Vastukaaluks eestlaste mujale elama ja tööle kolimisele leidub mere taga väliskodanikke, kes liiguvad vastupidises suunas ja seavad end sisse Eestis.
Üks selliseid näiteid on kahe ja poole kuu eest Pärnusse elama asunud Rootsi abielupaar Håkan (54) ja Madelén (48) Karlsson.
Nimelt kiindusid meretagused naabrid külaskäikudel Eestisse sedavõrd pöördumatult, et otsustasid müüa oma maja ning tulla siia alaliselt.
Eestisse kolimise mõtte pani Karlssonite peas idanema Madeléni ema, kes on pärit Läänemaalt Osmussaarelt ja põgenes siit Teise ilmasõja aegu nelja-aastase tirtsuna perega koos Rootsi.
“Juba mitu aastat on ema minu käest küsinud, miks ma ei võiks Eestisse kolida. See mõte ja Eesti riik hakkasid meile Håkanile nii meeldima, et otsustasimegi ema nõu kuulda võtta,” meenutab Madelén.
Pagarist baaripidajaksPärnu kõrval kaaluti tulevase kodulinnana Tartut, ent mõningase vaagimise järel jäi peale Pärnu. Pärnakas sai ka paari kaheaastasest Aafrika lõvikoera tõugu lemmikust, kel igati eestipärane nimi Kitsas.
Karlssonid pajatavad, et otsust ei mõjutanud siinne suvine melu ega ilu, sest paar on Pärnut väisanud mitu korda talvelgi ja linn olevat igal aastaajal kena.
“Kuidas saab Pärnusse mitte armuda? See on armas koht ja meile just meeldib, et ta väike linn on. Rootsis elasime Uppsalast 50 kilomeetri kaugusel samuti pisemas linnas, seega, meile sobib siin igati,” jutustab paar, kes oma meelispaikadeks Pärnus nimetab randa ja parke.
Laterna baari, kunagise Gambrinuse õllekeldri avastasid Karlssonid oma varasematel reisidel. Koht meeldis neile ja kui selgus, et pind on vaba, ei mõelnud uuspärnakad kaua, asudes baari uuele elule äratama. Abiks ja teejuhiks kohalikes seadustes ja oludes orienteerumisel on neile siin olnud sõbrad.
Päris omaks Karlssonid Laternat osta ei tahtnud. Rentida on parem, usuvad nad. “Sest kui midagi lähebki nihu, kannatame majanduslikult vähem. Loodame muidugi parimat, aga kui baaripidamine ei õnnestu, ei kavatse me tagasi Rootsi minna,” on paar kindel.
Rootsis Karlssonid baaribisnist ei ajanud, ent toitlustusvaldkond pole neile täiesti tundmatu. Håkan töötas kodumaal tosin aastat oma pagariäris. “Nii et tean, millesse ma end siin baaris mässin,” naerab mees.
Ise ta Laternas kööki asuda ei tahaks, ent juhul, kui koka koht esialgu täitmata jääb, tuleb seda teha. Nimelt on Karlssonid kimpus inglise keelt oskava koka leidmisega, aga loodavad, et lähipäevil kohtavad sobivat kandidaati. Kahe-kolme nädala pärast peaks Latern külastajatele avatud olema.
Madelén Rootsis pagariäris ei tegutsenud, vaid juhendas puuetega lapsi.
Küsimusele, miks Pärnus võeti nõuks just Laterna baari haldama hakata, vastab Madelén, et miks mitte, kui paigal on iseloomu, koht on mõnusalt väike ja eriline.
Rootsi ja Eesti toidudBaari menüü koostatakse Eesti ja Rootsi roogadest. Eeskätt lihtsatest ja kodustest toitudest, mida nii ülemere kuningriigi kui Eesti rahvas iga päev süüa armastab. “Eks ajaga loksu valik ise paika,” arvab Madelén. “Vaatame, mida kliendid tahavad, küsime nende arvamust ja oleme vastutulelikud ning paindlikud.”
Karlssonite jutu järgi seatakse baari algusperioodil sisse küsitluslehed, mille kaudu kunded saavad omanikele tagasisidet anda ja ettepanekuid esitada.
Küsides, mida Håkan ja Madelén Eesti köögist arvavad ja mis neil kohalikest roogadest keele alla viib, vastavad nad kui ühest suust, et seljanka. Kuulnud, et seljanka on küll Eesti söögikohtades üldlevinud supp, kuid hoopis Vene köögist, naeravad rootslased, et olgu selle leeme päritoluga, kuidas on, nemad peavad seljankat Eesti rahvusroaks. Seda on meile siin kõikjal serveeritud, ütleb Madelen.
Ka verivorsti on Karlssonid proovinud ja maitses küll.
