Kõrtsimelu pakub rikkalikult loomeainet

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Vikerkaar on avaldanud ühes tänavusuvises numbris tartlasest kirjaniku ja filmimehe Mart Kivastiku lühijutu. Selle pealkiri tuleb meie väljaande laia lugejaskonda arvestades kirjutada siinkohal punktiiriga – «Gunn, Gunn, vana m...!».

Jutus õpetab vana kogenud baarimees Gunn oma noorele algajale kolleegile Haimurile, kuidas suhelda januste kundedega, et olla baarileti taga edukas. Tema näpunäited on justkui elust võetud, baarimehe mõttelaad tundub väga usutav.

Samamoodi eluliselt tõepärased tunduvad Kivastiku senise loomingu need jutud ja esseed, mille peategelaste ümber käib kõrtsimelu. Neid lugedes ei ole kahtlustki: kirjanik on selles valdkonnas justkui kodus.

Paratamatult tekib mõte, et Kivastik on nii oma värskeimas avaldatud lühijutus kui ka varasemas proosaloomingus saanud ainest Tartu sööma- ja joomakohtadest ning ühtlasi jäädvustanud nende populaarsuse tõusud-langused. See ongi siinse kirjandusliku vaatluse üks hüpoteese.

Heitlikus ajas

Meie heitlik aeg avaldab mõju ühtviisi inimestele ja ettevõtetele. Nõukogudeaegne stabiilsus lubas näiteks õllerestoranil Humal ehk Õlletarel – nimetati ka lihtsalt õllekaks – tegutseda mitu kümnendit, kuni see 1990. aastate teisel poolel uksed sulges. Pärast hotell Londoni valmimist on samades ruumides restoran Entri.

Humalas mõnusaid tunde sangast kinni hoides veetnud Kivastik on hiljem ilmutanud end mitmes Tartu kohvikus ja baaris. Põhiliselt on ta neid vahetanud seepärast, et need on lakanud olemast või on nende stammkunded leidnud meelepärasema koha. Kirjanduslikuks uurimuseks pakub huvi seegi, kuidas kajastub kohavahetus Kivastiku loomingus.

Kivastiku esimene raamat «Homme» ilmus aastal 1993 ehk sel ajal, kui Humala kõrvale oli tekkinud alkoholilembeseid asutusi nagu seeni niiskes ja soojas suvelõpumetsas. Raamatudebüüdis on muu hulgas jutt «Mehed», mis tähistab Kivastiku hüvastijättu selle populaarsust kaotanud õllerestoraniga.

«Mehed» manab väga täpselt ja mõjusalt lugeja vaimusilma ette nõukaaegse õlleõhkkonna koos terava uriinihaisu ja silmist vee välja võtva sigaretivinguga.

Sissepääsu tuleb uksel lunida. Õllekannud ehk sangad tassib lauda kelner Heiki ehk Eikats ja keerab maki põhja («muusika oli ikka parem kui see meeletu lällamine, mis peaaegu kõikidest laudadest kostis»). Vitka oksendab lauas oma jalale. Käbi tahab minna peldikusse, aga see on suletud ja ta oksendab ukse peale.

Kivastiku ja tema kunstnikest-luuletajatest sõprade teine lemmikkoht oli Püssirohukelder. See avati aastal 1982 kohviku-restoranina ja töötas sellisena aastani 1999 ning avati seejärel pärast restaureerimist õllerestoranina sügisel 2000.Kivastikule pakkus erilist pinget 1990. aastate keskpaiga Püssirohukelder.

Nõukaaegset Püssirohukeldrit meenutades on Kivastik portreteerinud autori kirjastusel aastal 2001 ilmunud esseekogumikus «Presidendi lapsed» teiste hulgas poeet Lembit Kurvitsat («Teine kuningas»). Kivastiku arvates ei jätnud Kurvitsat maha mõte, et ta on teine Juhan Liiv.

«Esimest korda nägin ma Kurvitsat Püssirohus, siis kui ta oli veel oma kolmanda naise mees. On inetu rääkida, aga millegipärast ei ole poeedid ise sama kaunid, kui on nende surematu luule. Kurvits nägi just selline näss välja, kellest võis juba kaugelt aimata luuletajat. Ta mökitas ja latsutas huuli, ta ajas purjus joga ja räuskas. Temast püüti eemale hoida.»

Vabaduse võit

Uue vabaduse võit Eestis tõi kaasa Illegaardi asutamise särtsaka Sirje Ginteri poolt. Tema džässiklubi hindasid kõige enam boheemlased. Kõrtsimeeleolus vabanesid nende keelepaelad ja ülemeelikus, pakkudes Kivastikule rikkalikult kirjanduslikku ainet.

