Kell 11 joome alati õlut (postitus nr. 500)

Postitus nr. 500
----------------------------------------------------------------------------------------------
Õlletehase pruulikoja ukse avamisel tervitab sisenejaid koos sooja tuulega magus leivane lõhn. Tee õllemeistri kabinetti viib läbi hiiglaslikke pesumasinaid meenutavate õlle virdekeedukateldega ruumi, kus on soe nagu botaanikaaias. Kuidas antakse eestlaste suurele lemmikule õllele just see õige maitse, seda käis Tartu Ekspress A. Le Coqi õllemeistri Lauri Lippingu töövarjuna vaatamas.

„Aeg läheb tehases väga kiiresti,“ räägib õllemeister Lauri Lipping, kelle tööpäev algab kirja saatmisega Soome linnasetootjale. Linnas õlle põhitoorainena peab olema maksimaalse kvaliteediga. Kui kvaliteedis on muutusi, teavitab õllemeister sellest kohe tootjat, et tagada stabiilsus.

„Vilja hind on praegu kõrge,“ tõdeb Lipping, kelle postkastis käib kaks korda nädalas newsletter maailmaturu viljahindadega. Näiteks tonn õlleotra koos töötlemiskuludega maksab 245 eurot, olles tavalisest söödaodrast ligi neljandiku võrra kallim. Sellele lisandub pea sama suur töötlemiskulu.

„Kell 11 joome alati õlut“

„Näed, praegu hakatakse Diselit tegema“, osutab Lipping arvutiekraanile. Pärast hommikust meilide lugemise rutiini jätkab õllemeister oma tööpäeva viimaste kvaliteedikontrolli tulemuste ja villimisplaanide ülevaatamisega – arvutiekraanitäis värvilisi jooni ja tulukesi, mis kõik tähistavad erinevate filtreerimisprotsesside ja villimisliinide tööd. „Siit on näha, kui palju õlut [liinil] ees on,“ selgitab ta. Kontrollimise hetkeks oli filtreeritud 50 tuhat liitrit Aleksandri õlut.

Iga päev kell 11 juuakse tehases õlut. Esmalt maitsevad kõik degusteerimisele kogunenud kitlis töötajad omaette pimesi kanguse kasvamise järjekorras nummerdatud topsikestest villitud õlut ning täidavad maitseelamuste kirjeldamiseks ankeedi. Degusteerides ollakse tasa, ruum on neutraalselt hele ja lauad on eraldatud pisikeste seinadega nagu pangas. Seesugune privaatsus on oluline kõikvõimalike maitsemeeli ärritavate kõrvalmõjude minimeerimiseks.

FiIltreeritud õlle maitsmise järel koguneb ekspertkomisjon laua ümber ning üheskoos proovitakse n-ö keldriõlut, mis on värskelt kääritatud. „Viie palli süsteemis hinnatakse sordile vastavust,“ selgitab Lipping mulle. Kõik kõrvalekalded normist märgitakse ankeedile, kust leiab põnevaid omadussõnu nagu „kanalisatsioonilaadne“, „sibulalaadne“, „karamellilaadne“ või „lillelaadne“. Seesugune terminoloogia on meeskonnal aja jooksul välja kujunenud ning iga sõna defineerib tegelikult kokkuleppelisi maitsenüansse, et selgitada partii eripärad. Minu külastuspäeval tuvastas nõukogu parasjagu maitstaval Bocki õllel meelaadsuse. „Liiga alasti magus,“ kõlab komisjoni seast.

Õllemeister soovitab

Lippingu isiklik lemmik on Pils. „Õllemeister sai selle kallal realiseerida oma sisemist loomisvajadust, see on väga traditsiooniline ja täidlane õlu,“ kiidab Lipping. Meister arvab enesekindlalt, et teeks küll pimesi kindlaks kõik A. Le Coqi õlled, kuid nendib, et tehases pole ammu seesugust arvamismängu tehtud.

Vahel toovad inimesed õlletehase väravasse näiteks nelipaki, millest nad on ühe ära joonud, kuid maitse ei meeldinud, räägib Lipping rahulolematutest tarbijatest. „Siis me võrdleme pimesi teiste partiidega.“ Tavaliselt tulenevad maitseerinevused siiski mitte partii veast vaid inimeste enda emotsioonidest. Õllejooja maitsemeeli mõjutavad kõik – ilm, tuju ja väsimus, räägib Lipping.

Otse koolipingist õlut keetma

Lauri Lipping sattus õlletehasesse kuulutuse peale tööle üheksa aasta eest ülikooli ajal, kui ta veel kolmandal kursusel keemiat õppis. Oma esimesest tööintervjuust Lipping suurt ei mäleta. „Panin koolikoti personalijuhi kabinetis maha, järgmine kaader meenub õlletehase väravast väljumisest.“ Kuuajase vaikusperioodi järel helistas Lipping ise tehasesse tagasi ning saigi lõpuks tööle õllemeistri abina.

Mõned aastad hiljem läks ta õppima juba aastasele kursusele Saksamaale õllemeistrite kooli. Praegu annab doktorikraadiga õllemeister ise Tartu Ülikooli keemiatudengitele õllepruulimiskursust.

Ennelõunase õllejoomise järel suundub Lipping tehasesse pedantsele hügieenireidile, ajades oma nimetissõrme iga nurga, nupu ja poldi taha. Vahepeal pistab rinda ka süsihappegaasimasinaga, mis ei taha sugugi õllesse stabiilselt õiges koguses gaasi lasta.

Tööpäeva lõppu jääb päeva igavaim osa ehk uue nädala pruulimise planeerimine. Õllemeister istub arvuti taga, vaatab üle tootmistellimused ning mõtleb, kui palju on vaja nende täitmiseks õlut keeta ning materjale tellida. Seejärel koostab Lipping keeduplaani. Pudelisse jõuab õlu kahe ja poole nädalaga, aastas kokku 65 miljonit liitrit.

(Tartu Ekspress)

Vaata lisaks: Fotod, Lühiekskursioon õlletehasesse