"Michael Jackson küsib Õllesummeril esinemise eest liiga palju raha," valgustas press telgitaguseid 1994. aastal, kui korraldati esimene mitmepäevane õllepidu – nüüdismõistes festival – ja kus oli ka esimest korda püsti 1200ruutmeetrine õlletelk. Jacksoni nimi oli aga festivali ühe peakorraldaja Riho Rõõmuse väike reklaamitrikk: ta tahtis Eestisse kutsuda tegelikult hoopis sama nime kandva maailma ühe tuntuma õlle- ja viskieksperdi (tema raamatuid on siingi liikvel), mitte lauljat Jackot, kes tõesti hiljem ka lauluväljakule jõudis.
Juba aastaid tagasi ennast Õllesummeri üritusest taandanud Riho Rõõmus istub oma lauluväljaku direktori kabinetis ja on väsinud moega. "Olen moraalselt väsinud," kommenteerib ta. Tõepoolest, tänavuse õllepeo kohale on korraga kerkinud ootamatult palju tumedaid pilvi.
"1994. aastal, esimesel tõelisel Õllesummeril, oli õlu prestiižne jook, praegu aga kahjuks mitte. Täna on selline hoiak, et õlu on parmujook, et vaid parm kuskil kuuri taga joob seda ning kõik õllega seonduv on juba ette madal ja labane," püüab Rõõmus leida põhjusi, miks praegu ürituse pihta nii palju mürginooli lendab. "Aga esimestel aastatel käis sellelt ürituselt läbi kogu ühiskonna eliit," nostalgitseb Rõõmus.
"Mul on meeles, kui paljud tulid esimesele festivalile skeptilise uudishimuga, et lähen ja vaatan, mis seal toimub. Aga tegelikult olid nad positiivselt üllatunud, kui hästi oli kõik korraldatud ja ka ajakirjandus polnud kogu ürituse vastu halvustav," ei saa ta jätta märkimata.
"Meeldiv üllatus oli see, et pidu õnnestus. Küllap ka tänu sellele, et meil oli suurürituste korraldamise kogemus. Nii et see läks pauguga käima. Oma osa mängis ka festivali nimi, mis tol ajal oli köitev ja intrigeeriv, millest nüüd aga on saanud vaidlusobjekt."
Mess ja õhtune rahvapidu
Tuleb vaid taunida iseenda vaimuvaesust, et jäin Õllesummeri variandi juurde, puistab nime ristiisa endale tuhka pähe. "Ühtpidi tingis seda seik, et olin sedavõrd suur Rock Summeri fänn, et sealt saigi võetud see summeri liide, ning kuna mul koos ansambliga Vanaviisi olid 1990. aastal sündinud just õllelaulud, tuli sealt sõna "õlu". Aga loomulikult oleks võinud rohkem analüüsida ja mõelda välja parema nime. Ei olnud seda analüüsivat tarkust, et Saksa õllefestivali nimi on Oktoberfest. Oleks siis pannud Suvepidu või Juulipidu! Võib-olla oleks paljud probleemid praegu olemata olnud," ohkab Rõõmus.
"Muidugi võib öelda, et suurte laevade sõitu on alati saatnud ..." jätab kunagine Õllesummeri peakorraldaja Riho Rõõmus tuntud ütlemise lõpuni välja ütlemata.
Nimi Õllesummer sündis tegelikult 1990. aastal, kui ansambel Vanaviisi korraldas üle-eestilise õllelaulude turnee, mis lõppes lauluväljakul.
1994. aasta 29. juunist 2. juulini kestnud Õllesummer toimus Eesti Näituste kompleksis koos sealsamas kõrval peetud laulu- ja tantsupeoga. Üritus jagunes tinglikult kaheks – messiks ja õhtuseks rahvapeoks. Neid aegu meenutades ütleb Rõõmus, et pea oli täis ambitsioone, tuhandeid ideid ja plaane, millest realiseerida suudeti esialgu ainult tühine osa. "Kõik olid täis ülisuurt entusiasmi, nagu paljude festivalide esimestel aastatel. Keegi ei lugenud veel väga raha ega mõõtnud oma aega ega energiat. Kusjuures hävimishirmu nagu ka eriti ei mäleta – need hirmud olid elus juba enne üle elatud."
Esimesel Õllesummeril 40 000 huvilist
Rõõmuse väitel nägi festivali ideoloogia algusest peale ette, et kui festivalile läheb kogu pere, siis nad ka lahkuvad sealt koos. "Idee oli algusest peale selline, et õllefestivali tohib (ja on mõtet) teha vaid siis, kui selle nõuded kultuurile on väga kõrged. Mitte et õllefestivalist saaks pidu, kuhu naised saadavad mehi nagu sõtta ja naine jääb koos lapsega koju nutma, et millisena ja mitme päeva pärast isa sealt ükskord saabub."
Rõõmuse sõnul peo ettevalmistamisega päris pükstest välja kargama ei pidanud. "Suur-ürituste kogemus oli meie tiimil olemas, kuigi samas pidi kogu aeg midagi organiseerima. Paljusid asju, nagu keemilisi WCsid või raadiosaatjaid polnud. Samas olid kõik väga leplikud. Ka artistid. Mingit superstaaritsemist tol ajal veel polnud.
Rõõmus meenutab, kui väga muretsesid Eesti Näituste esindajad, et õllepeo korraldajad nende sinise paviljoni katuse alla tahtsid kolida ja üldse Õllesummeri tegijate suutlikkuse pärast. "Et kas me ikka suudame pidutsevat massi juhtida ja vaos hoida. Et mis kahju see võib nende kompleksile teha. Aga ei juhtunudki midagi! Üks vilets WC-uks jäi vist ühe hinge külge ripakile," muigab Rõõmus.
"Veel mäletan, et turvamehed olid väga ranged ega lasknud mind kui peakorraldajat mingis kohas läbi, sest mul ei olnud parasjagu kaelakaarti kaasas. Turva ütles, et ta teab küll, kes ma olen, aga see ei loe. Raadiosaatjaid ja mobiile ju polnud. Nii pidingi tegema jubeda ringi, et jõuda vajalikku kohta."
Toonase peakorraldaja sõnul oli festivali õhkkond vaba ja sundimatu. "Ühiskond polnud veel jagunenud nii teravalt õigeteks ja valedeks, valgeteks ja mustadeks. Ka esimese ja teise Eesti teema ei lõhestanud inimesi nii väga. Inimesed olid hea peo eest tänulikud. Isegi press. Aga eks kõik tundub tagantjärele romantilisem," tunnistab Riho Rõõmus, kelle hinnangul sai esimesest Õllesummerist osa ligikaudu 40 000 inimest.
(Õhtuleht)
Vaata lisaks: Rõõmus: lauluväljak peaks olema kõigile avatud, Tarmo Tulva: lauluväljak - õllesummer - laulupidu, Saku: Õllesummer tekitab negatiivset eufooriat, Esimesele Õllesummerile sai 25 krooni eest
No comments:
Post a Comment