Teiste hulgas ilmuvad «Presidendi laste» lugejate ette kirjanik Mati Unt, kunstnik Ago Teedema, luuletajad Lembit Kurvits ja Priidu Beier, lavastaja Kalev Kudu, muusik Jaak Tuksam.

Samas raamatus märgib autor seoses Illegaardiga ära ka linnaametnik Ivar Lõbu, üliõpilased Indrek Ude ja Anzori Barkalaja, endise spordimuuseumi töötaja Hannes Varblase, kunstimuuseumi teadusdirektori Enriko Talvistu, keraamik Maanus Mikkeli ja tema naise Merike Petersoni. Kõik purjus, lisab Kivastik.

Kui Sirje Ginteri asutus oli oma populaarsuse kaotanud, kerkis Kivastiku tähelepanu keskmesse Tartu kunstimuuseumi kohvik Vallikraavi tänavas. Aastast 1999 kandis see loomerahva hulgas hinnatud koht nime Viinahavva kuni lõpuni detsembris 2005. Muuseumi juhtkond soovis oma asutuse alumisele korrusele rahu ja vaikust.

Kivastiku jutuloomingus on Viinahavvast saanud Muuseum. Jutukogu «Kui sa mind ei armasta, ära mine ära» (autori kirjastatud, 2003) ilmus Viinahavva hiilgeajal, kogumik «Kurb raamat» (Väike Öömuusika, 2008) aga pärast selle koha kurba lõppu. Ei päästnud isegi kümned ja kümned toetusallkirjad.

Kultuurirahva uueks koondumiskohaks kujunes linnaraamatukogus aastast 1998 tegutsenud kohvik Vaikne Nurgake. Raamatukogu direktsiooni nõudmised viisid aga selleni, et Vaikne Nurgake pani 2010. aasta lõpus uksed kinni.

Vabaduse piiramine

Vabaduse piiramine algas Vaikses Nurgakeses ehk Nurgas juba varem, nii et see teema jõudis juba enne kohvikupidaja vahetust Kivastiku «Kurba raamatusse». Selle kogumiku jutus «The Rolling Stones» lähevad ropu suuga janused mehed Bach ja Mikk Nurka, kus neid ootab sõber Kräsu.

«Tegelikult ei maksa arvata, et raamatukogus vaid joomas käiakse. Kräsu oli sealt mitu raamatut laenanud ja Bach ka.

Bach mäletas seda raamatulaenutust millegipärast selgesti. Ta oli siis neljandas klassis.»

Veidi hiljem lisab kirjanik: «Muidu on Nurgas kõik hästi, ainult üks asi on ilgelt sitt – suitsetada võib alles alates kella seitsmest, enne seda ei. Raamatukogus arvatakse, et lugejatele suitsetamine ei meeldi.»

Põikamisi on Kivastik kogunud kirjutamiseks ainet ka Zavoodis, kuid võrreldes Vaikse Nurgakese ja Viinahavvaga märksa harvem.

Viimasel ajal kutsub ta kindlasse ringi kuuluvaid kultuuritegelasi enda juurde kirjandusmaja krüptis, kuid sel suvel on teda nähtud juba ka Rüütli tänavasse tekkinud veinibaaris Vein ja Vine.

Pärast linnaraamatukogu kohvikule uue omaniku leidmist tegutseb endise Vaikse Nurgakese asemel 1. septembrist kohvik Lutsu Juures. Sealgi on müügil veini ja kangemat kraami.
Millal Kivastik sinna jõuab ja kuidas see kajastub loomingus, näitab tulevik.

Ainet uurijatele

Oma värskeimas lühijutus «Gunn, Gunn, vana m...!» on Kivastik andnud ühele tegelasele nime Haimur. Omaaegse Viinahavva juhataja oli Haimur Jääger.

Muuseumi-nimelise kohviku baaridaam Ene («Täitsa mõnus mutt, vahepeal võtab ise ka. Vanasti töötas ta Volgas.») tegutseb jutus «Kuningas Oidipus» (kogumik «Kui sa mind ei armasta, ära mine ära»).
Muuseumi prototüübi Viinahavva leti taga askeldas Ene-Heljo Jääger alias Ema Ene.

Jutus «The Rolling Stones» («Kurb raamat») on Vaikse Nurgakese kohviku leti taga Keri. «Keri mängis vanasti kossu. Vist isegi Eesti noortekoondises. Mikk ulatus Kerile vaid kõhuni,» kirjutab Kivastik. Raamatukogu kohvikus teenindas enne selle uuele majandajale üleandmist Gerri Terasmees.

Need ja teised nimed Mart Kivastiku loomingus pakuvad ainet omaette kirjanduslikuks vaatluseks, miks aga mitte lausa magistri- või isegi doktoritööks.

(Postimees)