Rootsi toitudest, mida Laternaski võiks pakkuda, toob paar välja kartulitest, sibulast, anšoovistest ja vahukoorest koosneva Janssoni kiusatuse. Too rootslaste rahvustoit sai nime kuulsalt Rootsi bassilt Pelle Janzonilt (1844–1889), kes armastas kartuli-anšoovisevormi niivõrd, et seda hakati tema järgi kutsuma.
Või perekond Karlssoni propelleriga nimekaimu lemmiktoit lihapallid, mis Astrid Lindgren kogu maailmas tuntuks kirjutas.
Kesvamärjukesest kavatsevad Karlssonid pakkuda ainult Eesti õlut. “Kui üldse Rootsi õlut Laternasse sisse võtta, siis ainult ühe pisikese Põhja-Rootsi õlletehase oma. Aga see pole kuigi lihtne ning Rootsi õlle mekk pole võrreldavgi teie Pulsi omaga,” ei tee Håkan saladust, et on oma hinge Eesti õllele müünud.
Håkan armastab ka meie musta leiba. Madelén eelistab heledamat. Naine meenutab, et tema Eesti vanaemagi küpsetas just heledat leiba, ent õnnetuseks endast retsepti maha ei jätnud. “Mu ema püüdis tulutult mitu korda seda leiba teha, aga tal õnnestus see vaid korra. Pärast seda ta loobus Eesti leiva küpsetamisest,” tõdeb ta.
Eesti igati eeskujuksLaterna baari kavandab paar elava muusika õhtuid ja kui leitakse sobivad esinejad, siis stand-up komöödia etendusi. Et oleks midagi teistsugust. Håkan räägib, et luges kuskilt, et eestlased armastavat head nalja ega pelgaks ise rahvuskaaslaste ees pilalugudega üles astuda. Julgetel lõuapoolikutel avaneb peagi Pärnus see võimalus.
Kultuurišokki pole Karlssonid Eesti eluga harjudes kogenud. Pigem toovad nad oma uut kodumaad mitmel puhul Rootsile eeskujuks. Ilmaolud on Eestis ja Rootsis ühtmoodi. Talvel, kui Madelén ja Håkan hakkasid end Pärnus sisse seadma ja müüsid samal ajal oma Rootsi kodu, tuli neil pidevalt kahe riigi vahet sõeluda. Lumerohke talv oli mõlemas riigis Karlssonite meelest kohutav, kuid neid üllatas, et Eesti suuremad maanteed olid lumeküllusest hoolimata heas korras, puhtad ja läbitavad.
“Rootsis ei pääse suurte lumesadude ajal kuhugi liikuma, sest teehooldajad ei tule sahkamisega toime. Nad peaksid siia õppima tulema, kuidas teid lumest puhtaks lükata,” sõnab Håkan.
Inimesedki polevat siin- ja sealpool merd kuigi sarnased. Eestlasi iseloomustades määrivad Håkan ja Madelén meile mett mokale, sest loevad meid oma rahvuskaaslastest suhtlemisaltimaks, avatumaks ja sõbralikumaks. “Ja nii palju kui Rootsis, me Pärnus küll öisel ajal purjus inimesi liikumas ei näe,” lisavad nad.
Eesti keelt Karlssonid nii raskeks ei pea, et seda õppida ei suudaks. Tönkavad nad juba praegu. Keerulisim lugu olevat Håkani jutu järgi eestikeelsete nädalapäevadega. Neljapäevani valitseb nimetustes loogika, alates reedest kiskuvat asi segaseks.
Oma Osmussaarest põgenenud vanavanemaid Madelén lapsepõlves eesti keelt kõnelemas ei kuulnud. Naine ütleb, et pagenud Eesti pered hoidusid tihti teadlikult järeltulijatega emakeeles suhtlemast, et nood kergemini Rootsi ühiskonda lõimuksid.
Mõlemal on varasematest kooseludest täiskasvanud lapsed: Madelénil kaks tütart ja Håkanil poeg. Paari sõnutsi heietavad nooredki mõtteid kolida Eestisse.
Kahe põlvkonna Karlssonite armastusest Eesti vastu annab tunnistust seegi, et nii Håkan kui Madeléni noorem tütar kannavad ihul eestikeelset tätoveeringut “Tahan elada”. Madeléni tütrel lisandub kirjale väike Eesti trikoloor. “Mina tegin tätoveeringu kaks aastat tagasi ja Madeléni tütrele hakkas see kiri ja sisu nii meeldima, et ta lasi teha täpselt samasuguse koos lipuga oma pahkluule. Need sõnad on pärit Tanel Padari samanimelisest laulust,” selgitab Håkan.
(Pärnu Postimees)
Vaata lisaks:
Lehe kohvikus astub huumor hea toiduga ühte jalga
24. mail lõppes EBG ajaveebi esimene lugejaküsitlus (poll). Küsisime, mis on meie lugejate/õllesõprade arust parim uudistoode meie turul.
