"Nagu ülejäänud Ida-Euroopas, polnud siin kommunismi ajal teenindussektorit ollagi. Restorane ei olnud. Valikut polnud," kirjeldab president Ilves Briti ajalehe The Guardian loos eelmist riigikorda. Legendaarne Tartu kelner ja etiketiõpetaja aga ütlevad restoranide kohta risti vastupidi, ja nendega soostub ilmselt suurem osa inimestest, kes erinevalt Ilvesest tollal Eestis elasid. "Põhimõtteliselt oli sul juuksla nr 347. Nii et see pidi muutuma," räägib Toomas Hendrik Ilves oma kooliaegse tuttava Jamie Kitmani kirja pandud leheloos, mille tegemiseks ajakirjanik presidendiga Ärma talus jutlemas käis.
Endine Tartu kelner Heiki, legendaarne nagu ka tema kunagine töökoht Humala õllerestoran, mida ehk tänapäeva pubiga võrrelda võiks, ei nõustu Ilvese väitega, et nõukogude ajal Eestis restorane polnud. Pigem on ta nõus Taaralinnas elava etiketiõpetaja Helenega, kes kinnitab: "Restoran oli sisuliselt ainus osa teenindussektorist, kus oli valikut ja kus oli kõike saada."
Restorane varustati toitlustustrusti kaudu spetsiaalsest restoranide laost – sealne valik oli Heiki sõnul mitu korda suurem kui kaupluste või teiste toitlustusasutuste tarbeks mõeldud ladudes.
"Praegu on tehisliha, siis oli naturaalne, hoopis teise maitsega. Kunagi polnud puudust, kunagi polnud nii, et ei oleks praadi pakkuda olnud," mäletab Heiki. Aga eri rahvaste toite tõesti polnud. Kui, siis ehk Tallinnas oli mõnes kohas kergelt tunda mõne vennasvabariigi kultuuri.
Toonased eliitrestoranid olid Tartus Heiki sõnul Kaunas (praegune Atlantise ööklubi) ja tarbijate kooperatiivile allunud Tarvas (seda enam pole). Lisaks olid veel Volga, mis tegutseb tänini sama nime all, nüüdne turistimagnet Püssirohukelder ja Kaseke, mida samuti enam pole.
"Restorani kvaliteeti hinnati selle järgi, kes teeb kõige paremat seljankat. Kõige paremad olidki Tarvases ja Kaunases – kui lusika sisse panid, jäi püsti," räägib Heiki. Toidu olemus sõltus juhataja nõudmistest: "Kas taheti käivet ja kasumit saada, või nagu Volga restorani juhataja, kes ajas kvaliteeti taga."
Reaalset konkurentsi mäletab ka Helene, kelle sõnul pöörati tähelepanu nii toidu väljanägemisele kui ka maitsele. Luges seegi, kas koht on uus või juba vanem. Tõsi, tema käis restoranis pigem varasemal kellaajal, kuigi õhtune programm olnud tihti küllalt kultuurne – kavad olid teatri omadest muidugi märksa kergema sisuga, ent neid esitasid näiteks Vanemuse baleriinidki.
"Ükskõik, mis sa tegid, nagunii oli kohtade puudus ja inimesed nagunii tulid," räägib Heiki, miks konkurents kvaliteetsemat programmi ja paremat toitu ei toonud. "Peaasi, et õhtul sisse said, siis olid tantsud, tüdrukud, ka viinapuudust polnud kunagi."
Heiki ei proovigi salata, et kelneritöö, mille eest ametlik palk oli sama suur nagu koristajal, oli tegelikult väga tulus, aga viisakalt tuli kliendiga käituda ka siis.
Helene arvates oli nõukaajal restoranikultuur täiesti olemas, kusjuures pärast sõda alles ja avatuks jäänud kohad olid ainsad, kus tasahilju ka eelmise vabariigi aegset kultuuri võimaluste piires väärtustada püüti. Tavaks oli tantsu kõrvale praadi süüa, ja kultuurimajades, kus kontserdil käidi, ei seistud lava ees, õlletops käes. Alkoholi pruugiti enamasti laua taga istudes.
Briti ajalehest leiab ka huvitavaid uusi fakte president Ilvese kohta, samuti väite, nagu nimetanuks läti ja leedu naised ta regionaalseks seksisümboliks. Ülalmainitud tsitaadid on võetud Ilvese kommentaarist tänapäeva Eesti majanduse kohta, millest Kitman kirjutas nii:
"Tema populaarsus on osalt põhjustatud Eesti majanduse tervisest pakatavast seisust kogu ülemaailmse majanduslanguse kestel – selle aasta teises kvartalis kasvas sisemajanduse kogutoodang 8,8%. Ilvese sõnul johtub see ettevaatlikust kursist, millest tema maa on viimastel aastatel kinni pidanud, piirates kulutusi ja hoides laenamist vaos. Ta nendib ka möödapääsmatut kasvu, mis kaasnes üleminekuga turumajandusele."
Kuigi paljudele võib tunduda, et Ilves näitas end taas kord Eesti elust kaugel seisvana, selgitab presidendi pressišeff Toomas Sildam, et viimases intervjuus ajalehele Helsingin Sanomat ütles president: "Suur osa minu huumorist põhineb keelel, inimesed ei saa tihtipeale mu naljadest aru."
Veel on Ilves tunnistanud: "Kahjuks esitan pidevalt iroonilisi seisukohavõtte, mida inimesed mõistavad valesti. Poliitikule on see eriti ohtlik, sest ajakirjanikud võtavad neid sõna-sõnalt." President lisas, et Eestis kasutatakse irooniat palju rohkem kui üheski teises kultuuris, mida ta tunneb.
(Õhtuleht)
Vaata lisaks: President Ilves: Vene ajal polnud Eestis isegi restorane, Millisena mäletad nõukaaegseid restorane?, VASTUKAJA / Kui vähe president meist teab!, Kõrtsimelu pakub rikkalikku loomeainet
No comments:
Post a Comment