5.5.12

Pärnu mehe pudelikogu teeks muuseumilegi au

Pärnakas Mati Valberg naljatab, et legendaarne Pudeli-Vovka on ta ametivend: mõlemad korjavad pudeleid, ainus vahe kahe mehe vahel seisneb selles, et kui Vova müüb pudeleid, siis Valberg ostab neid.

Vanu õlle- ja limonaadipudeleid hakkas Valberg kollektsioneerima 15 aastat tagasi. Nagu tihtilugu hobidega juhtub – puhtjuhuslikult.

Aidanud hankida tuttavale paar vana A.Le Coqi tahulist õllepudelit, leidis mees, et võiks mõne, näiteks sama firma Gladiaatori marki õllepudeli oma koju viia.

Paarist pudelist sai peagi riiulitäis, siis juba teine, kolmas ja nii edasi. Nüüdseks on kogu kasvanud nii suureks, et eluruumidesse kõik ei mahu ja muist on kolitud garaaži.

Kogu on muuseumivääriline, sest peale õlle- ja limonaadipudelite sisaldab see sadu muid klaasanumaid alates vanadest tindipottidest ja lõpetades apteegipurkidega. Kollektsionäär ise peab olulisimaks just vanu õlle- ja limonaadipudeleid ning nende silte-korke.

Klaastaara on süstematiseeritud tootjate ja perioodide kaupa. Vanimad eksemplarid pärinevad 19. sajandi lõpust, noorimad, kui nii võib öelda, 1930ndatest. Osa pudeleid-korke on seotud Eestiga, teine osa laiemalt kunagise Tsaari-Venemaa ja Lätiga.

“Nõukogude aeg mulle huvi ei paku ja ma ei taha ka tänapäeva pudeleid, sest siis elamises endale enam ruumi ei jääkski,” räägib Valberg. Ja lisab, et kui korjamist alustas, võttis suure hurraaga vastu kõike: vanaaegseid pudeleid, silte-korke tervest ilmast. Mõne aja pärast tuli arusaam, et päris kõike koguda ei jõua ega ole mõtetki.

Iga nüanss loeb

Igal juhul äratab Valbergi kogu aukartust: õlle- ja limonaadipudelite hulk küünib üle 200. Palju on peenemaid napsu- ja viinapudeleid, peale selle muud klaasanumad. Valberg pakub, et kokku võib tal olla pool tuhat eri klaaseset.

Kui silmadel üle pudeliriiulite lasta, võtab Eesti klaasi- ja joogitööstuse ajalugu pupillid pudelikujuliseks ja ega giidi abita ekspositsioonist õiget sotti saakski.

Õnneks on kollektsionäär varmas iga pudeli ja korgi juurde selgitusi jagama. Jutt on põnev ja põhjusega: ei saa ju vanavara korjata ilma möödanikku uurimata.

Mida kollektsioon sisaldab?

Sõjaeelse vabariigi aegsetest pudelitest näiteks palju Livonia õlletehase, Talko ehk Tallinna Karastusjookide Osaühisuse, tuntud tootjate Saku Õlletehase ja A.Le Coqi kunagist toodangut ja Pärnus tegutsenud Bliebernichti pudeleid. Viimasena mainituid on Valbergil ka impeeriumiaegseid.
Tegelikult on klaasanumaid märksa enamatelt tootjatelt kui siin nimetatud, kuid kõiki neid üles lugeda ei jõua.

Samuti on Valbergil ühelt ja samalt pruulijalt pudelinäidiseid rohkem kui üks. Ainuüksi Livonia omi 18–19.

Kui võhikule paistab riiulitäis sääraseid ühesugustena, pole nad teps mitte identsed.
Igaühel on mingi nüanss, mis teda ülejäänutest eristab. Olgu selleks logo klaasil, pudelikaela kuju, pudelisuu kumerus, põhjamärgistus või midagi muud.

Valberg toob näiteks kaks Saku õllepudelit, mis esmapilgul näivad kui kaksikud. “Mõlemal on peal kiri “Saku õlletehas”, aga kui lähemalt uurida, näeb, et šrift on veidi erinev,” juhib koguja tähelepanu. “On nad nüüd eri klaasivabrikutes tehtud või siis ühes, kuid eri klaasivaluvormiga, kes seda enam tagantjärele teab.”

Või hulk tahulisi A.Le Coqe, mis eemalt tunduvad samased, ent igaüks on oma väikse erisusega.
Tsaariajal tegutses palju väiketootjaid ning limonaadi ja mineraalvett villisid vabrikantide kõrval apteekridki.

Mõningaid Vene päriolu pudeleid ehib keisririigi vapp. Kahepäine kotkas pressiti pudeliklaasile nende markide puhul, mida võis müüa riigipea õukonnas.

Sääraseid oma ajastu kvaliteedimärgiga pudeleid on Valbergi kogus mitu ühelt suuremalt tsaariajal Sankt-Peterburgis tegutsenud Kalinkini õlletööstuselt. Vahvad on omaaegse Heinrich Pulsi õllevabriku saksa- ja venekeelsete kirjadega pudelid.

Kust saada?

Et klaastaara on kogumisobjekt, mida ei kategoriseerita, nagu näiteks marke ja münte, käib pudelite väärtuse mõõtmine kõhutunde pealt, see tähendab jälgides vanavaraturul toimuvat.
Odavamad on A.Le Coqi tahukapudelid, Bliebernichti toodang ja Saku ussikujutise ja õllekapaga pudelid. Neid liigub antikvariaatides, internetis ja vanavaralaatadel rohkem.

