimus ja hõng olla äärmiselt meeldiv, ent maitse ei pruukinud vastata ootustele. Samas oli ka tooteid, mis maitsesid niisama hästi, kui lõhnasid.

Verivorste hinnanud Tartu ettevõtlike daamide assotsiatsiooni tegevjuhi Mirjam Kippasto sõnul leidis tema kaheksa vorsti seast pärast kõigi nuusutamist enda lemmiku – Saaremaa miniverivorstikese – kohe üles.

«Väga huvitava lõhnaga ja väga hea maitse. Esimese lõhna järgi tundsin, et see on minu vorst,» nentis ta ning lisas, et sööke hinnates võttis ta selleks spetsiaalselt aega, et nautida ja rahulikult keskenduda.

Kuigi Kippasto pole oma sõnul kõige suurem õllesõber, proovis ta siiski ära ka jõulupruulid, leides nendegi seast oma lemmiku.

Nagu paljud teisedki, soovis ka Kippasto pärast hindamist teada, milline toode see tema lemmik siis tegelikult on – lauale toodud vorstikeste, leibade ja liha kõrvale oli ju kirjutatud vaid konkursil osalemise number. Paraku ei võimaldanud võistluse korraldamise pimesüsteem ühelegi maitsjale tooteid reeta. Oleks ju isegi hea meelega hiljem poest oma lemmikuid otsinud.

Vähe leibasid

Üllatuslik oli parima jõulutoote valimisel ka see, et pagaritoodete, eriti just leibade kategoorias oli esindatud äärmiselt vähe tooteid – jõululeibu oli näiteks vaid kolm, samuti piparkooke. Arvestades eestlaste leivatraditsioone, oleks tegelikult oodanud palju suuremat leivavalikut.

Kokku võistles konkursil 39 lihatoodet, 12 pagaritoodet, seitse hõõgveini ja kolm õlut. Korraldajate eesmärgiks oli saada igas toidukategoorias hindama ligikaudu 150 inimest ja alkoholide puhul vähemalt 200 inimest.

Üldkokkuvõttes maitses aga jõulutooteid 2233 inimest. Lihatooteid hindas 955, pagaritooteid 796, hõõgveini 238 ja õlut 244 külastajat.

Möödunud aastal valiti parimateks jõulutoodeteks teiste hulgas näiteks Uvicu ahjupraad koorekastmes, Rannarootsi päkapikuvorst peekoniga lambasooles ja Viru Õlu jäägriõlu.

2011. aasta parimad jõulutooted
• Jõulupraad: Rannarootsi ahjuprae lõigud punases kastmes (lihatööstus Maag)
• Verivorst: Saaremaa miniverivorstikesed (Saaremaa lihatööstus)
• Jõuluvorst: Alpi vorstikesed (Nõo lihatööstus)
• Sült: Saaremaa linnulihasült (Saaremaa lihatööstus)
• Pasteet: E-vaba maksapasteet (Oskar)
• Lihaüllatus: Põdra ja hirvelihaga täissuitsuvorst (Nõo lihatööstus)
• Jõululeib: Fazeri jõululeib
• Õlu: Saku Mõdu jõulupruul (Saku õlletehas)
• Hõõgvein: Mustasõstra-mustika glögi (alkoholivaba) (Taarapõllu talu)
• Piparkook: Kodused piparkoogid (Marmiton)
• Keeks: Šokolaadikeeks (Euroleib)
• Pagariüllatus: Suvine piparkook (Marmiton)

Allikas: Merike Tõrv / Tallinna toidumess

(Postimees)

Vaata lisaks: Jõulukauba tootmine käib täie hooga, Uus toode: rukkiverivorst, Mõdu lõi Cannes'i filmifestivalil laineid, Saku hakkas meemaitselist mõdu tegema

Kui suur peaks olema turisti päevaraha?

Turisti jaoks on päevaraha küsimus reisi eelarvet tehes äärmiselt oluline. Portaali priceoftravel.com koostatud Backpacker Index 2011 annab orientiiri, kui palju võib Euroopa erinevaid linnu külastades säästlikul reisisellil raha vaja minna.

Indeksi arvutamisel võeti arvesse odavas hostelis ööbimise, ühistranspordi (2 piletit), vaatamisväärsuste külastamise (2 pääset), toidu (3 toidukorda) ja napsu (3 klaasi õlut või veini) hindasid.

Päevaraha säästliku turisti jaoks (odavamast kallimaks)

  1. Sofia, Bulgaaria – 15,49 eurot
  2. Krakow, Poola – 18,08 eurot
  3. Bukarest, Rumeenia – 20,81 eurot
  4. Budapest, Ungari – 22,78
  5. Istanbul, Türgi – 24,89 eurot
  6. Varssavi, Poola – 26 eurot
  7. Peterburi, Venemaa – 28,85 eurot
  8. Praha, Tšehhi – 30,27 eurot
  9. Zagreb, Horvaatia – 31,73 eurot
  10. Moskva, Venemaa – 34,02 eurot
  11. Tallinn, Eesti – 39,22 eurot
  12. Brugge, Belgia – 41 eurot
  13. Lissabon, Portugal – 41,50 eurot
  14. Berliin, Saksamaa – 43,80 eurot
  15. Dubrovnik, Horvaatia – 44,26 eurot
  16. London, Inglismaa – 44,45 eurot
  17. Ateena, Kreeka – 45,30 eurot
  18. Firenze, Itaalia – 47,10 eurot
  19. Madrid, Hispaania – 47,70 eurot
  20. Edinburgh, Šotimaa – 49,69 eurot

33. Helsingi, Soome – 61,20 eurot; 38. Stockholm, Rootsi – 69,57 eurot; 39. Oslo, Norra – 77,19 eurot; 40. Zürich, Šveits – 95,04 eurot

(Postimees)

Rhodose vaikelu

... Sularaha, palun!

