Taasiseseisvumise-järgsel ajal toidupoodides kordades kasvanud kaubavalik pole suutnud aastakümnetetaguseid “vanu häid” tooteid lettidelt välja suruda.

Ma ei ole õllejooja. Juba üle 20 aasta. Mu esimene ja viimane pudel õlut kandis nime Žiguli ja tuli Pärnu õlletehasest.

Tol ajal toodeti pastöriseerimata ehk elusat õlut, mille realiseerimispäevi võis lugeda ühe käe sõrmedel.

Ju oli pudel, mis vanematel poistel õnnestus hankida ja mille mina nende seltsis tühjendasin, selle piiri ületanud. Igal juhul sain sellise toidumürgituse, et vaakusin kaks päeva hinge.

Nüüd poes käies möödusin juhuslikult õlleriiulist, ja mis sealt vastu vaatas!? Žiguli õlu! Pruunis klaaspudelis ja restrostiilis sildiga, valmistajaks Viru Õlu.

Kas tõesti sama kraam?

Ei, ettevõtte turundusjuht Piret Sauter kinnitab, et praegune tehnoloogia tagab palju parema kvaliteedi ...

(lüh. Maaleht)

Vaata lisaks: Taasiseseisvus tootenimedes, Viru Õlu, Lühjdalt ja..., Õllest, toidust ja serveerimisest