Õlle hind Tallinnas Raekoja platsil on teema, mida ükski endast lugupidav ajakirjandusväljaanne ei saa suveperioodil torkimata jätta. Kõige labasema stampõlle eest viis-kuus eurot koorida tundub meie palga- ja hinnataseme juures igasuguse terve mõistuse vastane.
Kaupmees lajatab selle peale muidugi vastu, et keskväljakud on kallid turistilõksud kõikjal maailmas ja keegi sinna minna ei käsi. Turism lööb Eestis rekordeid ning nagu pilk välikohvikutele näitab, leidub piisavalt külalisi, kel suuremast väljaminekust kahju pole. Mis mulje välismaalastele kohalikust röövelkapitalismist jääb, kohvikuomanikku ei huvita: küll tulevad uued kliendid peale ja autoliising tahab ometi maksmist.
Samas näitavad Raekoja platsi valitsevate ettevõtete majandustulemused, et ratsa rikkaks lihtsameelsete kulul siiski ei saa. Kaks suurima käibega keskväljaku restorane haldavat ettevõtet lõpetasid eelmise majandusaasta kahjumis.
Enda kinnitusel on kahjumi vältimiseks hindu ka pisut langetatud, ent pärismaalasele on kodulinna keskuses einestamine endiselt röögatult kallis.
Õlleklaasi taga istuvad turistid jäävad muidugi hindu kommenteerides euroopalikult viisakaks. Kuuldes, et mõnisada meetrit eemal saab samasuguse tavaõlle kaks korda odavamalt, vaid naerdakse ja kiidetakse vaadet. Selge see, et külas olles tuleb kohalikke tavasid ja hinnapoliitikat aktsepteerida, ja pealegi on lihtsalt ebameeldiv avalikult tunnistada, et oled võõras kohas kõvasti pügada saanud.
Iseküsimus on, kas selline kohtlemine tekitab soovi kunagi Tallinna tagasi tulla. Asi polegi ehk nii väga rahas kui tundes, et sinus nähakse vaid liikuvat rahakotti, kellele võimalikult suure raha eest kõrvalbaariga identsed õllekruus ja kotlet pähe määrida ning seejärel oma teed saata.
Üks välisreisi eesmärke on ju tutvuda kohalike inimeste ja õhkkonnaga, ent hirmkallisse reservuaari eraldatuna sellist võimalust ei tekigi. Tõsi, on avalik saladus, et paljud söögikohad pakuvad kohalikele klientidele odavamaid hindu, mistõttu kuuleb seal ka eesti keelt, ent selline poliitika vaid süvendab lõhet pärismaalaste ja turistide-lüpsilehmade vahel.
Kaks kuud tagasi Tallinnaga elanike arvult sama suurt Tšehhi linna Brnod külastades ei pidanud me end lüpstavate turistidena tundma ka keset vanalinna. Meid ei rabanud mitte ainult legendaarselt odav Tšehhi õlu, vaid kohalike suur hulk kõigil peatänavatel.
Näib uskumatu, kuid Euroopa südames leidub ikka veel riik, kus võib täiesti seaduslikult keset magistraali juua ja baaris suitsetada – tegeleda asjaga, mille meie võltsvagatsejad ammu kohatuks on tunnistanud. Ja seda nautisid nii kohalikud kui ka turistid.
(Postimees)
Vaata lisaks:
Raekoja platsil küündib õlle hind kuue euroni
Kaks keskväljaku giganti jäi mullu kahjumisse
No comments:
Post a Comment