Ainult täna saab Heimtali muuseumis näha ligi pooltsada Paistu ja Viljandi kihelkonna õllekannu, mis on pärit Eesti Rahva Muuseumi rikkalikest kogudest.Üks omapärasemaid on küll natuke kannatada saanud kahekojaline kann, mis on vaheseinaga pooleks jaotatud. Ühte ossa valati õlut, teise aga viina, ning oli puhtalt vedamise asi, kumb märjuke joojale suhu kohises. Seda kannu tarvitati pulmade ajal, nagu ka kolmikkanne, millest pidid pulmades korraga rüüpama pruut, peigmees ja ämm.
Väljas on nii tilluke Väikese Mulgi nimeline kannuke kui kõhukas piipkann, millega kanti õlut aidast peolauda.
Kindlasti mekkisid õlletoojad tihti märjukest juba teel. Nii oli lõbusam ja ühtlasi oli rasket kannu kergem tassida. Kui Saaremaalt Kihelkonnast on teada vägevad kolmeliitrised joomiskannud, siis Viljandimaalt nii mahukatest anumatest teateid ei ole.
Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et Eestis kasvatati otra juba 3000 aasta eest, ning tõenäoliselt on koos viljakasvatusega õpitud Eesti aladel ära ka teradest kääritatud joogi valmistamine.
Millisel sajandil Eestis õlut valmistama hakati, jääb tõenäoliselt saladuseks, kuid õlle olulisest rollist eestlaste juures annab tunnistust kas või see, et enam kui saja tegutsemisaasta jooksul on Eesti Rahva Muuseumi kogudesse Eestimaa eri paigust tallele pandud 2461 traditsioonilist puidust õllekannu. Enamik nendest pärineb XIX sajandist, üksikud ka XVIII sajandi keskpaigast. Kõige vanem dateeritud õllekann kannab aastaarvu 1728. Ajalooliselt Viljandimaalt on kannusid 330.
«Õllekannude kogu ongi meie muuseumi üks kroonijuveel,» kinnitas Heimtali näituse koostaja, Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja Ülle Jäe, kes pärast paarikümmet muuseumis töötatud aastat võib rääkida pikalt ja põhjalikult õllekannude tüüpide erinevustest.
Heimtali näitust soovitab ta eelkõige kohalikele. Muuseumi jaoks võib kann olla vaid üks enam kui kahest tuhandest, kohalikule inimesele aga vanaisa kätega tehtud väärisese.
(Sakala)
No comments:
Post a Comment