Väiketootjad vallutavad varsti poed ja pubid?

Aprillist hakkas kehtima aktsiisiseaduse muudatus, mis muudab veini ja õlle väiketootjate elu veidi kergemaks.

Aastaid kurtsid veini ja õlle entusiastid, et nad teeksid ja müüksid hea meelega oma huvitavaid pisikesi partiisid õlut ja veini, kui seadused nii karmid poleks ja väikest tegijat ei koheldaks samuti kui hiidusid Livikot ja Saku Õlletehast näiteks.

Kaks põhilist komistuskivi, mis uue seadusega eest veeretatakse, on pädeva mõõtja tunnistuse nõue, mis oli väga kallis, ja kogus, mida väiketootjad ühes aastas toota tohivad. Väikesed õllemeistrid võivad nüüd aastas pruulida kuni 40 000 liitrit õlut ja veinitegijad valmistada kuni 15 000 liitrit veini. Selle koguse tegijaid loetakse niisiis veel väiketootjateks ja nad ei pea maksma tuhandeid eurosid mõõtjatunnistuse peale, vaid võivad ise oma toodangu mahu ja kanguse üle mõõta.

Ardi Kadanik, õllemeister ja tulevane õllekoja omanik: “Väga hea muidugi, et see seadusemuudatus nüüd lõpuks läbi läks. Aktsiisilao pidamise tingimused on endiselt väga karmid ja nõuavad tegijatelt päris suuri investeeringuid. Seepärast kohe hommepäev koduõlu poelettidele ei ilmu. Usun, et sügiseks tekib 5–10 väikeõlletootjat, kes suudavad oma koduõuele vajalike tingimustega aktsiisilao teha. Aga need, kes seda lõpuks suudavad, on siis ka tõesti tahtmist täis ja järelikult on neilt ka head õlut oodata. 40 000 liitrit õlut on see kogus, mille pealt on tegijal võimalik ära maksta kõik maksud ja luua endale kindel töökoht, mis talle ka sissetuleku kindlustab.”

Jaak Eensalu, viinamarjakasvanduse omanik ja veinimeister Otepäält: “Ma ei julgeks rohkemat sellest seadusest kohe esialgu tahtagi. Ega me, väikesed veinitegijad, saagi nõuda aktsiisivabastust. Las ta olla, maksame korralikult ära, riigitruud kodanikud ju.” Soodsa seaduse ootuses soetas Jaak juba aastaid tagasi kääritustünni ja viinamarjapurustaja, ehitas hoovile spetsiaalse veiniköögi. Aktsiisilao loomise nõuetega ta alles hakkab rinda pistma, sest kuna seni polnud lootustki ennast seaduslikuks veinitegijaks ja müüjaks registreerida, puudus ka vajadus ennast asjaga kurssi viia.

Päris nii siiski ei ole, et iga koduveini või -õlle tegija, kes on sahvris suure laari jooki valmis teinud, saab seda vabalt müüma hakata. Vaja on ennast arvele võtta majandustegevuse registris, hankida toidukäitlemisettevõtte tunnistus, seejärel registreerida aktsiisiladu. Veini peab laskma veterinaar- ja toidulaboris analüüsida ja seejärel tuleb see kanda riiklikku alkoholiregistrisse. Iga etapp nõuab teatavaid rahasummasid.

Muret, et pärast bürokraatia kadalippu ja õlle/veini pudelissevillimist kraam maha müümata jääb, ei pea aga head tegijad küll tundma. Ardi Kadaniku sõnul on juba praegu terve rida Tallinna söögikohti hakanud eestimaise “koduõlle” puudumisel Soome väiketootjate õlut sisse ostma, et oma klientidele huvitavamaid maitseelamusi pakkuda. Kodumaise õlle legaliseerimisel on ju loomulik, et endast lugupidava pubi joogimenüüs on ka meie oma õlled.

Omamaist marja- ja puuviljaveini ning ammugi siis päris siin kasvanud viinamarjaveini on mitmed peenemad restoranid ja vinoteegid ammu tahtnud müüki võtta. Ka hetkel vägagi menukad mahe-, öko- ja looduspoed on tahtnud müüa “Eesti oma veini”. Et eestlase alkoholitarvitamine nüüdsest hüppeliselt kasvab, ei ole aga tervisekaitse spetsialistidel siiski vaja karta. Ardi ja Jaak usuvad, et veini- ja õlleriiulid jagatakse lihtsalt ümber ja mõnigi varem importpudeli järele sirutunud käsi haarab tulevikus hoopis eestimaise joogi.

(Eesti Ekspress)

Vaata lisaks:
Pihtla taluõlu ja Jaagu taluvein lubati müügile
Koduõlut tehakse maitse pärast
Kas VTA lööb ökofestivalile hingekella?
Maaettevõtjad heitlevad euronormidega
Visa mees võitleb veinimüügi õiguse eest
Talunik soovib oma veini seaduslikult müüa
Kohilas võiks olla oma pruulikoda