Kommentaar
Cardo Remmel
Saku õlletehase juht 1989–2005
1991. aasta oli õlletehase erastamise aasta. Minu peamine ülesanne oli tehast elus hoida, et see üldse töötada saaks. Kõike oli väga raske saada, hinnasiltidest pudeliteni välja.
Kõige kriitilisem koht oli varuosad, ilma nendeta poleks saanud seadmeid remontida ja tehas oleks seisma jäänud. Meil olid tollal Tšehhi seadmed, aga nende varustuskanal oli katkenud. Nii sõitsingi mööda Ukrainat ja Valgevenet ringi ning otsisin lume alt ja kõrrepõldudelt, kas leiab midagi sobivat varuosadeks. Ostuosakonnas oli meil kümme inimest, müügiosakonnas kaks-kolm.
Mõne aasta möödudes oli asi vastupidi: ostuosakonnas kaks-kolm, müügiosakonnas 20–30. Tuleb tunnistada, et eks seetõttu polnud ka võimalust õlle kvaliteedile tähelepanu pöörata, ja ütleme ausalt, tihti tuli seda kvaliteeti häbeneda.
Loe artiklit siit
(lüh. Postimees)
Eesti oli vabaduse raja alguses segaduses ja pankrotis banaanivabariik
1990.–1991. aastal olid Eesti peamised kaubanduspartnerid NSV Liidu vabariigid. Statistika näitas nendel aastatel kaubavahetuse pea kahekordset kasvu, mida aga võib kanda hüperinflatsiooni arvele. Eesti eksportis peamiselt tekstiili ja tekstiilitooteid. Kõikide peamiste toodete valmistamine kukkus iseseisvumise ajal lausa kivina. Kui 1990. aastal toodeti riiet üle 213 miljoni ruutmeetri, siis 1993. aastaks oli see langenud ligi 62 miljonile ruutmeetrile. Tsemendi ja aknaklaasi tootmine vähenes kaks korda. Kriisile pidas vastu üksnes kannelde tootmine.
Õlletootmine vähenes samadel võrdlusaastatel samuti kaks korda. Saku õlletehas sõlmis 1991. aasta suvel Rootsi Procordia Beveragesiga ühisettevõtte loomise protokolli. Kõlas lubadus, et keskkonda reostavasse alumiiniumpurki õlut villima ei hakata.
(lüh. Eesti Päevaleht)
Loe artiklit siit
Vaata lisaks:
14 kasti õlut kadus 40 sekundiga
Iga inimene algul jakobsoni ei näinudki
No comments:
Post a Comment