Kaljas heiskas purjed Viru tänaval

Viru tänava Kaljas ujub vastuvoolu: kui viimasel aastal-paaril on uute söögikohtade loomisel saanud trendiks panustada pigem menüüsse kui disaini, siis Kaljas on ette võtnud tõsise meremängu.

Annab ju Tallinn sellisteks mängudeks küllaga põhjust – asub see mere ääres, aga justkui seljaga selle poole, justkui avarust kartes ja suurt lagedat võõristades. Pole ei mereäärseid maju ega ka restorane. Nii tulebki ettevõtlikel restoranipidajatel tuua või luua meri Raekoja platsile või Viru tänavale.

Nii et Viru tänaval kunagise raamatupoe asemel on nüüd mererestoran: meremüha, laevatrepp, köied, kajakad ja mastid. Ja kuna Viru tänavalt merele vaatama ei ulatu, siis on akende asemel merefilm.

Alguses teeb hirmu mõte, et kogu aur on läinud teemapargi kujundamisele, aga õnneks seekord nii ei ole, Kaljase kokad on tublid ja toidud toredad.

Taldrikutel pillerkaar lainetest. Sinimerekarbid ja heeringas on tõenäoselt olemas igas meretoitu pakkuvas Eestimaa restoranis, aga alati pole need nii maitsvad.

Kaljase sinimerekarbid olid hautatud magusahõnguliseks timmitud veini-õunakastmes, maitset lisasid küüslauk, tšilli ja sidrun. Heeringas oli võtnud tartari kuju ja tuli lauale koos kohupiima-hapukoorevahu, keedukartuli, leiva­tšipsi ja trendika madalal kuumusel küpsetatud munaga. Merekarbid said kõrvale klaasi veini (klaasipõhine veinivalik on napp), heeringas õlle (õlled, eriti Belgia omad, on Kaljases väärikalt esindatud).

Ka pearoogades keskendusime kalale, olime teemasse sisse elanud. Muidugi oli Kaljases ka liha, ja mitte ainult soolaliha nagu vana aja meresõitjatele kohane. Leidus siga ja kana ja põtra, oli parti ja veist – enamasti klassikalisel Prantsuse moel valmistatud ja väikeste kohalike viidetega varustatud, näiteks veisesisefilee kukeseene-kartulipüree, ­aurutatud mustjuure ja jõhvikamarmelaadiga.

Klassikalisele magusale truu. Kaladest proovisime merikuke- ja (taas) madalal temperatuuril küpsetatud forellifileed. Merikukefilee juures oli märkus “peakoka lemmik” ja koka armastust oli ka tunda. Ta oli täiendanud rooga kaunite kollaste porgandiviiludega, magustanud vahtrasiirupiga ja ehtinud krõbeda veriapelsiniviiluga.

Viiekümne kaheksa kraadi juures valminud forellifilee oli õrn ja üpriski mahlakas, kuigi peab möönma, et mõne kokandusliku suurmeistri käte alt tulnuna on sama kraadi kala olnud veelgi hõrgum. Lisanditeks olid peale kartulipüree redis ja suhkruhernes, mis andsid kinnitust, et kevad on peaaegu kohal ja kokal on olnud mahti seda märgata.

Kui menüü esimeses pooles lehvis fantaasia päris lustlikult, siis magustoitude valik oli rangelt klassikaline: brüleekreem, tarte Tatin ja šokolaadi-fondant. Kindla peale minek polnud mitte ainult dessertide valik, vaid ka teostus: šokolaadi-fondant istus turvaliselt küpsetusvormis ega pidanudki voolama.

Tõenäoselt saab Kaljas populaarsemaks turistide kui tallinlaste hulgas. Ikka asukoha pärast. Kuid külastajaid peaks jätkuma: kellele meeldivad Disneyland ja Korsaar, sellele meeldib ilmselt ka Kaljas.

Kaljas
Aadress: Viru 23, Tallinn
Telefon: 666 0002
Avatud: E–T 12–23,
K–N 12–24, R–L 12–1,
P 12–23
22 punkti
toit-jook
8/10
teenindus
8/10
interjöör
6/10
põhiroogade hinnad:
13,50–19,90 eurot

(Äripäev)

Vaata lisaks: Restoran Kaljas, Nõmme kõrtsi võrra rikkam, Üllatused ei pruugi alati meeldivad olla