Peagi möödub kolm kuud päevast, mil Eesti Vabariigis tuli käibele Euroopa ühisraha euro. Eelmisel aastal kuulutasid valitsus ja kaupmehed kui ühest suust, et üleminek kroonilt eurole hindu ei tõsta.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda muutis asja suisa ametlikuks, tulles välja ausa hinnastamise leppega, mille täitmist kontrollib Tarbijakaitseamet.
Soome tuttavad rääkisid teist juttu: üleminek eurole olevat tõstnud pea kõiki hindu, muutnud elu kallimaks ja andnud kaubitsejatele põhjuse igasuguseid numbreid ülespoole ümardada. Kellel oli õigus? Uurides hindu Tallinna kauplustes, restoranides ja turgudel, selgub, et mõlemal ja mitte kummalgi.
Hinnad on tõusnud, kuid taasalanud majanduskasvu tingimustes oleks see toimunud nii või naa. Samuti ei mäleta meid hinnatõusu eest hoiatanud soomlased ilmselt väga selgelt kõiki muid faktoreid, mis umbes samal ajal hindu mõjutada võisid.
Ka Soome tarbija ise oli hindade ülespoole ümardamises süüdi. Et mõista, miks, tuleb pöörata pilgud Iirimaa poole ja loota, et lahendame vähemalt selle olukorra pigem keltide kui põhjanaabrite kombel.
Euro - kellele kallim, kellele odavam
Enne üleminekut eurole oli Soomes käibel Soome mark ja Iirimaal Iiri nael. Üks Soome mark oli kuus korda väiksema väärtusega kui üks euro, kuid iirlaste jaoks oli üks euro väärt vaid 79 penni.
Ligi kümme aastat hiljem on hinnad Soomes endiselt suhteliselt ümmargused, kuid Iirimaal endiselt mitte.
Asi on selles, et enne rahareformi maksis üks rahaühik Soomes nii vähe, et arvutamise mugavus kaalus üles majandusliku tulu võimalikust hinnavahest. Iirimaal pole niisugust olukorda kunagi olnud ja seal ei näe inimesed mingit vajadust hindu ümardada.
Meie raha oli aga soomlaste omast veel kaks ja pool korda odavam, mistõttu tunduvad number nelja, number seitsme ja muude keeruliste numbritega lõppevad hinnad meile kentsakad ja tarbetud. Marga- ja krooni ajal poleks ühelgi jaekaupmehel tulnud pähe müüa mingit toodet 50 sendi asemel 47 sendi eest, aga täna on nende hindade vahe pool krooni.
Inimesed pole „kandiliste" hindadega harjunud. Kliendid ei oska viimastega arvutada ja ümardavad neid peas ikka igaks juhuks suuremaks. Esimesena hakkasid sellest kasu lõikama restoranipidajad.
Õlle ja DVD-de omahind mõistatuslikult kasvanud
Tallinnas on vähemalt kümme toitlustusasutust, kus pooleliitrine õlu maksis eelmisel aastal 35 krooni, aga nüüd maksab mitte 2,24 vaid 2,30 või 2,40 eurot. Kas õlle tootmine on viimase kahe kuu jooksul kümme protsenti kallimaks läinud? Või on oluliselt tõusnud inimeste ostujõud? Aus hinnastamine tõepoolest.
Mängufilm DVD-l, mis maksis vaid paar nädalat tagasi 6,33 eurot ehk 99 krooni, tuli mul lõppenud nädalavahetusel soetada juba 6,95 euro ehk 108 krooni ja 74 sendi eest. Mis asi peaks tänapäeval tõstma DVD hinda?
Rohkem Iirimaa moodi on olukord Stockmanni kaubamaja toiduosakonnas. Pealinna esinduskaupluses pole enam peaaegu üldse ümmargusi hindu - ei uues ega ka vanas rahas. Hinnad on vahepeal küll tõusnud, sest kroonides olid nad ju ümmargused, aga vähemalt annavad kahtede, kolmede ja kaheksatega lõppevad hinnasildid lootust, et hindu pole tõstetud niisama naljaviluks või sulaselgeks nöörimiseks.
Keskturul näib olevat endiselt käibel mullune hinnakiri. Enamiku toidukaupade hinnad lõppevad vanas vääringus nulli või viiega, mis lubab eeldada, et viimase kolme kuu jooksul pole hindu tõstetud, kuid samas võib olla tegu trikiga. Eks näis, mis juhtub hindadega suvel, kui kaupmeestel kaob kohustus neid kahes vääringus kuvada.
(Nelli Teataja)
No comments:
Post a Comment