Alkohol on ühiskonnas tundlik teema ja seda mitte ainult Eestis. Alkoholist tekkivad kahjud ja alkoholi väärkasutus (joobes sõiduki juhtimine, kuriteod, õnnetused, alaealistele kättesaadavus jms) tekitab ühiskonnas pingeid ja paneb riiki mõtlema alkoholipoliitika või selle muutmise peale. Eriti kuumaks läheb see teema enne valimisi (ja kohalike omavalitsuste valimisteni pole enam kaua aega) ning silmapaistvuse saavutamiseks on alkoholi vastane võitlus alati olnud poliitikute üks lemmikteemasid ja ma isiklikult usun, et ega seekord ka teistmoodi lähe. Leedu näide – Euroopa Liidu alkoholipoliitika pretsedent või poliitiline ülepingutus?
Mõnikord juhtub aga nii, et suures reguleerimise tuhinas ja soovis midagi „ära teha“ rahva tervise nimel, unustatakse hoopis see, kus me elame, kuhu kuulume ja milline on meie kultuuriline taust. Hea näide sellest on, mis juhtus Leedu parlamendis mõned nädalad tagasi. Nimelt otsustati seal seadusega, et rahva tervise nimel on lubatud aastast 2013. müüa alkohoolseid jooke maksimaalselt 1-liitrise pakendina ja kõige kangem õlu võib olla 7,5º. Tundub, et leedukatel on meelest läinud lihtsalt fakt, et astudes Euroopa Liitu peavad nad omaks võtma ja järgima teatud elementaarseid põhimõtteid, millest kõige olulisem on kaupade vaba liikumine. Ma tahaksin tõest väga näha, mismoodi nad takistavad 2013. aasta jaanuaris näiteks 2-liitriste õllede müüki Lätist Leetu või mida nad ütlevad belglastele nende kangete 8º õllede impordikeelu kohta. Leedu parlament võib vastu võtta igasuguseid alkoholipoliitikatpuudutavaid otsuseid – aga kui need peaksid Euroopa Liidus tõepoolest jõustuma, siis võin mina lubada, et hakkan Saku õlut jooma.
Piirangud, mis ei lahenda, vaid muudavad olukorra hullemaks
Jagan täiesti seisukohta, et alkoholipoliitika peab muutuma järjest vastutustundlikumaks, kuid alkoholipoliitika ei tähenda ainult keeldusid ja piiranguid. Kusjuures sageli need keelud ja piirangud ei lahenda olukorda, mõnikord isegi teevad seda hullemaks. Näiteid ei tule tegelikkuses kaugelt otsida: Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam ja kanget alkoholi müüakse ainult spetsiaalsetes poodides ja see on nii juba pikka aega. Vaatamata sellele on Soome üks suuremaid kange alkoholi tarbimisega maid Euroopas ühe elaniku kohta. Või teine näide: et vältida alkoholi ostmist suuremates kogustes on Soomes keelatud multipakkides õlut müüa odavamalt kui üksiktoodet. Tulemuseks on see, et kaupluste ketid on enamuse üksiktoodetest sortimendist välja visanud ja neid saab osta vaid multipakkides ning resultaat on hoopis vastupidine – inimesed ostavadki alkoholi ainult suurtes kogustes. Näeme seda igapäevaselt oma silmaga ka Tallinnas, kui jälgime oma naabritest soomlaste ostukäitumist, kus kogusel on väga oluline roll.
Alkoholipoliitika ei tööta “käskude-keeldude” vaid mõistliku koostööna
Arvan, et nendes näidetes on mõningat mõtlemisainest meie poliitikutele ja ma olen selles küll 100% veendunud, et parima tulemuse meie alkoholipoliitika kujundamisel saame ennekõike valitsuse, tootjate ja kolmanda sektori koostöös. Nimetatud koostööst on sündinud näiteks konkreetsed otsused ja teod – Eesti tootjad ei tooda vabatahtlikult kangemat õlut kui 7º, tootjad ei pane alkoholireklaami saadetesse, mis algavad enne 21.00, kangele õllele reklaami ei tehta jne. Kindlasti tuleb esile tõsta tootjate koostööd Päästeametiga, kus õlletootjad kasutasid oma toodete pakendipinda tarbijale meeldetuletamiseks – kui oled joonud, pole ujumine ja vette minek sinu jaoks! Taolised koostööprojektid jätkuvad kindlasti edaspidi ja kõik need sammud on reaalselt aidanud vähendada alkoholi tarbimist ja sellest tulenevat kahju Eestis.
Kuid kindlasti tuleb minna edasi. Kui täna on probleemiks on see, et alkoholireklaamid võivad mõjutada noori liigse glamuuriga, siis ei peaks keelama reklaame – vaid tuleb muuta reklaamide sisu. Mulle näiteks meeldis riigikogu liikme Kaia Iva mõte reklaamidest välja jätta inimesed – siis pole ka elustiili! Või kui probleemiks on alaealistele alkoholi kättesaadavus, siis ei tuleks mitte keelustada alkoholi müüki tavakauplustes, vaid võib olla peaks kohustuslikuks muutma isikut tõendava dokumendi küsimise alkoholi ostmisel. Kuid rõhutan, et küsimus pole ainult reklaami sisu või kättesaadavuse piiramises, sest alkoholipoliitika ei toimi “käskude-keeldudena”. Pean väga oluliseks, et mõtted ja otsused puudutaksid ka ennetustegevust – näiteks võiks teatud protsent makstavast alkoholiaktsiist minna kasutamiseks ennetustegevuse heaks.
Lõpetuseks soovin siiski ka natuke kiita riiki.
Sotsiaalministeerium on asunud looma riiklikku alkoholipoliitikat ja seda koostöös nii kolmanda sektori kui tootjatega. Ja ma loodan väga, et poliitikute kange tahtmine enne valimise silma paista ja ainuisikuliselt öelda – kuidas on õige – , ei hävita seda tahet kolmepoolselt kokku leppida tegevustes, mida me saame teha ja reaalselt ka teeme selleks, et meie rahva tervis oleks parem.
(A. Le Coq)
Vaata lisaks: Millal hakkab Tarmo Noop Saku õlut jooma?, Inimesi tuleb harida, mitte hinda tõsta, Soome alkopoliitika pole järgimist väärt, Läti kavandab alkoholipoliitika karmistamist
No comments:
Post a Comment