Mahajäetud majadest pole enam lootustki miskit põnevat leida, need on läbi tuustitud.
Valbergil aga on peale ostetu ja sõprade-tuttavate käest saadu isegi prügimäelt korjatud pudeleid. “Aastaid tagasi, kui Pärnu prügimägi tegutses, oli seal üks elanik, kes mulle rämpsust korjatud pudeleid müüs. Nii mõnegi päris huvitava pudeli sain nii. Ajalugu on kindlasti kaotanud sellest, et prügimägi kinni pandi.”

Hobikaaslasi arvab Valberg endal Eesti olevat paarkümmend. Eraldi pudelikorjajate klubisse pole nad koondunud.

Küll kuulub Valberg ühendusse Club Baltica, mille liikmed kollektsioneerivad kõike õllega seonduvat: korke, etikette, joogiklaase ja kanne, klaasialuseid. “Pudelikorjajaid peale minu seal eriti ei ole, klubi liige olen ma sellegipoolest,” märgib pärnakas. Ja tunnistab, et eks kipu tal vahel harrastusest tüdimuski peale tulema. Nõuab ju kollektsiooni täitmine antikvariaate ja laatu pidi käimist. “Aga ma olen laisk ja alati ei viitsi,” muigab mees.

Samal ajal pole Valbergil “täiusliku kollektsioonini” pikk maa: puudu on vaid 20 pudelit.
Niisama rikkalik kui pudelikogu on Valbergi portselankorkide kollektsioon.
Küllap ei ütle kirjad-nimed J. Nirk, AHTO, K. Riik või O.S. korkidel asjatundmatule midagi, küll aga kollektsionääridele.

Pärnuga on korkidest seotud mitu. Peale Bliebernichti omade näiteks G. Nuuma nimelised. Nuuma villis 1930ndatel Pärnus eri rüüpeid Aia tänavas, praeguse Kesklinna lasteaia asukohas.

Peened napsud

Üks eakamaid pudeleid tema kogus võib olla 1880ndatel Riias toodetud mineraalveepudel, millel on klaasivabriku tempel valmispudelile peale sulatatud. Tollal eraldi joogitehase märgistusega pudeleid ei tehtud.

Ehkki niisama arvukat, kui mitte arvukamat pudelite ja purkide kogu, mis kunagi pole mahutanud õlut ega limonaadi, peab Valberg teisejärguliseks, on tegu ääretult huvitava osaga tema kollektsioonist.
Mida kõike siin ei näe! Apteegi-, ravimi, essentsi-, äädika-, õmblusmasinaõli- ja napsupudelid, tindipotid, likööriekstraktipudelid, pudelikesed, kus kunagi on olnud küüne-, kübara-, kalossi- või munalakk, oranžid savist joogipudelid, haprad viinakarahvinid, meremeeste silmatilkade potsikud.
Ja kõik ikka 1940. aasta eelsest ajast.

Pruunist klaasist apteegipudelite komplektis seisab 11 pudelit, kuid peaks olema 12 – mõõdus 500 milliliitrist viieni. Toda kõige väiksemat, viiemilliliitrist, Valbergil pole.

Äädikapudeleidki on terve rodu. Nende eristamist hõlbustavad kolmeks või viieks jaotatud mõõteosad pudeli kerel. Nii oli täpselt näha, kui palju äädikat välja valati ja kui palju alles jäi.
Õmblusmasinaõlipudelitest on olemas nii tsaariaegne Singeri masinale mõeldud kui üks ingliskeelsete kirjadega purgike, samuti eestiaegne aktsiaseltsi Odor lansseeritud õlipudel.

Silma torkab lapik kahe näoga pudel, mida Valbergi jutu järgi kutsuti teatripudeliks. Mis siin sees kunagi loksus, on teadmata. Ehk mõni teatrinaps?

Suurematest esemetest püüavad pilku piima- ja veinipudelid. Viimasena mainitud on pealtnäha täiesti tavalised, ühegi märgistustega, kuid lähedalt uurides selgub, et mõnel on põhja all venekeelne kiri, mis viitab sõjaväekorpusele. Tegu on spetsiaalselt tsaariarmee ohvitseridele valmistatud veiniga.

Piima- ja veinipudelite kõrval on võtnud sisse koha koonusjad, imekerged ja läbipaistvad pudelid, mille sees müüdi 100 aastat tagasi viina.

Nagu öeldud, on Valberg pühendunud eeskätt õlle- ja limonaadipudelitele, kuid tal on umbkaudu sada eestiaegset peenema napsu pudelitki ja paks album pudelite etikettidega.

Albumisse on talletatud näiteks Tallinnas tegutsenud Luscheri & Mathieseni veinitööstuse marjajookide ja veinide, Tartu Aiavilja Ühisuse, Valga Likööri ja Napsi Vabriku ning Viljandi ALKO vabriku pudelite silte.

Päris mitme pudeli sildil on kujutatud kukke, ent tegu pole ühe tootja joogiga, sest peale Kännu Kuke tehti sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kukesildiga napse, nagu Küla Kukk ja Joo-Joo. Kogumikku lapates võtaks sildigalerii kõige paadunumal karsklaselgi keele kuivaks: omal ajal valmistati Eestis väga isuäratavaid napse.

Galeriid näed siin

(Pärnu Postimees)

Vaata lisaks:
Kirg õlle vastu täitis terve toa, Peetri kogus on 1125 erinevat õllepurki, Spordimuuseumis avatakse kannunäitus, Uljaste õlleait särab muuseumina, Muuseumiöö toob vanad kannud kodumaakonda, Aare Külaotsa kogus on 1000 erinevat õllepudelit, Kuidas eksponeerida 2000 õllepurki?

No comments:

Post a Comment