Kõige üldisemas plaanis jagunevad õlled selle järgi, kuidas nad on kääritatud. Madalamal temperatuuril (8–12 kraadi) toimuva põhjakääritamise tulemusel valmib niinimetatud toores õlu, mis pärast kääritamist jääb laagerduma ning mille puhul lõpptulemuseks on lager-tüüpi õlu. Tuntuimad laagriõlled on kerged ja vahutavad pilsnerid ning kangemad bock’id. Enamik eestis müüdavatest õlledest on põhjakääritamismeetodil valmistatud.
Teine kääritamismeetod – pinnapärmiga kääritamine – toimub temperatuuril 15–25 kraadi ning on populaarseks saanud just Inglismaal, kus valmistatakse sel viisil ale-õllesid. Veel on sellisel meetodil valmistatud õlledest tuntud tugevama maitsega tumedad porterid ja stout’id ning peamiselt Austrias ja Saksamaal pruulitavad nisuõlled.
Pinnapärmiga kääritatakse ka nisuõllesid, mille nimetus tulebki sellest, et see on tehtud vähemalt 50% ulatuses nisulinnastest ja ülejäänud osa moodustavad odralinnased. Weißbier’i nime all tuntud nisuõllesid on nii heledaid kui ka tumedatest linnastest valmistatud tumedaid. Nisuõlledest võib leida ka nii pärmisisaldusega häguseid selitamata ja selgeid filtreeritud selitatud sorte. Tihtipeale võrreldakse nisuõlle maitset just koduõlle omaga.
Lisaks kääritusmeetodile, tulevad peamiste õllesortide erinevad variandid sellistest omadustest nagu kasutatavad toorained, kääritamisaeg, humalasisaldus ja õlle valmistamise piirkond. Nii valmivadki õlle erinevad alamsordid, nagu pinnapärmiga kääritatud kuiv stout, kreem või iiri punane ale ning põhjapärmiga kääritatud Müncheni hele.
Lisaks loetletud õllesortidele leidub iga jaotuse taga terve hulk keerulisi õllenimesid: põhjapärmiga kääritatud lager-tüüpi Dortmund’ist Maibock’ini ning ning pinnapärmiga kääritatud nisuõlledest Framboise’i, Lambic’u.
Kliki pildil, et seda suuremana näha!
(A. Le Coq)
Vaata lisaks:
Estonian Beer Guide (sõnastik)
Õlu oma mitmekesisuses
No comments:
Post a Comment