Lihtsad õlle- ja kokteilibaarid, kus omanikud pole taibanud või pugerik koht võimaldanud seinasuuruseid LED-ekraane üles panna, on samamoodi pimedad ja hüljatud. Hooajakunded suunduvad küla suurimasse spordibaari, kus lisaks hiidekraanile plingivad plasmatelerid igas nurgas, võimaldades eri rahvusest fännidel vaadata meelepäraseid spordiülekandeid, milleta nad oma elu ette ei kujuta.

Punti kogunenud mehed tellivad tundide jooksul ikka mõned joogid – väike õlu viis eurot –, ent krediitkaardiga maksta ei saa, olgu summad arve sulgemishetkel millised tahes. Sularahaeelistust võis kogeda teisteski kohtades – olgu Rhodose keskuses või magistraali-äärsetes poodides, kus mõneteist eurost ostu või arvet kaupmees kaardiga maksta ei lasknud, kurtes, kuis pank liiga suure protsendi endale kahmab ja tema kannatajaks jääb ...

(lüh. Postimees)

Vaata lisaks: Väike rikas Eesti, Riia on taskukohane, Vaata, palju maksab toit Norras, Kreeta - tuulte ja põnevate müütide maa, Sitsiilias saab odavalt süüa, Hinnad Fääri saartel

3.11.11

Tartu firma lõi suhtleva baarileti

Hiljuti Tartu teadusparki kolinud tehnoloogiafirma Surface Labs International (SLI) sai valmis interaktiivse puutetundliku baarileti, mille pind näeb välja justkui suur iPad ja mis oskab inimesega puudutuste kaudu suhelda.

Näiteks saab klient baarileti ekraanil menüüd lehitseda, vaadata pilte ja videoid menüüs pakutavast ning tellimuse sealsamas sõrmepuudutusega esitada.

Kui baarmen joogi letile asetab ja laual on veel teinegi sama jook, võivad joogiklaasid omavahel näiliste laserkiirtega suhtlema hakata, või kui laual on üksik klaas, lendavad selle ümber liblikad, tekivad lained või muud kujundid.

«Võimalusi on tohutult, kuidas seda programmeerida,» nentis Surface Labs Internationali juht Raul Sõmer. Kuigi firma sai äsja valmis baarileti, ei ole nende tooteks baarilett, vaid laiemalt tehnoloogia, mis suudab iga pinna – olgu selleks baar, laud, tool või sein – interaktiivseks muuta.

Puutetundliku baarileti loomiseks kasutas firma mitut puudutamist ühel ajal võimaldavat multitouch-tehnoloogiat, mille tegi rohkem tuntuks Apple 2007. aastal, kui tuli müügile esimene iPhone.

«Sama tehnoloogiat kasutame ka meie, kuid arendame ja täiendame seda. Pakume erilahendusi, kasutame kõige uuemaid komponente ja loome võimalikult mugava kasutajakogemuse,» rääkis ta ...

Loe tervet artiklit siit

(lüh. Tartu Postimees)

Vaata lisaks:
Rakendus leiab parima hinnaga pubi
Mobiilne ettekandja Ordimo
Baari paigutati uriiniga juhitavad videomängud
Õlleautomaatide ümbruses Wi-Fi leviala

1.11.11

A. Le Coq toob turule šokolaadiporteri

A. Le Coq toob sel nädalal turule spetsiaalselt jõuluajaks pruulitud šokolaadimaitselise õlle Chocolate Porter. Uue eripruuli valmistamisel on kasutatud spetsiaalseid šokolaadilinnaseid, mis annavad õllele kergelt mõrkja tumeda šokolaadi maitse.

A. Le Coqi juhi Tarmo Noobi sõnul on Chocolate Porteri näol tegemist eriõllega, mille tugev tummine maitse ja tihe kreemjas vaht teevad sellest jõululauale sobiva õlle. “Jõulud on naudingute aeg, mil ikka soovitakse proovida erilisi maitseid. Usun, et Chocolate Porteri kergelt mõrkjas šokolaadine maitse sobib hästi kokku traditsiooniliste eesti jõulutoitudega,” lisas ta.

Eesti ainus õllesommeljee Kristjan Peäske soovitab juua Chocolate Porterit toatemperatuuril spetsiaalsest ülevalt kitsenevast pokaalist, mis tagab õlle täidlase maitse ja aroomi parema levimise maitsemeelteni. Chocolate Porteri alkoholisisalduseks on 6,9% ja on pakendatud 0,5 l klaaspudelisse ja 4-pakki.

(EBG)

Vaata lisaks:
Jõulukauba tootmine käib täie hooga
Õllesommeljee edendab kultuuri
A. Le Coq